24 september 2006

proloog: Lõpp

Hermione ahmis õhku, kui pimestavroheline valgusesähvak temast möödus. Õudusest kangestununa jälgis ta selle liikumist üle lagendiku ning aeg paistis aeglustuvat, kui valguskiir ta parimat sõpra otse tema silme all rindu tabas. Tüdruk ei pöördunud isegi siis kõrvale, kui Harry Potter maha kukkus, silmad juba tühjad ja elutud.

Järgmine asi, mida ta kuulis, oli kõrge ja külm naer, mis paistis kajavat läbi kogu metsa. Hullumeelse halastamatu kõkutamine.

Äkitselt teadis Hermione, mida tal teha tuleb ning tuim rahulikkus mähkis ta endasse.
See on ainus võimalus.

* * * * *

“See on ainus võimalus,” oli Harry vaid mõned tunnid varem sosistanud. Tema silmad, tavaliselt täidetud valguse ja otsusekindlusega, peitsid nüüd endas lõõmavat kindlameelsust, mida tihti süüdimõistetud vangide silmist lugeda võib.

Hermione vaatas üles tema poole, täis hirmu ja ebakindlust.

“Aga Harry, Dumbledore ütles…”

Poiss katkestas ta järsu käeliigutusega.

“Ma tean, mida Dumbledore ütles,” vastas Harry kurnatud häälel. “‘Ära mässa ajaga.’ Aga ma palun sul seda teha vaid siis, kui ma – kui ma ebaõnnestun.”

Ta vaatas Hermione poole, soovides, et tüdruk teda selgitusteta mõistaks.

“Sa ei ebaõnnestu, Harry. Sa ei saa,” sõnas Hermione lämbuval häälel. “Dumbledore ütles…”

“Dumbledore on läinud!” hüüdis Harry rusikaga vastu seina virutades. Nähes ilmet tüdruku näol paistis kogu ta olemus lõtvuvat teadmisest, et ta hirmutas Hermionet; hirmutas ainsat parimat sõpra, kes talle jäänud oli.

“Anna andeks,” pomises ta vaikselt, omaenda häält ära tundmata, “aga nagu ma ütlesin, Hermione: ma olen – olen peaaegu kindel, et miski või keegi muutis Voldemorti selliseks nagu ta on. Usu, ma tunnen teda ja tean, et ta ei sündinud selle kohutava olendina. Kui sa läheksid ajas tagasi enne seda, saaksid sa ta tappa nagu tavalise inimese. Ja Hermione, kui on olemas keegi – üldse keegi – keda ma usaldaksin enda asemel tagasi minema ning asju korda ajama, siis oled see sina.”

Poiss vaatas Hermionet ilmel, mis oli nii täidetud selle tõsidusega, mida ta vanast Harryst mäletas, et äkitselt uhas temast üle ootamatu enesekindluselaine.

“Ma teen seda,” oli Hermione kindlalt vastanud.
* * * * *

Ma teen seda, mõtles ta. Tüdruk otsustas, et on valmis tegema peaaegu kõike, et möödunud nädalate kohutavaid sündmusi olematuks muuta.

Tontlik vaikus metsas tema ümber paistis süvenevat kerge udu pealetungiga. Kuuvalgus langes nagu loor üle hääletu maastiku. Ainsateks kindlateks asjadeks selles jubedas poolreaalsuses tema silme all olid puud, pahklikud ja elutud, kuid siiski tahked.

Kerge muutus udus…

Ja Lord Voldemort ise pöördus näoga Hermione poole. Järsku, nagu oleks teda jääkülma vette kastetud, jõudis tüdrukuni teadmine, et ta on ainus elusolend lagendikul, välja arvatud deemon tema ees. Udu varjas hetkeks Voldemorti näo.

“Ah, see räpane sopavereline, keda Potter nii väga jumaldas,” sülitas Voldemort, tema halvaendeline hääl saatmas kontrollimatuid värinaid tüdruku selgroogu mööda alla. Hermione otsis kobamisi ketti oma kaela ümber.

“Kahju, ma ei tea isegi su nime,” sosistas Voldemort kohutava naeratuse saatel ning tõstis oma võlukepi.

Samal hetkel haaras Hermione oma ajakeeraja. Selle asemel, et seda ümber pöörata nagu tavaliselt, keeras ta seda vasakule. Selle asemel, et minna tagasi tunde, üritas ta reisida aastakümnete taha. Esimese ringiga rabas teda välgutaoline põrutus. Ta keeras seda uuesti ning kummituslik mets hakkas hajuma. Hermione fikseeris mõttes aja ning keskendus instrumendi oma tahtele allutamisele. Iga põrutus rabas teda järjest tugevamini ja tugevamini, kuni ta lendas läbi kirjeldamatu keerise mälestustest, sündmustest ja kohtadest, mille mäletamiseks ta elus polnud olnud. Möirgamine tema peas kostis aina valjemini, kuni paistis täitvat iga tema kiudu. Ning pärast seda: pimedus.
* * * * *

Õhku ahmides tõusis Tom Riddle oma voodis istuli. Hõõrudes meelekohti, püüdis ta meenutada unenägu, millest ärganud oli. Ta oli kindel, et see polnud üks neist tavalistest tontlikest painajatest, mis teda nii kaua kui ta mäletas vaevanud olid. See oli olnud midagi täiesti teistsugust, kuid samas painavamat kui ükskõik milline õudusunenägu. Ta mäletas, või pigem kujutles, suurte pruunide silmade ja meekarva juustega tüdrukut ning välgunoolekujulise armiga poissi. Tüdruk oli aga see, kes esile tõusis. Tema nägu, kuigi loomulikult keskpärane, oli mingil põhjusel Tomi jaoks kõhedakstegevalt kaunis. Kiiresti halvustas ta ennast selliste ebaoluliste mõtete eest. Unenäod on vaid mürk mõistusele, meenutas ta endale rangelt.

Mingil põhjusel ei lohutanud see teda eriti. Kas ma näen nägemusi? Kas ma hakkan hulluks minema?

1. Kesköökarva silmad

Kui Tom Riddle järgmisel hommikul ärkas, oli öine veider unenägu viimane asi tema mõtetes. Koolivanemana oli Tomil oma magamisruum – ja ka eraldi vannituba. See oli üks põhjuseid, miks ta üldse koolivanemaks saada tahtnud oli; ta eelistas alati üksindust seltskonnale. Siiski oli hetki, kus oma mõtetega üksi olemine pea talumatuks muutus. Ta võttis dušši; külma, nagu alati, sest soe vesi ei jõudnud kunagi vangikoobastesse.

Tom mõtles läbi oma päevaks seatud eesmärgid. Ta pidi alustama selle jubeda Halloweeni pidusöögi planeerimist, mis talle määratud oli, meelitama Rhion Malfoyd, et temalt nõiajookide koostisosi saada, lõpetama raamatu legilimentiast, mille professor Tunistra talle laenanud oli ning sooritama keeruka mäluloitsu Gregory Longbottomi peal, mille ta eelmisel õhtul unustanud oli. See oli lisaks tavalistele kodustele töödele, VVV eksamiteks õppimisele ning lendluudpallile. Aga tavaline koolitöö oli Tomile ammu igavaks ja üksluiseks muutunud. Oli ju nii, et ta kerge vaevaga igas aines kooli parim oli, kõik tema õpetajad talle edasijõudnute ülesandeid andsid, ja kuigi õpetajad seda ei mõistnud, poiss ka nendega kergelt hakkama sai.

Võibolla oli see igavus, mis Tomi ainust talle tundmatut võlukunstiliiki õppima meelitas. Võibolla oli see midagi muud. Must maagia oli kahtluseta kõige keerulisem võlukunsti liik ning Tom oli sellest kütkestatud. Ta oli kogunud grupi järgijaid, või midagi sellist, ning nad olid hakanud korraldama iganädalasi kogunemisi, et keelatud maagiat õppida ja Tomilt juhatust saada.

Ta kõndis üles Suurde Saali et veidi hommikust süüa ning istus oma tavalisele kohale Slytherini lauas. Paljud tema majakaaslased noogutasid talle kui ta möödus. ‘Sõprus’ polnud sõna, mida poiss kasutanuks, et oma suhet ükskõik kellega neist kirjeldada. Enamik lihtsalt austas teda – kartlikul moel. Pealegi, Slytherinlastel polnud sõpru. Neil olid poliitilised liitlased.

Kui Tom vaikselt Rhion Malfoyga rääkis, tundis ta seljal uurivat pilku ning teadis kohe, kellele see kuulus. Sellest ajast saati, kui ta viiendas klassis väikese Rubeus Hagridi välja heitmise põhjustas, oli Dumbledore teda hoolikalt jälginud. Albus Dumbledore oli ainus inimene Sigatüükas, kes paistis nägevat otse läbi Tomi veenva pealispinna. Teistele professoritele oli Tom tõsine teismeline, ambitsioonikas noor mees ja silmapaistev õpilane. Ainult Dumbledore paistis mõistvat, et ta oli midagi palju, palju ohtlikumat.

Kõndides oma esimesse tundi, tundis ta endal teistsugust silmapaari, kuigi ei teadnud, kellele see kuulus. Ta pöördus ringi, kindel, et keegi seisab ta selja taga. Poiss nägi pruuni välgatust nurga taha kadumas, aga ei vaevunud sellele järgnema. Kuigi, teda muutis veidi uudishimulikuks see, millisel Sigatüüka õpilasel võiks olla piisavalt julgust tema jälitamiseks. Oleks ta oma öist unenägu mäletanud, suutnuks ta ehk otsad kokku ajada.
* * * * *

Hermione sukeldus kõrvalkoridori samal hetkel, kui Tom ümber pöördus, ning tõmbas ettevaatlikult hinge. Ta otsustas, et poisi jälitamine ei lähe mitte mingil juhul kauaks läbi. Tal on silmad kukla taga, olgu ta neetud!

Hermione oli Tomi esimest korda nähes teda vaevalt ära tundnud. Nüüd, seitsmeteistaastaselt, olid Tomil tihedad mustad juuksed, mis tema kahvatu nahaga kauni kontrasti moodustasid. Ta oli pikk ja sale ning kõndis ohtliku graatsiaga, mis tüdrukule tugevalt Draco Malfoyd meenutas. Tal olid tugevad, kõrged põsesarnad ning kindel lõug, aga silmad olid kindlasti kõige ligitõmbavamaks osaks ta välimusest. Hermione ei leidnud muud värvi nende kirjeldamiseks, kui peente tumesinisekübemetega vedel kesköö. Poleks poiss üht tüdruku parimat sõpra mõned tunnid tagasi halastamatult mõrvanud, oleks Hermione teda lummavalt ligitõmbavaks pidanud. Ainsad asjad tema juures, mis oleks lasknud kahtlustada, et Tom ja Lord Voldemort üks ja see sama isik on, olid tema ebanormaalselt pikad ja kõhnad sõrmed. Isegi neid nähes, pidi Hermione kuulma kedagi poisi nime nimetamas, enne kui veendus, et see tõesti Tom Riddle on.

Kahjuks oli Hermione saatnud end tagasi kooliaasta esimesse päeva Sigatüükas. Ta oli tegelikult plaaninud minna veelgi kaugemale, kuid lasi paari aasta jagu märgist mööda. Oletatavasti oli ta nüüd aastas 1944, kuigi polnud võimalik selles ka kindel olla. Tüdruk oli ärganud siruli keset lagendikku Keelatud metsas. Sama lagendikku, kus Voldemort Harry tapnud oli. Hermione ei teadnud veel, millised tagajärjed nii kaugele minevikku rändamisel olid, kuid Dumbledore’i kindel keeld seda mitte teha püsis tal siiski meeles. Ärgates oli ta otsustanud kõndida koolini ning vaadata, kas leiab Voldemorti – Tomi! pidi ta endale pidevalt meenutama – ja saab teda jälitada. Nüüd, kus ta edukalt viiekümne aasta kaugusele minevikku jõudnud oli, polnud tal tegelikult aimugi mida teha. Ainus, mida ta kindlalt teadis, oli kohustus tappa Tom Riddle. Kuigi Hermione ajakeeraja kasutamist mäletas, ei suutnud ta aga meenutada oma saabumist ning oletas, et küllap oli ta lihtsalt teadvuse kaotanud.

Nüüd oli Hermionel vaja leida koht kus mõelda, kuna edasist plaani tal polnud. Asjaolu, et ta oli ajas kolmkümmend aastat enne omaenda sündi, oli ta täiesti pahviks löönud. See korraga hämmastas ja kohutas teda. Siin polnud miski kindel.

Kuna kõik parasjagu tundides olid, otsustas tüdruk Astronoomiatorni kõndida. Nii palju, kui Hermione teadis, polnud veel keegi teda näinud. Tal oli ajas liikumisega piisavalt kogemusi, et mõista: nii kaua, kui keegi teda ei näe, ei muutu ajamustris midagi. Kui teda aga nähakse, saab ta võimaluse muuta mineviku ning oleviku sündmusi. Dumbledore oli tal muuhulgas ka rangelt keelanud end näidata. Üks hetk, üks tõrge ajas, miss Granger, on kõik mis vaja, et muuta ühe inimese tulevikku, ja võibolla terve maailma tulevikku.

Hermione jõudis Astronoomiatorni ning heitis pilgu suurde võlvaknasse torni põhjaküljel. Kaugel allpool silmas ta umbes viieteistaastast suurt karvast poissi raskel sammul ringi kõmpimas. Talle meenus koheselt… Hagrid! Tüdruk naeratas laialt, viimaks tuttavat nägu nähes.

Siis istus ta maha ning toetas pea kätele. Põhimõtteliselt ta teadis, mida tegema peab, kuid ei omanud õrna ettekujutustki, kuidas täpselt sellega hakkama saada. Lühidalt öeldes, ta pidi mõrvama Tom Riddle’i. Ei, parandas ta end mõttes vihaselt, ma pean mõrvama õela jälgi olendi, kes tapab mu parimad sõbrad, kui mina teda esimesena ei tapa. Nii kõlas see lihtsamana.

Ausalt öeldes oli Hermione surmani hirmunud. Ta oli juba korra varem ajale vahele seganud ning tema ja Harry olid vaevu pääsenud. Seekord pole mul isegi Harryt, lipsas nukker mõte läbi ta pea. Teda hirmutas kohutavalt teadmine, et tulevikus olid Harry, Ron, tema vanemad ja võimalik, et kõik keda ta armastas, surnud. Samavõrra hirmutas teda asjaolu, et kõigi nende elud, ühes loendamatute teiste eludega, olid nüüd tema kätes.

Olles see loogiline tüdruk, kes alati, otsustas Hermione, et on kaks moodust, kuidas oma ülesannet täita. Esimene võimalus oli peituda varjudes, Tomi jälgida ning oodata parimat momenti ründamiseks. Kahjuks aga oli Tom juba tõestanud, et teda praktiliselt võimatu jälitada on ning Hermionel polnud aimugi, kui kaua võtaks aega, et teda üksi ja haavatavana tabada. Kui see oleks rohkem kui paar päeva, ei teaks tüdruk, kust saada toitu või kus magada ning ta polnud ka kindel, et nii kaua peidus püsida suudaks. Teine võimalus kujutas endast midagi, mida ta hädas olles alati teinud oli. Minna Dumbledore’i juurde. Rääkida talle kõigest, mis juhtunud oli, või pigem mis juhtuma hakkas ja loota, et ta Hermionet usub. Võibolla aitaks ta isegi Tom Riddle’it tappa. Dumbledore oli alati teadnud, mida kriisiolukorras ette võtta.

Püsti tõustes otsustas Hermione, et Dumbledore’i juurde minek on kindlasti parem variant. Ta peatus siiski, leides oma plaanist väikese mõra. Aeg oli veider asi ning moodustas alati täisringi. Miks ei olnud tuleviku Dumbledore Hermionet tundnud, kui tüdruk tõesti ajas tagasi läinud oli? Ehmatusega meenus talle midagi, mis direktor kunagi omavahel olles öelnud oli.

Te meenutate mulle kangesti kedagi, keda ma kunagi tundsin, miss Granger.

Oli see vaid kokkusattumus, või oli tuleviku Dumbledore teda tõesti varem kohanud?

Peas otsust vormides tõmbas tüdruk taskust võlukepi. Ta hingas sügavalt sisse ning valmistus tegema midagi, mida oli endale lubanud mitte iial teha. Praegu on asjad teisiti. See on tähtis.

“Rectus Capillus” sosistas ta, tundes juukseid oma peanahal ümber paigutuvat. Järgmisena ütles ta “Occulus Apparo,” ning paar õhukesi prille ilmus tema peopessa. Ta pani need ette ja pöördus akna poole. Nähes oma peegeldust ta aga kiunatas summutatult ning hüppas üllatunult sammu tagasi. Olen see… mina?

Tema kergelt puhmas, käharad juuksed olid asendunud sirgete meepruunide lokkidega ja prillid, mida ta kandis, panid ta silmad pisut teravamana paistma. Ta nägi välja veidi rahulikum ja korralikum ning, kui see võimalik oli, natuke vanem. Seda, ja ta tundis end hädavaevalt ära. Hermione nägi välja nagu täiesti teine inimene. Ta tegi grimassi. Ma vihkan seda. Ma tunnen end nagu Parvati ja Lavender enne Jõuluballi.

Ehkki ta end kuidagi kohmakana tundis, asus ta sellest hoolimata üpris otsusekindlalt Dumbledore’i kabineti poole teele. Kivist vihmaveerenninoka kujuni jõudes silus ta aga närviliselt juukseid ja seadis prille otsemaks. Kas ta nägi piisavalt erinev välja?

“Šokolaadikonn,” ütles tüdruk lootusrikkalt, enne kui talle meenus, et Dumbledore’ile maitsevad mugumaiustused.

“Ee… Marsi šokolaad! Ei, sidrunišerbett!”

“Ma olen neisse üsna kiindunud, kui nii öelda võib,” ütles hääl Hermione selja taga selgelt. Tüdruk pöördus kiiresti ümber, et näha enda taga seismas noort kuldpruunide juustega Dumbledore’i. “Direktor Dippet aga keeldub neid millegipärast proovimast. Ei teagi, mitu korda olen üritanud neid talle pakkuda,” jätkas Dumbledore, justkui midagi ebatavalist ei toimukski.

Direktor? Kuidas ta sai seda unustada? Dumbledore polnud saanud direktoriks enne Grindelwaldi alistamist.

“Kas ma tohiksin teie nime küsida, noor daam? Ja kui see minust liiga ebaviisakas pole, siis mis teid siia toob?”

“Ma olen Helen Nestowe, sir,” leiutas Hermione kiiresti, ajades õlgu sirgu nagu alati autoriteetidega rääkides. Äkitselt muutus ta süda raskeks mõistmisega, et Dumbledore’ile oma missioonist rääkimine oleks kohutav idee. Ta peaks tüdrukut pigem hulluks, kui usuks tema ekslevat juttu, mis sisaldas Musta Isandat ja ajakeerajat. Ja nõustuda ühe oma õpilase mõrvamisega? Dumbledore ei nõustuks iialgi, mitte mingil juhul, millegi sellisega. Hermione üritas kiiresti välja mõelda mõnd poolusutavat põhjust seal olemiseks.

“Ja ma tahaksin tegelikult end Sigatüükasse kirja panna,” lõpetas ta kiiresti. Sigatüükasse kirja panna? Kas ma millegi parema peale poleks tulnud?

“Kas tõesti, miss… Nestowe?” küsis Dumbledore, teda esimest korda korralikult vaadates. Hermionele ei jäänud märkamata professori kaalutlev pilk. “Ma pole kindel et see on võimalik, vaadates teie vanust. Öelge palun, kuidas te siia sattusite? On teil võlukunstiga seotud päritolu?”

Hermione vaikis. Kuidas sai ta selgitada selja taga olevaid kuut aastat võlukunstiõpinguid? Kuidas sai ta selgitada sinna jõudmist? Tema mõistus hakkas paaniliselt tööle.

Õnneks päästis teda kohesest vastamisest uus saabuja. Ta oleks peaaegu õhku ahminud, kui poiss nurga tagant välja astus. See üks inimene, keda ta üritas vältida ning samas ka see üks inimene, keda ta tappa üritas. Tom Riddle.

2. Helen Nestowe Saksamaalt

“Mr. Riddle,” ütles Dumbledore käekella vaadates.

“Te polnud oma klassiruumis, kui ma tundi tulin, sir, seega ma oletasin, et te võite siin olla,” ütles Tom ettevaatlikult. Ta heitis pilgu Hermionele ning loetamatu ilme vilksatas ta tumedaist silmist läbi. Hermione märkas koheselt, et poisi olek oli peaaegu võrdne Dumbledore’i rahuliku ja enesekindla käitumisviisiga.

“Tõepoolest, aeg on lausa lennanud. Ma tulin, et näha Dippet’d ning ei taibanud, et sa juba tundi tulemas olid. Vabandust.”

“Muidugi, sir,” ütles Tom, mitte jämedalt, kuid viisakusest kaugel olles. Hermione tajus nende häältes veidrat alatooni, pinevat sorti pinget, mida neist mõlemast kiirgas.

“Lükkame selle tunni edasi täna pärastlõunaks, kas sobib?”

“Sobib, sir,” vastas Tom tundetult. Öelnud seda, kõndis ta minema. Dumbledore’i teravate silmadeta inimene poleks märganudki Tomi põgusat pilku Hermione poole.

Dumbledore pöördus tagasi tüdruku poole.

“Sir, ma tahaksin näha direktor Dippet’d,” ütles Hermione kindlalt, andmata Dumbledore’ile aega end rohkemate küsimustega pinnida. Ta oli otsustanud, et Dumbledore’i on igal juhul liiga raske lollitada. Kuigi Hermione direktor Dippet’d ei tundnud, ei saanud mees mingil juhul Dumbledore’ist nutikam olla.

“Siitkaudu siis,” ütles Dumbledore hetke pärast. Hermionele jäi mulje, et professor oli vahepeal tõsise mõttetööga tegelenud. Kõhklevalt järgnes ta Dumbledore’ile, mööda vihmaveerenninoka kujust ja otsedirektor Dippet’i kabinetti.

* * * * *

Dumbledore’ist eemale kõndides tundis Tom veidrat värinat mööda selgroogu alla roomamas. See oli tüdruk unenäost. Ma olen selles kindel, mõtles ta. Tüdruk oli olnud peaaegu identne unenäoneiule, mõne kerge muudatusega. Sirgemad juuksed äkki? Aga see sama tontlik ilu, mis poisi sisemust tarretavat paistis.

Vihaselt tõrjus ta tüdruku ja unenäo peast välja. Virilalt mõtles ta, kas Dumbledore oli Muundamise tunni vahelejätmiseks vabandusi otsinud, kui seda kokkusaamist tunniks üldse nimetada saigi. Kuigi Dumbledore seda tunnistamast keeldus, oli ‘tundidest’ saanud nende kahe omavaheline võistlus nupukuse osas, kuna Tom juba peaaegu Dumbledore’i tasemele jõudnud oli.

Tomil oli Dumbledore’iga pehmelt öeldes veider suhe. Mingil kombel oli mees ainus inimene Sigatüükas, kelle vastu tal vähimatki austust oli. Kui väga Tom ka seda tunnistada ei tahtnud, oli Dumbledore seda tüüpi mees, kes vaid oma kohaloluga ruumi vaikseks muutis. Ta oli selline mees, kes suutis võõraid vaid sõrmenipsuga endale kuuletuma sundida. Mingil moel oli Dumbledore Tomi iidol. Ta oli selline mees, kelleks Tom ise saada tahtis.

Samal ajal esindas ta aga ka kõike, mille vastu Tom oli. Dumbledore’il olid nii vanamoelised ja piiratud arusaamad heast ja kurjast, tõrjumisest ja arvestamisest. ‘Hea’ ja ‘kuri’ ei eksisteerinud Tomi jaoks. Need olid ähmased, juhuslikud nimed, mida inimesed andsid oma tegudele, et end paremini tunda. Tomi jaoks oli ‘hea’ see, mis talle endale kõige rohkem kasu tõi. Ja mis puutub arvestamisse ning tõrjumisse? Miks peaks ta avalikult arvestama mugude ja mugupäritolu võluritega, rassiga, kes teda eluaeg tõrjunud oli? Mugumaailmas oli ta olnud vaid ‘tänavarott’, orb, poiss, kes oma eluga mida korda saata ei suuda. Ausalt öeldes vihkas ta mugusid rohkem, kui midagi muud.

Tom naeris kibedalt, kuna tegelikult ei omanud miski sellest enam tähtsust. Ta oli juba ammu vabastanud end tunnetest, mida tavalised inimesed kogesid. Seal, kus pidid olema valu, rõõm ja kurbus, asus vaid tühjus, mis ümbritsevat endasse neelas. Ta polnud teinud seda võlukunsti abil, sest kahjuks polnud loitsu, mis ta südame ära võtta võiks. Aga tänu oma ajale mugude orbudekodus, raskele algusele Sigatüükas ja asjaolule, et ta kunagi kusagil oodatud polnud, oli ta õppinud end tuimestama kõigi tunnete suhtes, välja arvatud viha ning mõnikord ka rahuldus. Miski muu ei tabanud teda täie jõuga; kui teda ülistati, halvustati või solvati, tundis ta vaid nõrka hoopi. Südame jäätamine oli ainus kaitsemehhanism, mis tal oli.

Sellepärast oligi tüdruk unenäost ta tasakaalust välja löönud. Ta oli tundnud hetkelist tõmmet tüdruku poole, kuid see oli nüüd möödas ja Tom sai edasi elada tundetuses, mida ta nii väga hindas.
* * * * *

Direktor Dippet vaatas üle oma pärgamendihunniku enda ees enesekindlalt istuva tüdruku poole.

“Miss Nestowe… te ütlesite, et olete käinud kuus aastat võlukunstikoolis Saksamaal?”

“Jah, sir, Frau Brunhildi Hoher Schule der Zauberei’s!”

Dumbledore, kes Dippet’ist vasakul istus, torkas kiiresti vahele, “Tohin ma küsida, miks teil Saksa aktsenti pole, miss Nestowe?”

“Noh, mu perekond elas Inglismaal, kuni mu kümnenda eluaastani ja siis kolisime isa tööasjade pärast Saksamaale. Nüüd oleme Inglismaal tagasi, ja mul ei tekkinudki selle aja jooksul aktsenti,” lõpetas Hermione, paistes otsekui innuka informatsioonijagajana. Nähtavasti sai isegi Dumbledore tema enesekindlast pealispinnast petta. Sisimas aga peksis tüdruku süda meeletult. Ilmnes, et ta vihkas Dumbledore’ile valetamist rohkem kui midagi muud, mis ta teinud oli. See keeras ta sisemuse sõlme, aga professorile tõe rääkimisest poleks mingit kasu. ‘Jah, direktor Dippet, ma tulin siia teie parimat õpilast tapma. On see probleem?’

Dippet naeratas ja ütles, “Noh, mis Nestowe, mul on hea meel teile öelda, et testide põhjal olete te rohkem kui võimeline meie koolis käima. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas me teist üldse alguses mööda vaatasime. Julgen öelda, et olete üks säravamaid noori nõidu– ”

“Armando, ma pean kahtlema teie rutakas otsuses. Võibolla oli sellel põhjus, et me temast mööda vaatasime, ning andke mulle andeks, miss, kuid paistab veidi kahtlane, et – ”

“Rumalus, Albus!” ütles Dippet ülbelt käega lehvitades. “Kas sa ei näe, et tüdruk räägib tõtt? Sõõlamiskübar ütles, et ta saab olema Gryffindoris ja kas on kübar kunagi eksinud? Pealegi, nii särava nõiaga seitsmendas klassis on meil kaks parimat õpilast, keda kool kunagi näinud on! Kujutle rahasid, mida ministeerium…” kergelt punastades piilus ta enne jätkamist Dumbledore’i poole, “…noh …ee …kui see välja jätta …te olete Sigatüükasse vastu võetud, Helen Nestowe!”

Hermione seadis näole naeratuse ning öelnud, “Mul on au, sir,” pöördus ta lahkuma. Talle oli teatatud, et ta peab kolima seitsmenda klassi Gryffindori tüdrukute juurde, ning seda meeles pidades asus ta trepist alla minema.

“Miss Nestowe? Tohin ma paar sõna öelda?” Hermione pöördus, et näha Dumbledore’i enda kohal trepiotsal seismas.

Professor ütles surmtõsisel ilmel, “Ma ei soovi talitada vastu direktor Dippet’i soovidele, aga igal juhul, kui te tahate rääkida mida te siis tegelikult teete, olen ma valmis kuulama. Seni julgen ma öelda, et pean teid põhjalikult jälgima.”

Hermione avas suu, et midagi öelda, kuid leidis selle paigale tardunud olevat. Kuidas ta…?

“Head päeva teile,” lõpetas professor naeratusega ning pöördus rahulikult minekule.
* * * * *

Dumbledore jälgis Suure Saali sisu oma kohalt direktor Dippet’i kõrval.

Helen Nestowe, või nii ta ennast nimetas, silus Gryffindori lauas närviliselt juukseid. Ta paistis teiste seitsmendikega kiirelt sõbrunenud olevat, kuigi rääkis vaid siis, kui teda kõnetati ja ei paistnud vaikuses söömist pahaks panevat.

Tom, teisest küljest, oli ümbritsetud pundi Slytherinlaste ja paari Ravenclawlasega. Ta oli vaevalt oma toitu puudutanud ning rääkis vaikselt kuid kiiresti. Kõik kuulasid teda palju pühendunumalt, kui ükskõik millist professorit tunnis.

Dumbledore kartis, et Tom oli saanud liiga suure võimu üle kaasõpilaste. Neile paistis ta ilmselgelt võluv, teravmeelne ja nutikas, ning samas tundsid nad end tema juures mugavalt, nagu ta oleks võrdne mitte ülem. Tom trotsis pidevalt autoriteeti ning oli tihti professoritest parem, mis, märkis Dumbledore virilalt, oli teine põhjus õpilastele teda niivõrd austada.

Oli võimalik, et üksi Dumbledore Tomis teist külge nägi. Poiss polnud mitte ainult võluv, teravmeelne ja nutikas, vaid omas ka imepärase koguse ambitsioonikust, kavalust ning tagasihoitud viha. Kõik need omadused temas ja Dumbledore’i veendumus, et poiss kaks aastat tagasi Saladuste Kambri oli avanud, muutsid Tomi potentsiaalselt kõige ohtlikumaks võluriks maailmas.

Otse vastupidiselt oli Helen Nestowe säravalt tark, ja kuigi kahtlane, ei paistnud ta endast mingit ohtu kujutavat. Dumbledore’i huvitas, mis võiks juhtuda, kui Tom ja Helen tuttavaks saaksid.

Omaette muheledes otsustas Dumbledore Heleni tunniplaani muuta, et see Tomi omaga kattuks. Kuigi kõigepealt õnnestus tal end veenda, et teeb seda ainult tüdruku vaimseks kasuks, mitte oma lõbuks.
Noh, põhiliselt.

3. Kõigi inimeste seast

Järgmisel hommikul tunniplaani lugedes vajus Hermione suu ammuli. Kõigepealt olid tal VVV- tasemel Nõiajoogid edasijõudnutele Slytherinlastega ja pärast seda Teoreetilised Nõiasõnad, üks raskemaid aineid Sigatüükas. Peale lõunat tulid Muundamine ning kõrgema astme Astronoomia, kursus, mis sisaldas suurt kogust keerulist mugumatemaatikat. Tema järgmise päeva tunnid olid sama keerulised ning sisaldasid muuhulgas edasijõudnute Ennustamist, ainet, mille ta kolmandas klassis pooleli oli jätnud ja millest seega mitte midagi ei teadnud.

Hermione oli endale lubanud, et seal ei saa temast parimat. Tegelikult näitab ta end tuima ning järeleandlikuna, et mitte tähelepanu tõmmata. Mida vähem inimesed teda märkavad, seda vähem muudab ta aja kulgu. Ainus põhjus, miks ma siin olen, meenutas ta endale, on omada põhjust Sigatüükas viibimiseks. Üritan Tomist ruttu vabaneda ja mida varem koju saan, seda parem…

Kui ma tagasi saan…

Saabumisest saati oli tüdruku rinnas paisunud hirm, kuid sündmustekeerises oli ta selle alla surunud. Kuidas ta tagasi saama peaks? Või tegelikult edasi? Varem ajakeerajat kasutades oli ta reisinud vaid tundide kaupa ning saabunud täpselt sinna, kust alustanud oli. Tegelikult kartis Hermione järjest rohkem ja rohkem, et ei saa kunagi edasi minna ning näeb Harryt ja Roni uuesti alles vana kortsus naisena, ja poisid ei tunne tüdrukut, keda on teadnud enamiku oma elust, enam äragi…

Ei! ütles ta endale, pisarad silmis kipitamas. Ma teen seda, ma ei hooli, et seda varem tehtud pole. Ma leian mooduse edasi minna.

“Helen!” Pisaraid minema pilgutades vaatas Hermione kiiresti üles ja nägi Emma O’Learyt, terava keelega Gryffindorlast enda ees seismas. “Sa paistad rööpast välja löödud. Kas midagi on halvasti?”

Hermione lõi ennast mõttes, et oli lasknud oma pealispinnal nii kergelt langeda. Ta naeratas Emmale usalduslikult ning vastas, “Lihtsalt esimese päeva närvilisus, tead küll…”

Emma naeratas teadvalt. “See läheb mööda, ära muretse. Tule, Nõiajoogid hakkavad. Slytherinlastega pealekauba; nad on jälgid. Muide, meie, Gryffindorlased, ei salli neid eriti, nad on üks närune kamp…”

“Tõesti? Ma poleks seda kunagi arvanud,” vastas Hermione läbi kokkusurutud hammaste. Nad kõndisid alla vangikongidesse koos grupi Gryffindorlastega. Harjumuspärase raudukse juurde jõudes üllatus Hermione hetkeks, nähes seda lahti lükkamas mitte professor Snape’i vaid kiilanevat meest veripunases rüüs, kelle nimeks osutus professor Alonzin.

Slytherinlased marssisid sisse kohe pärast seda, kuigi nad jäid hiljaks, nagu Hermione märkas, ning tund algas. Professor Alonzin rääkis kiiresti ning kõik peale Tom Riddle’i tegid märkmeid. Poiss istus sirgelt oma kohal, silmitsedes punkti õpetaja pea kohal. Hermione kortsutas kulmu, otsustades, et küllap polnud Voldemort koolis kuigi usin olnud.

Kui saabus aeg pruulima hakata, jagati Slytherinlased, nagu alati, paaridesse Gryffindorlastega. Hermione pea jõnksatas püsti kuuldes professor Alonzinit ütlemas, “Nestowe? Aa, uus õpilane. Sina oled praeguseks Riddle’iga paaris. Ta aitab sul järgi jõuda.”

“Vedas,” sosistas Emma talle kõrva ning liikus oma kohale. Hermione kortsutas kulmu.

Kõigi inimeste seast! mõtles ta. Kuidas sai ta vaadata silma inimesele, keda tapma pidi? Kuidas pidi ta temaga töötama? Temaga rääkima?

Tüdruk hingas sügavalt sisse, kui Tom tema juurde astus ning rahulikult maha istus. Ma ei taha su häält kuulda. Ma ei taha sinuga tegemist teha.

Sõnagi lausumata hakkas poiss katlas vett kuumutama. Hermione tuulas veidi närviliselt oma märkmetes. Ma istun Lord Voldemorti kõrval. Talle meenus, et pidi näitlema. “Okei, nii et me vajame… ee… Seedri- ”

Seedripuu koort, Palmisüdamikku ja Vetevaimu soomuseid, lisada ühekaupa kuumusel umbes 150 kraadi, segada üheksa korda päripäeva ja kolmkümmend kaks korda vastupäeva kolme ja poole minutiste intervallidega. Ma saan ise hakkama,” ütles Tom lühidalt.

Hermione vaatas teda ammulisui ning siis heitis uuesti pilgu oma märkmetele. Professor Alonzinil oli selle nõiajoogi selgitamiseks läinud pool tundi ning Tom tegi seda kümne sekundiga, sealjuures märkmeid kasutamata. Pisut tüdruku võistlusindu lõi siiski poisi sõnade peale lõkkele. Ta ei suutnud end peatada ütlemast, “Ei, tõesti, ma tean kuidas seda teha. Ma aitan.”

Tom vaatas teda kiretult, kuid Hermione avastas, et ei suuda poisi pilgule vastata.

“Ma ei vaja mingit algajast Gryffindorlast endale appi. Ma ütlesin sulle. Mind ei huvita, kas sa tahad aidata või ei.”

Hermione veri kees.

“Algajast? Ma… ma võin seda jooki pruulida sama hästi kui sina! See et sa Slytherinlane oled, ei tee sind veel Nõiajookides paremaks!”

Tom naeris. See oli veidi inimlikum variant kõrgest külmast naerust, mida tüdruk nii hästi teadis, ning meenutas talle kohe kellega ta koos oli.

“Sa ei tea kes ma olen, kas pole?” küsis Tom, külmalt lõbustatud ilme näol.

Ma ei oleks selles nii kindel, mõtles Hermione vihaselt. Ma tean ‘kes sa oled’ paremini, kui sa ise!

Kui tüdruk ei vastanud, ütles Tom, “Sa väidad, et suudad seda nõiajooki pruulida sama hästi kui mina? Ole siis lahke.”

Ta lükkas katla Hermione poole ning nõjatus tooli seljatoele, teda sama külma ilmega edasi vaadates.

“Hästi,” sähvas Hermione vihaselt vastu. Ta vaatas ettevaatlikult oma märkmed läbi ja kontrollis koostisosi. Kui teises klassis valmistatud Mitmemahlamögin välja arvata, polnud ta kunagi nii keerulist nõiajooki pruulida püüdnud. Lõppkokkuvõttes polnud Hermionel ju aimugi, kuidas ta VVV- tasemel Nõiajookidesse sattunud oli.

Ta töötas vaikselt, mõne minuti tagant koostisosi lisades ning temperatuure muutes, kuni sattus veidi segadusse selle osas, kui kaua täpselt jooki segada tuli.

Emma jooki vaatama küünitades avastas Hermione selle laimirohelise olevat. Ta enda oma oli alles tume sinkjasroheline ning tüdruk hakkas vaikselt närvi minema. Järgneva viie minuti jooksul aga saavutas jook õige värvi ning Hermione ohkas rahunenult.

“See on liiga vedel ja sa ei lisanud piisavalt Vetevaimu soomuseid,” ütles Tom kohe. Tema küüniline olek häiris Hermionet väga.

“Aga ma tegin selle õigesti, kas pole? Me saame selle eest O, kas sellest sulle ei piisa?”

“Selles asi ongi,” ütles Tom ilmetult. “Sa ütlesid, et võid seda teha sama hästi kui mina. Sa valmistasid selle hästi, aga mitte nii hästi, kui mina teinud oleksin.”

Poiss vaatas Hermionet ilmel, mida tüdruk mõista ei suutnud. Samas, ta ei suutnud iial Tomi ilmeid lugeda.

“Ära ürita end minuga võrrelda,” ütles Tom vaikselt. “See ei lähe läbi.”

Äkitselt meenus Hermionele, et ta pidi olema vaid keskpärase arukusega ja väga pelglik. Tom nägi ta nägu ilmetuks tõmbumas.

“Sul on õigus,” vastas Hermione tuhmilt noogutades.

Tomi silmist välgatas läbi midagi, mida oleks võinud pidada üllatuseks, kuid see vaigistati nii kiiresti, et Hermione ei saanud kindel olla.

Professor Alonzin hindaski neid Oivalisega; ainsaga kogu klassis.

* * * * *

Kella helisedes jooksid Hermionele järgi Emma ja sassis juustega poiss Gryffindorist.

“Helen! Sul nii veab, et Tom Riddle su paariline on. Kuigi ta on nõme, nagu nad kõik, teeb ta kogu töö ise ära ja sina saad häid hindeid. Muide, see siin on Christoph Black. Ta on Gryffindori lendluudpallivõistkonna vaht.”

“Meeldiv tutvuda,” ütles Hermione naeratades. “Mul on hea meel Tomi paariline olla; mis Nõiajookidesse puutub, pole ma just kõige tugevam.”

“Mina ka mitte!” ütles Christoph kiiresti. Ta hääl oli madal ja tormine. “Eelmisel aastal sain hädavaevalt läbi. Võin kihla vedada, et Alonzin üritab mind lendluudpallivõistkonnast välja heita lasta…”

Hiljem samal õhtul raamatukogus õppides mõtles Hermione, miks polnud ta Tom Riddle’it kartnud. Oli ju Hermione näinud teda mõrvamas oma parimat sõpra ning ise vaevu ta eest pääsenud. Niipalju kui Hermione teadis, pidi Voldemort ta nagunii tapma, kui tüdruk teda enne ei mõrva. Aga kuidas ta seda tegema pidi?

Millegipärast pani Tomi mõrva plaanimine tüdruku kõhu keerama. Ma pean ta hävitama, enne kui tal võimalustki on Lord Voldemortiks saada. See on mees, kes pani maailma hirmus värisema. On täiesti õige tappa üks mees, et tuhandete elusid päästa.

Hermione mõistus kinnitas talle, et see oli õige lahendus tema probleemidele. Kui ta Tom Riddle’i tapaks, ei saaks Lord Voldemorti eksisteerimagi. Siis võiks tüdruk minna edasi ja näha Harryt, Roni, oma vanemaid

Ja nii hakkas ta kaaluma võimalusi Tomi tapmiseks. Avada Kedavra jäi ilmselgelt kõrvale, kuna tüdruk seda sooritada ei osanud. Ta pidi seda mugude kombel tegema. Relva tal polnud, kuigi see olnuks lihtsaim variant. Võibolla nuga köögist…

See näis barbaarne ning kohutav, kuid ühtki muud ideed Hermionele pähe ei tulnud. Peale tapmist peaks ta kohe ajakeeraja abil põgenema ning ajas edasi minema. Sellisel juhul pidi ta aga enne välja mõtlema, kuidas edasi minna.
Kui ma selle välja mõtlen, olen valmis teda tapma, otsustas Hermione kindlalt. Enam ei lähe kaua.

4. Hilisöised kahtlustused

Päevad möödusid ning Hermione näitas end kindlalt Helenina. Ta oli meeldiv, kuigi igav, ning sai kõigi Gryffindorlastega hästi läbi. Samal ajal otsis ta ka moodust ajas edasi minekuks, kuid edutult. Mitte miski ei vihjanud, et tulevikku rändamine isegi võimalik oleks.

Üllatusega oli ta avastanud, et pea kogu tema tunniplaan kattus Tomi omaga. Poiss oli igas aines parim ning professorid jumaldasid teda. Töökoorem oli tohutu, kuid Hermione sundis end keskpäraseid hindeid saama. Oli lausa veider, kui palju enda tundides tagasi hoidmine haiget tegi. Õppimine oli alati olnud midagi, mida tüdruk armastas, ning nüüd pidi ta käituma keskpärase õpilasena.

Tema järgmine vestlus Tomiga toimus paar nädalat hiljem Nõiajookides. Kuigi ta oli endiselt poisiga paaris, ei rääkinud nad omavahel kunagi. Nüüdseks oli Nõiajookidest saanud ainus aine, milles ta üldse pingutas, kuna koos Tomiga häid hindeid saada ei paistnud kahtlane. Hermione oli aga Heleniks olemisega nii ära harjunud, et kui nad reedel pruulima hakkasid, kratsis ta segadust teeseldes kukalt.

“Ma ei saa sellest Virgutusjoogist üldse aru. See on seitsmenda klassi jaoks liiga keeruline. Tõesti, mis asjad on ‘ussi katsesarved’? Ma olen tõsiselt segaduses.”

Tom vaatas oma katlalt üles. Tema kesköökarva silmad kohtusid Hermione omadega, kuid olid läbitungimatud nagu alati.

“Sa oled hea näitleja,” ütles ta külmalt. Hermione sisemus tõmbus kokku. Kuidas ta teadis? Ta ei saanud ometi olla avastanud, et tüdruk tulevikust on. Hermione otsustas lolli mängida.

“Mitte eriti. Ma katsetasin näitekunsti oma mugukoolis ja sain üsna kergelt lavakrambi,” vastas ta tühjalt.

“Tead, ma pole rumal,” jätkas Tom, nagu Hermione midagi öelnud poleks. “Ja sina ka pole. Ma olen vaadanud sind neid nõiajooke pruulimas ning näen, et sa oled üks targemaid nõidu siin. Teistes ainetes varjad sa seda aga hästi ja kõik sinu puupäised Gryffindorlastest sõbrad usuvad seda ka. Mida sa nii kangesti varjata üritad?”

Hermione aju töötas nii kiiresti, et pidi lõhkema. Kui Tom kellelegi oma kahtlustest räägiks, oleks tüdruk paljastatud. Ta otsis meeleheitlikult, mida öelda.

“Mulle ei meeldi oma intelligentsiga uhkeldada,” pomises ta siidiselt, teeseldes märkmetes millegi alla joonimist. Hermione oli isegi üllatunud, kui heaks näitlejaks ta saanud oli.

“Aga sa üritad seda täielikult varjata. Iga vähegi ajusid omav inimene näeks läbi, et kõik mida sa teed on vaid üks suur näitemäng,” nõudis Tom.

“Ja see mida sina teed ei ole?” lõi Hermione vaikselt vastu. See oli ainus, mis talle pähe tuli, et Tomi tähelepanu endalt eemale juhtida. Enesekindlust kogudes jätkas ta, “muidugi, sa oled teravmeelne ja võluv kõigiga enda ümber, aga oled sa tegelikult selline?” Tüdruku hääl omandas vastiku tooni jätkates, “sisimas pole sul aimugi, kes sa olla tahad. Sa oled kohutav. Ma näen otse läbi sinu ka. Igaüks näeb.”

Tüdruku plaan tähelepanu kõrvale juhtimiseks muutus palju enamaks kui ta Tomi näoilmet märkas. Poisi rahulik ilme oli purunenud ning Hermione taipas, et oli naelapea pihta tabanud.

“Sa ei tea minust midagi,” ütles Tom, hääl rahulikum, kui iial varem. Ta võttis end kokku ning pöördus tagasi katla poole.

“Ma tean piisavalt, et -”

“Ära räägi minuga,” sosistas poiss surmaval toonil. Hermione ei olnud kunagi varem temas nii palju tundeid näinud. Tegelikult oli see esimene kord, kus poiss haavatav paistis.

“Oivaline, nagu alati! Aga mida muud mul oma parimalt õpilaselt oodata olekski?” kommenteeris professor Alonzin nende Virgutusjooki hinnates.

“Ei midagi vähemat, sir,” vastas Tom tõsiselt.

Just siis otsustas Hermione, et nad olid Tomiga mõlemad oivalised näitlejad.

* * * * *

“Sisimas pole sul aimugi, kes sa olla tahad. Sa oled kohutav. Ma näen otse läbi sinu. Igaüks näeb.”

Need sõnad kaikusid Muundamise klassi poole kõndiva Tomi peas aina tihedamini. Otse loomulikult polnud need tõsi, kuid miks need teda niimoodi häirisid? Võibolla oli asi selles, et kogu oma elu oli ta töötanud selleks, et mitte olla mittemiski. Ta oli olnud nii hõivatud mitte mittemiskiks olemisega, et ei leidnud aega olla miski.

Kuidas on see võimalik? Ma olen koolivanem, klassi parim õpilane ning lendluudpalli- võistkonna püüdja. Loomulikult olen ma miski.

Talle ei tulnud kunagi pähe, et ehk oli see tühjus tema sees, mis mittemiskina arvesse läks.

Ta koputas Dumbledore’i kabineti uksele ning õpetaja avas kohe.

“Mr. Riddle,” tervitas Dumbledore teda. Tom astus kabinetti, mõeldes, kas sel korral suudab ta lõpuks Dumbledore’iga Muundamises võrdne olla.

“Tohin ma küsida, kuidas teil ülejäänud ainetes läheb, Mr. Riddle? Valmistute VVV- eksamiteks, ma eeldan?”

“Olen kindel, et saan eksamitega suurepäraselt hakkama. Ülejäänud ainetes läheb mul samuti hästi,” vastas Tom tühjalt. Ta vaatas Dumbledore’ile silma ning hoidis end tagasi, et mitte võpatada. Dumbledore tekitas talle tunde, nagu ta oleks klaasist, läbipaistev ja habras.

Dumbledore asetas käed rahulikult sülle ning istus laua taha. Tom jäi seisma, kuna talle istet pakutud ei oldud. Üks libastumine Tomi poolt kaotaks talle mängu, mida nad juba nii kaua mängivat paistsid.

“Meeldiv kuulda,” ütles Dumbledore vaikselt. “Kas te olete kohanud meie uut õpilasti, Helen Nestowe’i?

“Olen teda näinud,” vastas Tom neutraalsena.

“Üsna tark, kas te ei arva? Pea sama andekas kui teie, ma usun,” ütles vanem võlur vihjaval toonil. Tom otsustas, et professor tahtis ilmselgelt selle Heleni kohta informatsiooni.

“Ta on tegelikult üsna tavaline. Ei saa oivalisi hindeid, aga rumal ka ei ole,” vastas Tom, otsustades Heleni kohta rohkem välja uurida. Mitte et ta Dumbledore’ile midagi räägiks. Kui professor temast aga huvitatud oli, pidi ta ilmselgelt oluline olema. Võibolla saaks Tom tüdrukut oma huvides ära kasutada.

“Sellisena ta välja paistab, kas pole?” ütles Dumbledore kiiresti. “Aga samas, paistab et teie hindate asju vaid välimuse järgi, Mr. Riddle.”

Nagu palju kordi varem, üritas Dumbledore teda närvi ajada. Ta oleks pidanud Tomi paremini tundma.

“Ja ma oletan, et teie hindate kõike minu juures välimuse järgi, sir?” irvitas Tom.

“Sugugi mitte, Mr. Riddle.”

“Sellisel juhul olete te targem, kui ma uskusin,” lõi Tom kohe tagasi.

See oli kõigest üks nende tavalistest võimuvõitlustest ning Dumbledore lihtsalt kortsutas tema suunas kulmu.

“Öelnud seda, alustagem oma tunniga.”

* * * * *


Hermione võpatas, tundes oma õlal karmi kätt.

“Miss Nestowe, raamatukogu on ammu suletud. Ma leidsin teid alles nüüd siit raamatute otsast magamast! Minge tagasi oma magamistuppa ning puhake,” ütles Madam Rostam rangelt, kui Hermione pea püsti ajas.

Hermione vaatas ähmase pilguga lehekülge, mida lugenud oli.

Nicolas Flamel, oma 566 eluaasta jooksul, pühendas suure osa elust aja uurimisele. Tegelikult kirjutas ta oma hilisematel aastatel palju teoreetilisi teoseid aja ning selle olemuse kohta. Ta väitis, et kui aega saab tagasi kerida, peaks seda ka edasi kerida saama, kuigi kaasaegsed võlurid seda veel saavutanud pole. Ta väidab samuti, et kuigi aega saab tagasi ja edasi kerida, pole tegelikult mingit võimalust muuta…

“Miss Nestowe, kohe!” hüüdis Madam Rostam raamatut Hermionelt krabades. Tüdruk kiristas vihaselt hambaid.

Kuigi Hermione oli tüdinud ning väsinud, oli ta samuti erutatud sellest, mida lugenud oli. Võibolla oli moodus ajas edasi minna. Kuna ta minevikus viibis, oleks tulevikku minek tema jaoks kindlasti kergem. Ta otsustas selle kohta tingimata rohkem lugeda, kui ta puhanum on. Praegu vajas ta und.

Hermione vaatas kella ning avastas, et kesköö oli juba möödas. Ta astus raamatukogust välja ning varje täis koridori, värisedes end ümbritsevad pimeduses. Hermione läks kiirelt läbi koridoride, hääletult, ning vaevumata võlukeppi süütama.

Varjudega kaetud kuju astus nurga tagant välja otse tema ees. Tüdruk ahmis üllatunult õhku ning koheselt ilmus võlukepihelk stseeni valgustama. Tom Riddle’i nägu tuli nähtavale, ilme tühi ja külm nagu alati. Hermione ahmis veel kord õhku, mõeldes kas joosta või oma võlukepp välja tõmmata.

“Helen Nestowe, ma usun? Millega sa ometi tegeleda võiksid, niimoodi keset ööd koridorides kolades? Ilma valguseta, võiks lisada,” küsis Tom jultunult. Ta langetas võlukepi nii, et tema nägu osaliselt pimedusse jäi.

Hermione mõistus töötas täistuuridel. Ta ei teadnud, miks Tom seda küsis, kuna tema hääletoon oli sama tühi kui ta näoilme. Oli nende kohtumine kokkusattumus?

“Ma võiksin sinult sama küsida,” vastas Hermione pisut nördinult. Ta ei olnud võimeline täielikult varjama värinat oma hääles, kui väga ta ka püüdnud poleks. Üksi pimedas koos Lord Voldemortiga ei olnud koht, kus Hermione olla tahtnuks.

Tom vaatas teda kaalutlevalt.

“Võibolla pole sa kursis asjaoluga, et ma juhtumisi Koolivanema positsiooni oman. Minu töö on öösel koridorides voodist väljas õpilasi tabada. Õpilasi, nagu sa ise,” ütles Tom ettevaatlikult, tema sile nägu ilmetu nagu ikka.

Hermione kahvatas. Koolivanem! Muidugi on ta koolivanem! Miks ei peakski Lord Voldemort koolivanem olema? Kõigepealt needis tüdruk oma ebaõnne, siis Dippet’i halba inimesetundmisoskust.

Hermione ei saanud talle öelda, et oli raamatukogus ajas rändamist uurinud. Ta pidi jälle näitlema ja lootma, et Tom usub. Kaheldav, aga proovima pidi.

“Mul oli raamatukogus hilist õppimist teha, ja kui ausalt öelda, siis pöörasin ma tagasi tulles kusagilt valesti. Loss on hiiglaslik ning ma olen siin olnud ainult umbes kuu. Ma eksisin natuke ära, see on kõik,” lõpetas ta, teeseldes häbi. Tom ristas käed.

“Ma oletan siis, et sa tahad et ma sind Gryffindori puhketuppa juhataksin?”

Taas kord vandus Hermione sisemiselt. Ta tahtis Tomist vaid eemale pääseda, kuid oli endale kaevanud suurepärase augu, kust pääsu polnud.

“See oleks sinust väga abivalmis,” ütles Hermione lahkelt, kuid läbi kokkusurutud hammaste.

“See on minu töö,” ütles Tom uuesti, justkui selgitades, et ei aidanud tüdrukut mingil juhul vabatahtlikult. Poiss hakkas teda juhatama mööda teed, mida Hermione ka kinnisilmi käia oleks võinud. Gryffindori portreeavale lähenedes hakkas Tom rääkima.

“Karistuseks voodist väljas olemise eest võiksin ma Gryffindorilt lihtsalt 30 punkti võtta, mida ma, kinnitan sulle, väga naudiksin. Aga sa võid ka minu heaks midagi muud teha.”

Hermione jäi seisma kohe, kui poiss lause lõpetas. “Sa igavene pervert! Kui sa tõesti arvad, et ma kavatsen -”

Tom vaigistas ta kulmukergitusega. “Pigem ütleksid mulle midagi,” täpsustas ta libeda naeratuse saatel. Hermione punastas, end teist korda sel õhtul idioodina tundes.

“Kes sa tegelikult oled?” jätkas Tom. “Miks sa siin oled?”

“Ma ütlesin sulle,” vastas tüdruk kohe. “Ma tulin Saksamaalt koos oma perega -”

Mitte see jutt. Räägi mulle õige lugu,” nõudis Tom. Tema tumedad silmad paistsid tuhmis valguses lummavatena ning Hermione tundis end nendest hüpnotiseerituna.

See on kõik vale! Mis siis, kui ta avastab, et ma tulevikust olen? Kõik oleks siis rikutud!

Hermione vaatas üles tema poole, talle silma, otsides mingitki emotsiooni. Ta ei leidnud seda.

“30 punkti Gryffindorilt siis,” ütles ta jäiselt. Ta lootis, et ümber pöördudes oli ta näol samasugune ilme kui Tomil. Tagasi vaadates oleks Hermione näinud Tomi paigal seismas ning talle järgi vaatamas, kuni tüdruk pimedusse kadus.

5. Pisarad päikeseloojangul

“Furvam cor, sacramentim aedifice,” ütles Tom kergelt tema ümber kobarasse kogunenud õpilastegrupile. Ta sirutas välja oma vasaku käsivarre ning tundis ihu kõrbemas ja armiliseks muutumas. Tema sõbrad vaatasid pingsalt Märki, mille nõidus jätnud oli. See oli tume pealuu, mille suust libises välja madu. Pealuu tähendas teadmisi ning madu oli otseloomulikult vihje Slytherinile.

“Näete? See sümboliseerib Salazar Slytherini võimu ja seega ka meie võimu,” selgitas Tom pehmelt, lubades oma publikul lummatult üksisilmi pealuud vaadata. Minu võimu, parandas ta end mõttes. Need lihtsamõistuslikud inimesed ei saaks tema jaoks iial olema midagi enamat kui vaid järgijad.

“See ilmub vaid täiskuu valguses,” jätkas ta, heites pilgu taevasse enda kohal, “nii, et enamiku ajast ei näe seda keegi.”

Vähemalt praeguseks, lisas ta mõttes.

“Kas see teeb haiget?” küsis Hamilius Lestrange´i nimeline poiss hingetult.

“Pisut,” vastas Tom enesekindlal toonil. “Aga see on meie ühtsuse sümbol. Kujutlege suurust, mida me võime koos töötades saavutada. Meist saab tugevaim võlurite ja nõidade liit, mida maailm iial näinud on. Ma luban seda teile.”

Ning tema hääl, ja ilme tema näol, ja see kuidas ta rääkis ja seisis ja liikus oli niivõrd ahvatlev, et tema publik oli kui paigale naelutatud, suutmata end mõistusele kutsuda. Need võimatud asjad mida Tom lubas olid äkitselt saavutatavad ning nende unistused said ühtäkki valusalt tõelisteks. Tom vaatas nägusid enda ümber, nägi ilmeid väljendamas auahnust ja lootust. Ta taipas, et nemad, nagu ta isegi, soovisid võimu rohkem kui midagi muud maailmas ja teeksid ohtlikult palju, et seda saavutada. Siin ta seisis, pakkudes arvestamist ja ühtsust hõbekandikul. Kes olid nemad, et sellisest pakkumisest keelduda?

“Märgid teavitavad teid ka sellest, kui meil kohtumised on. Nii ei peaks me professorite selgade taga sõnumeid saatma.”

Ta andis oma seltsilistele veel paar hetke mõtlemiseks ning küsis siis, “Kas need meeldivad teile?”

“Ma arvan, et need on suurepärased!” hüüdis kolmanda klassi tüdruk Slytherinist.

“Nad võivad tõesti kasulikeks osutuda,” teatas Rhion Malfoy, Tomi kaaslane seitsmendast klassist, kuninglikult.

“Kas su mõistus kunagi lakkab meid hämmastamast, Tom?” küsis Nora Knightley oma tuntud muige saatel. See paistis kõiki veenvat ning nad hakkasid järjest uusi komplimente lisama.

Tom naeratas, noogutas ning seletas kõigile, et see oli olnud vaid lihtne idee, samal ajal mõttes nende kiire nõusoleku üle rõõmustades. See oli tema moodus pakkuda neile midagi perekonnasarnast ning pani nad end kindlamalt tundma, kui iial varem.

Viimaste nädalate jooksul olid asjad Tomi jaoks hästi läinud. Tema ainsaks ärrituseks oli olnud Helen Nestowe. Ta ei saanud tüdrukust aru. Dumbledore oli ilmselgelt temast endiselt huvitatud ning Tomi uudishimu oli jõudnud uuele tasemele.

Miks teeskles ta keskpärasust, kui oli tegelikult ilmselgelt üsnagi särava mõistusega? Kust oli ta tulnud? Miks ei olnud keegi teine tema salapärasest ja äkilisest ilmumisest huvitatud? Pärast ööd koridoris oli Tom otsustanud, et on kasutu üritada temaga otse rääkida. Kui Gryffindorlased olid nõus ilma mõjuva põhjuseta punkte kaotama, polnud see kunagi hea märk. Tüdrukul oli ilmselt tohutu saladus ja Tomil oli näriv kahtlus, et sel saladusel midagi temaga pistmist oli. Ta nägi seda viisist, kuidas Helen ta pilku vältis.

Oli üsna soe, kerge tuulega Oktoobriöö, kui Tom Astronoomiatorni ronis. Ta nõjatus ühele torni ümbritsevatest rõdudest ning lasi tuulel oma juukseid sasida. Jahe tuuleõhk aitas tal selgemalt mõelda ja nii tuli ta tihti siia, et põgeneda vangikongide külma umbsuse eest. Päike oli peaaegu loojunud; horisondi taga paistis veel viimane leegitsev serv.

Tom ei olnud näinud varju, mis teda nii pehmelt tipuni jälitanud oli, ei olnud näinud seda, kuidas punane päike terasnoalt tüdruku käes tagasi peegeldus. Hermione peatus aeglaselt nähes Tomi üle rõduserva nõjatumas, tumedad juuksed tuule poolt tagasi lükatud. Poiss nägi välja täiesti süvenenud ning ei paistnud omavat aimugi tüdruku sealviibimisest. Nüüd on õige hetk, otsustas Hermione kindlalt ning hakkas edasi astuma.

“Oota.”

Poisi häält kuuldes peitis Hermione noa oma rüüvoltide vahele, kasvav õudustunne teda enda alla matmas. Tom polnud ümber pööranud ning oli mõne hetke vait. Kas ta oli näinud nuga Hermione käes?

“Miks sa siin oled?” küsis ta lõpuks tüdruku poole pöördudes. Ta vaatles iga detaili tema juures. Tüdruku pikki, siledaid ja läikivaid kuldpruune juukseid, tema täidlaseid huuli, seda, kuidas loojuva päikese viimased kiired tema merevaigukarva silmadelt tagasi peegeldusid, pannes need hajuvas valguses hiilgavate ja hurmavatena paistma.

“Ma tulen mõnikord siia mõtlema,” vastas tüdruk kõhklevalt. Ta paistis olevat pinges, valmis tagasi hüppama. Tom ristas rahulikult käed ja nõjatus tagasi rõduserva vastu.

“Väsinud näitlemisest, ma eeldan?” küsis ta järsult, tüdrukut ootamatult tabades.

“Ei.”

“See on vale.” Tehtud naeratus.

Pärast seda järsku sõnavahetust vaikisid nad mõne hetke ning Tom raputad uskumatult pead.

“Su juuksed pole tegelikult sellised, ega ju?” küsis ta lõbustatud olekuga.

“On küll!” vastas Hermione jultunult, sikutades sirgeid lokke, et nende ehtsust näidata.

Tom naeris külmalt, tüdruku sõnadest välja tegemata. Ta tõmbas oma võlukepi ning viibutas seda tüdruku suunas.

Hermione ahmis õhku, tundes oma juukseid muutumas. Sirged lokid olid asendunud kohevate kähardunud kiharatega. Kätega pead kompides kiljatas ta õudustundes.

“Mida- mida sa tegid!”

“Ma ainult pöörasin tagasi loitsu, mis sa endale peale pannud olid,” vastas Tom rahulikult ja kergitas kulmu.

Hermione vaatas ringi, justkui tehes kindlaks, et keegi teda sellisena näinud polnud.

“Muuda need tagasi!” sisistas ta vihaselt, poissi surmaval pilgul vaadates. Hetkeks mõtles Tom, et selline soeng sobis talle üsna hästi, aga samas, mida läksid talle korda selle rumala tüdruku juuksed? Talle ei läinud korda, see oli kindel. Järgmise võlukepiviibutuse saatel naasid Heleni juuksed oma tavalisse olekusse.

“Kas sinu juures midagigi tõelist on?” küsis Tom külmalt. Helen paistis äkitselt ärritatud ning poiss teadis, et tema sõnad olid mõjunud. Suurepärane. “Kelle eest sa nii kangesti peituda püüad?”

Sinu, tahtis Hermione meeleheitlikult vastata, lihtsalt selleks, et poissi reageerima panna. Ta avas suu, et luua usutavat lugu, kuid Tom oli kiirem.

“Ära valeta,” ütles ta kiiresti. “Minu puhul see ei mõju.”

Hermione hingas sügavalt, meeletult vihane Tomi läbinägelikkuse üle. Kuigi ta seda ei tunnistanud, oli ta väsinud pidevast näitlemisest. Ta oli nii väga tahtnud koju tagasi minna ning tema plaan oli taas kord nurjunud. Seda kõike oli liiga palju. Ta tundis pisaraid silmisse tõusmas.

“Ausalt öeldes, ma olen eksinud,” sosistas ta. “Ma olen eksinud ja ei tea, kuidas tagasi saada.” Tema hääl oli tontlikult vaikne ning täis tõelisi tundeid. Tom otsustas, et kui tüdruk praegu näitles, teeniks ta selle eest auhinna. Vaadates esimest pisarat tüdruku silmast immitsemas ja üksiku langeva tähena põske mööda alla nirisemas, tundis Tom aga äkki midagi, mida kunagi varem kogenud polnud. Oli see kurbus?

“Sigatüüka raamatukogus on kõik maailma kaardid. Kui sa tark oleksid, võiksid sa lihtsalt vaadata…”

“Mitte… mitte sedasi,” vastas tüdruk pingutusega. “Mitte sedasi eksinud.”

Ta krimpsutas nina, üritades tagasi hoida nuukseid mis tema keha endasse haarata püüdsid. Mõttes raevutses ta endaga nutmise pärast. Jumala pärast, sa oled Lord Voldemorti ees! Ta mõrvas külmavereliselt tuhat- aga ei. Ta pole seda teinud. Veel mitte. Mida sa aga ootasid, kaastunnet?

“Miks sa nutad?” küsis Tom äkitselt ja kinnitas oma pilgu tüdrukule. Tema põskedele oli tõusnud kerge puna.

Hermione vaatas teda, silmad täis uskumatust ning ärritust. “Ma juba ütlesin sulle. Ma olen eksinud- ”

“Ei, mitte su nutmise põhjus. Ma tean seda. Miks sa nutad, kui kurb või ärritunud oled? Miks inimesed üldse nutavad? Ma ei näe selles mingit mõtet. Soolase vee silmist nõrutamine ju ei aita probleemi lahendada. Nii et miks?”

Mõistmine tabas Hermionet nagu klomm. Tom ei mõista tundeid, mõtles ta metsikult. Ta pole tõenäoliselt elus ühtki pisarat valanud.

“See on sama hea kui… kui… küsida miks taevas sinine on. Sest see on. Sest see on alati nii olnud ja tõenäoliselt on olemas mingi… pikk teaduslik selgitus mida ma ei tea, aga põhiliselt just selle pärast, et see on.”

Tom vaatas teda selle kohutava tühja ilmega, mida tüdruk juba kartma oli hakanud. “Siis on nutmine rumalus. On rumalus, kui inimesed teevad midagi selle pärast, et ‘see on määratud nii olema.’”

Hermione tajus tema sõnades sügavamat tähendust, kuid oli liialt endast väljas, et sellesse põhjalikumalt süveneda.

“Mida sina siis teed? Hoiad kõik oma tunded endas? Varjad neid? Ma teadsin kunagi kedagi, kes nii tegi,” ütles Hermione õnnetult. “Lõpuks ei läinud asjad tema jaoks kuigi hästi.”

“Kes ta on?” päris Tom.

Hermione vaatas sihikindlat kuid samas murelikku noormeest enda ees. “Sa ei teaks teda,” vastas ta, hääl rääkides pehmenemas. “Sa ei teaks teda üldse.”

Tom vaatas tüdruku niisket nägu pimedas helkimas. Ta mõistis, et tahtis tema heaks teha midagi, mida kunagi varem teha soovinud polnud; ta tahtis teda lohutada, rahustada, ükskõik mis kombel tema tuju parandada. Ainult et ta ei teadnud kuidas, sest keegi polnud teda kunagi lohutanud, nii nagu ka tema seda teinud polnud.

Ja siis tuli ta mõistusele.

Mida sa mõtled? See on Helen Nestowe, näitleja, kes kõiki lollitanud on. Tõenäoliselt näitleb ta ka praegu! Miks ma teda üldse kuulan?

Hermione tundis seda kohe, külmust ja pinget Tomis, mida seal varem polnud.

“Kuule. Mul pole vaja et mingi Gryffindorlasest sopavereline mulle oma tühiseid probleeme kurdaks, selge? Ma isegi ei tunne sind. Sa pole minu jaoks mitte keegi, mitte keegi peale valetaja, nii et kao siit minema.” Rääkides Tomi hääl isegi mitte ei tõusnud, kuid see oli kõige jõulisem käsk, mida Hermione kunagi kuulnud oli.

Ta vaatas Tom Riddle’it, Voldemorti, kes iganes ta oli, veel viimast korda enne ümber pöördumist ja minema kõndimist. Poisi külmad mustad silmad olid viimased, mida ta nägi.

6. Vaenlased lähemal

Dumbledore kõndis oma kabinetis edasi-tagasi. Viimasel ajal paistis ta seda järjest tihemini tegevat. Tema kabinet ei olnud tegelikult eriti suur, aga see oli kõik, mis Dippet talle eraldada suvatsenud oli. Äkitselt ehmatas teda ergas koputus uksel.

Rüüd siludes kõndis ta ukse juurde ning tõmbas selle lahti. Teisel pool avanev vaade üllatas teda üsnagi.

“Tere päevast,” ütles ta ukse taga seisvale noorele nõiale. Naine oli noorem kui tema, oma varajastes kahekümnendateks, oleks Dumbledore pakkunud. Tal olid pikad ronkmustad juuksed ja teravad pähkelpruunid silmad. Tegelikult oli ta üsnagi kaunis oma kõrkide kõrgete põsesarnade ning väikeste huultega. Hetkel oli ta ilme täidetud millegagi, mis paistis olevat lootusrikas entusiasm.

“Professor Albus Dumbledore, on mul õigus? Mina olen Minerva McGonagall ja mul on au teiega kohtuda, sir,” ütles nõid hardalt ning sirutas särades käe. Dumbledore võttis sellest kinni, üllatunud noore naise hingestatud erutusest.

“Ah, Minerva McGonagall, mul on nii hea meel, et te tulite. Ministeerium on teid minu assistendiks määranud, on mul õigus?”

Minerva roosad põsed muutusid punaseks ning ta noogutas ägedalt. “Jah, professor, kuni teises koolis töökoht vabaneb.”

“Pole mingit vajadust mind professoriks kutsuda, ega ju? Kokkuvõttes on meil ju samad kvalifikatsioonid.”

Dumbledore’i silmad sädelesid ning naine noogutas.

“Mul on nii hea meel Sigatüükas töötada, prof– Albus. Ma olen sellest nii kaua unistanud ja loodan siia kogu oma eluks jääda…”

* * * * *

Hermione sisenes kartlikult Nõiajookide klassi. Ta oli Tom Riddle’ile üsna palju mõelnud ning jõudnud jahmatavale järeldusele.

Sellest hetkest peale, kus ta 1943 aastasse saabunud oli, polnud Hermionel õrna aimugi mida teha. Kõik mida ta teadis, oli et ta pidi mõrvama Tom Riddle’i enne, kui poiss tema tapab. See oli algul tundunud küllaltki lihtsa ülesandena, ainult et nüüd Tom oli äärepealt Hermionele jälile jõudmas ning talle oli võimatu ligi hiilida. Nii oli tüdruk hakanud mõtlema teistele võimalustele tema tapmiseks.

Hoia oma sõbrad lähedal, aga vaenlased lähemal.

Hermione oli jõudnud järeldusele, et peab tegema midagi võimatut. Nimelt Tom Riddle’iga sõbraks saama. Kui aeg oleks õige ja Tom end tema juures täiesti mugavalt tunneks, tüdruk ründaks ning Tom ei näeks oma surma isegi tulemas mitte.

Nüüd oli teha vaid üks asi. Temaga sõbraks saada.

Tüdruk naeris mõttes. Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et ma Lord Voldemortiga sõbrustada tahan, oleksin ma ta kahtluseta hullumajja saatnud. Milline iroonia.

Ta istus poisi kõrvale.

“Anna andeks,” ütles ta keerutamata ning pisut eemalolevalt. Tom vaatas enda ette, tegemata väljagi asjaolust, et tüdruk midagi öelnud oli.
“Ma poleks pidanud- ”

Tom pöördus äkitselt tema poole, silmad täis pöörast viha.

“Sa ikka ei saa aru, ega ju? Küllap sul jäi eile õhtul vahele see osa, kus ma keelasin sul endaga rääkida. Ma ei tunne sind ja ei taha sinuga mingit tegemist teha. Iialgi,” lõpetas ta. Tüdruk mõistis ta häälest, et Tom oli iga sõna mõelnud. See läheb küll hästi, mõtles ta virilalt. Millega ma ta ometi nii vihaseks ajasin? See oli halb mõte!

Ta vaatas poissi silmanurgast. Too ei olnud oma häält tõstnud ja ta nägu oli sama rahulik ja häirimatu kui alati. Hermione kissitas vihaselt silmi.

“Kas ma võin midagi teha?” küsis ta, ning laksas Tomile vastust ootamata kõrvakiilu.

Poiss ahmis õhku, kui tüdruku käsi tema nägu puutus ja tõstis peo vermeni, mis ta põsel moodustuma hakanud oli. Järgmiseks pöördus ta Hermione poole, kahvatu nägu ärritusest punaseplekiliseks tõmbumas.

“Mis sul viga on? Igavene räpane sopavereline, närvihaige Gryffindori hull!”

Nõiajoogipudel laual plahvatas äkitselt ning valas Hermione üle kleepuva kollase vedelikuga. Tomi eriliseks meelehärmiks tüdruk vaid naeratas.

“Sa oled segane,” sosistas poiss surmaval toonil. “Sul pole aimugi, mida ma sinuga selle eest teha võin.”

Noh, see lahendas mõistatuse, mõtles Hermione rahulolevalt. Tal on tõesti tundeid ja seda on kasulik teada. Võibolla just mitte kõige sõbralikumaid tundeid, aga see on kindlasti hea algus.

“Mis seal toimub?” möirgas professor Alonzin segadust märgates. Tom ajas end kohe oma istmel sirgu.

“Mul on kohutavalt kahju, professor. Ma… kogemata… ajasin pudeli ümber. Ma koristan selle peale tunde ära,” pakkus ta tõsiselt.

“Pole vajadust, Mr. Riddle, pole vajadust. Ma olen kindel, et see oli vaid õnnetus,” vastas professor Alonzin kohe.

“Ma proovin kindlasti edaspidi ettevaatlikum olla,” kinnitas Tom talle, kui professor eemale kõndis.

“Sa ajad mul südame pahaks,” ütles Hermione, kui professor kuuldekaugusest välja jõudis. Tom ei vaadanud tema poole vaid haaras lihtsalt kaltsu ja hakkas kollast vedelikku põrandalt koristama.

Hermione aga mõtles tahes-tahtmata, kas ta ise oli õpetajate juuresolekul samasugune. Ei, vastas ta endale lõbustatud naeratuse saatel, keegi ei suudaks iial olla selline õpetajate lemmik nagu tema.

* * * * *


Tom kõndis saali poole, olles kohutavas tujus.

Ma vihkan teda, mõtles ta tundega. Ta peatus aga hetkeks. Tom polnud kunagi, terves elus, niimoodi kontrolli kaotanud nagu praegu. Tegelikult oli ta kindel, et kui poleks kasutanud oma viimaseid jõukübemeid, et end kontrolli all hoida, oleks lagi alla kukkunud. Millega oli tüdruk ta nii vihaseks ajanud? Teda oli ennegi löödud ja kindlasti sellest kõvemini. Võibolla oli asi rahulolevas ilmes tüdruku näol, või selles, et kõrvakiil täiesti provotseerimata oli.

Võibolla polnud Tom just selle pärast temaga rääkidagi tahtnud. Heleni juuresolekul oli kõik teisiti ja poiss vihkas seda. Ta oli terve elu ehitanud müüre oma tunnete ümber ja tüdruku juuresolekul need kõik lihtsalt kadusid. Pinnale tõusid tunded, mida ta ammu olematuks pidanud oli. Tüdruk kasutas kindlasti mingit keerukat maagiat, et tema kaitset nõrgendada. Pealegi, Tom ei saaks ometi riskida mugupäritolu tüdrukuga suhtlemisega.

Gryffindor. Tom ei tahtnud temaga rääkida ja tal polnud selleks ka vajadust. Tüdrukust polnud talle mingit poliitilist kasu ning seega oli ta kasutu. Loogikal oli alati olnud suur osa poisi iseloomust ning see paistis alati veatu.

“Riddle! Hei, Riddle!” kuulis ta selja taga teravat häält hüüdmas.

Rhion Malfoy jooksis talle järgi, hallid silmad täis midagi, mis paistis olevat lõbustatus. Kaks poissi polnud teineteisele eriti meeldinud kuni kuuenda klassi lõpuni. Tom oli vihanud Malfoy tusast ülbust ja asjaolu, et too oli alati kõik mida tahtis hõbekandikul saanud. Malfoyd oli häirinud see, et vääritu segavereline temast kõigis ainetes parem oli olnud ning Koolivanemaks sai. Tom aga oli mõistnud, et ei taha Malfoyde sugust võimsat perekonda oma vaenlaseks saada ning nendel kaalutlustel Rhioniga liidu moodustanud.

“Ma nägin, mis täna Nõiajookides juhtus,” venitas ta, hääl Tomi kõrvu kriipimas. “See Nestowe’ tüdruk lõi sind, ja mitte just õrnalt, võiks lisada. Sa pidid vist midagi kohutavat tegema, et teda nii vihaseks ajada. Räpane sopavereline.”

Nähtavasti piisab vaid mu kohalolust, et teda ärritada, mõtles Tom virilalt kuid ütles hoopis, “Ma saatsin tema poole paar solvangut, halvustasin veidi ta perekonda ja staatust ning ta plahvatas. Tead küll, millised Gryffindorlased on.”

Rhion noogutas tõsiselt, tabamata sarkasmi Tomi sõnades. “Sa ei lase sellel Gryffindori sopaverelisel ometi niisama pääseda, ega ju? See hävitaks su maine.”

Tom mõtles hetke enne vastamist, “Muidugi mitte. Ma pean leidma mingi kohutava mooduse, kuidas teda kogu kooli ees välja heita lasta. Kas see oleks piisavalt karm?” küsis ta naljatades.

“Suure Tom Riddle’i löömise eest? Vaevalt küll,” vastas Rhion Tomiga kaasa naerdes.

“Hiljem näeme, Malfoy. Pean Muundamisse minema,” ütles Tom kergelt ning noogutas hüvastijätuks.

Eemale kõndides tegi Tom grimassi. Milline tüüp, mõtles ta süüdimõistvalt. See oli taas üks näide ta võimust, et isegi inimesed, kes talle kõige vähem meeldisid, end tema juures täiesti mugavalt tundsid. Kokkuvõttes oli Tom ju võluv, võluv poiss.

Samas, Adolf Hitler oli ka.

Malfoyst saab hea ettur, mõtles Tom veel viimaks, neist kõigist saavad.

* * * * *

“Kas Saksamaal on rohkem Veelasid?” küsis Hermione lõbustatult Christoph Blacki poole vaadates. “Ei, mitte rohkem kui siin, ma kardan.”

Emma, kes tugitoolis kerratõmbunult koduseid ülesandeid tegi, naeris, kui Christoph loppi vajus. Poiss ei olnud kunagi Veelat näinud ning lootis, et ehk oli Hermione Saksamaal mõnd kohanud. Oleks kasulik, kui ma kunagi Saksamaal käinud oleksin, mõtles Hermione kerge lõbuga.

“Ma olen kuulnud, et neile meeldivad Bulgaaria mehed rohkem. Küllap nad elavad kõik seal,” leiutas ta häbitult.

Christophi naeratus tuli üsna kiiresti tagasi. “Ma nägin sind täna Riddle’ile kõrvakiilu andmas. Milles asi oli?”

Emma ahmis õhku ja vaatas Hermione poole.

“Ta saatis minu poole mõned solvangud, halvustas veidi mu perekonda ja staatust ning ma plahvatasin. Tead küll, millised Slytherinlased on.”

Irooniliselt ei suutnud Christoph Hermione sõnades sarkasmi tabada.

“Närune Slytherini jobu,” ütles ta lihtsalt, selget vastikustunnet väljendava ilmega.

“Noh…” ütles Emma häbelikult vahele, “ta on üks ilusamaid poisse meie klassis. Ah, ole nüüd, Helen, ära vaata mind nii… need tumedad, salapärased silmad…”

“Emma! Kas sa saad ikka aru, kellest sa räägid!” plahvatas Christoph äkki. “Tom Riddle, Slytherinlaste juht, eriline kurjus!”

“Ma lihtsalt ütlesin, Chris. Pealegi, sa räägid nagu ta oleks Must Isand ise! Jah kindlasti! Ma ei pane pahaks poissi, kes aeg-ajalt piire ületab…”

Hermione, kelle jaoks vestlus oli võtnud väga ebamugava pöörde, tõstis protestiks sõrme, kuid tema piiksatuse vaigistas Christophi hääl.

“Nii et kui ma hakkan juhuslikult mugupäritolu lapsi needma, meeldin ma sulle rohkem! On nii?”

Emma jõllitas teda uskumatult enne karjumist, “Sa oled võimatu, Christoph Black!”

Öelnud seda, tormas tüdruk dramaatiliselt toas välja.

“Kas ma ütlesin midagi valesti?” küsis Christoph Hermionelt kui Emma kuuldekaugusest välja jõudis ning naeratas laialt.

Kas mina ja Ron olemegi sellised? huvitus Hermione äkitselt. Pole siis ime, et Harry meie juuresolekul hulluks läheb! Tüdruk mõistis, et mõtleb poistest ikka veel oleviku vormis… kurb eksitus tema poolt, kuna nad olid mõlemad surnud.

“…niisiis, kas tuled?” lõpetas Christoph.

“Ah? Vabandust,” ütles Hermione kiiresti. Christoph pööritas silmi.

“Tuleb lendluudpallimäng, Gryffindor Slytherini vastu. Kas tuled mind vaatama või ei?” Poisi silmad paistsid tema poole vaadates lootusrikkad.

Hermione hoidis end tagasi, et mitte omakorda silmi pööritada. Mõned asjad ei muutu kunagi, ega ju? Poisid ja nende sport.

“Ma ei tea, Chris, ma- ” ta peatus, tahtes öelda, et tal on palju vaja õppida, ainult et polnud. Sa pole Hermione, sa oled Helen, mäletad?

“Muidugi ma tulen,” ütles ta lõpuks. Kui poiss laialt naeratas, tundus lausa tontlik, kui palju ta Siriust meenutas.

* * * * *

“Lendluudpallimäng?” küsis Minerva Dumbledore’ilt, kui nad tagasi kabineti poole kõndisid. “Tegelikult mulle üsnagi meeldib lendluudpall,” ütles ta kergelt punastades.

“Pole just palju daame, kes mängu naudiksid. See on teist austusväärne,” vastas Dumbledore viisakalt. Tema arvamus naisest tõusis iga lausutud sõnaga. Seda, ja nõid oli kohutavalt ligitõmbav.

Dumbledore vaatas kella. “Mul on aeg ühele õpilasele eratund anda,” ütles ta hüvastijätuks lehvitades.

“Kas ma tohin ka tulla? Ma tahaksin väga aidata,” ajas Minerva end sirgu, silmad uue väljakutse üle säramas.

“Ma kardan, et mitte, Minerva. See õpilane on… probleemne, ütleme nii. Võibolla kohtute tulevikus,” ütles Dumbledore õrnalt, kuigi ta hääletoon vihjas, et teema on lõpetatud. Minerva kortsutas mõtlikult kulmu enne noogutamist.

“Kohtume siis lendluudpallimängul,” vastas naine rõõmsalt, vaid pisike pettumusenoot hääles. “Ma julgen öelda, et hoian Gryffindorile pöialt.”

“Lendluudpallimängul,” nõustus Dumbledore naeratades.

* * * * *

Ja nii leidsidki Hermione, Minerva, Dumbledore, Christoph, Tom ja isegi Emma end laupäeva hommikul kell pool kümme lendluudpalliväljakult.

Oli pimestavalt kaunis oktoobrihommik ja krõbe tuul puhus läbi puulatvade. Hermione seisis kõrgel platvormil koos Emma ja veel mõne Gryffindori seitsmendikuga. Õhus oli seda haaravat, nakkavat erutust, mida seal alati enne mängu algust leidus.

“Ja siin on Gryffindori võistkond!” möirgas kommentaator, kui seitse punast figuuri lendu tõusid.

“Ja Slytherinlased!” möirgas ta uuesti. Rohelised ja hõbedased udukogud tegid ringi ümber väljaku enne maandumist. Kaptenid surusid kätt ja mäng algas.

Hermione vaatas kaht kõige kõrgemal taevas lendavat kuju ja valus jutt käis läbi ta südame taibates, et kumbki neist pole Harry. Ühel aga oli stiil, mis meenutas Harry lendamist. Tüdruk kissitas silmi, kuid ei tundnud teda ära. Kes ta oli?

Mängu edenedes läks Gryffindor kindlalt juhtima, osaliselt tänu Christophi suurepärastele vahioskustele. Nüüd oli vaja veel kitu leida ja Gryffindor võidaks. Emma hõiskas koos teistega ning krabas äkitselt Hermionel randmest, et teda läbi rahvahulga tirida.

“Tule, Helen! Ma tahan paremini näha!”

Järgmisel hetkel leidis Hermione end toetumas kõige kõrgemale rõdule. Nad olid ühel kõrgusel kolmekümne meetri kõrguste väravapostidega ja nägid mängu nüüd palju selgemalt. Hermione heitis pilgu kõrgemale ja sai kohe tunduvalt parema ülevaate kahest püüdjast.

Emma silmad olid aga kinnitatud Christophile ja ta ilme muutus iga poisi liigutuse peale. Seega ei näinud kumbki tüdrukutest Rhion Malfoyd kõrgemale tõusmas, pahatahtlikult Hermionet vaadates. Seal see tüdruk seisis, ilmselt midagi kõrgel enda kohal vaadates, kikivarvul käsipuu vastu toetudes, hädavaevu tasakaalus. Lihtsalt üks väike tõuge…

Ja siis vuhises klomm Malfoy suunas, kes kurika haaras ning palli tohutu jõuga Hermione suunas saatis.

Ma tean, kes see on! taipas Hermione lõpuks. See on– aga tema mõte jäi lühikeseks kuna miski teda selga tabas ning külg ees üle serva saatis.

“Helen!” kuulis ta Emmat karjumas, aga piinav valu seljas hakkas end tunda andma ning Hermione ei saanud aru, et Emma teda hüüdis. Kes on Helen? mõtles ta ähmaselt. Ta ei taibanud ka seda, et isegi karjus. Karjus nii valjusti, et kommentaatorigi hääl varju jäi.
Siis tundis ta tugevaid käsi enda ümber mähkumas, tundis rinna kindlust oma selja vastas ja aimas ähmaselt maapinnale raksatamist. Lõpuks ta minestas.

7. Nende jaoks parim

Tom avas silmad, koheselt oma ümbrusest teadlik olles. Ta oli haiglatiivas ja unustanud oma Nõiasõnade kodutöö tegemata…

Ta oli haiglatiivas. Kuidas ta sinna sattunud oli? Viimane asi, mida ta mäletas, oli lendluudpallimäng ja see, kuidas Rhion Malfoy klommi Helen Nestowe’ pihta löönud oli…

Mälestused tulid robinal tagasi. Ta oli sooritanud oma elu teravaima laskumise ja püüdnud Helen Nestowe’i vaid mõned hetked enne kindlasse surma kukkumist. Tal oli õnnestunud luud otseks tõmmata ainult jala kõrgusel maapinnast, kuid nähtavasti polnud see piisav, et neid kukkumast peatada.

Miks? See oli esimene asi, mis talle pähe tuli. Ta polnud kunagi varem kellegi teise pärast eluga riskinud ning oli kindel, et ei teeks seda ka iial uuesti. Mingil kombel oli aga see, et Malfoy Helenit klommiga lõi, Tomi enda süü. Ta oli Malfoyle öelnud, et tahab tüdrukule tagasi teha ning Rhion oli kättemaksu hoopis uuele tasemele viinud.

Tom pööras aeglaselt pead ning oma üllatuseks nägi Helenit enda kõrvalvoodis lamavat. Tüdruk paistis nii kahvatu ja elutu, et Tom mõtles, kas ta surnud oli. Mitte et see talle korda läinud oleks.

“Oleme ärkvel, kas pole, Mr. Riddle?”

Tom nõksas pea teisele küljele ja nägi pehmes tugitoolis Dumbledore’i end rahulikult jälgimas.

Ta üritas istuli tõusta, mõeldes, et ei taha iialgi ennast Dumbledore’ile nii haavatavana näidata, kuid terav valu puusas peatas ta.

“Madam Baroma teatas mulle, et sa oled oma puusa murdnud. Sa ei saa umbes kaks või kolm päeva kõndida, kuni see võlukunsti abil uuesti kokku kasvab,” selgitas Dumbledore talle viisakalt.

Tom vandus mõttes. Kui oli midagi, mida ta vihkas, siis oli see nõrk olemine ja kolm päeva haiglatiivas lamada polnud just eriline märk jõust.

“Sa päästsid Helen Nestowe’ elu,” ütles Dumbledore keerutamata. Tomi vaadates oli ta pilk uuriv. “Miks?”

“Minu kohus Koolivanemana on tagada kõigi õpilaste heaolu ja ohutus,” vastas Tom tühjalt.

“Aga kindlasti pole sinu kohus selle käigus oma eluga riskida?” küsis Dumbledore sarnasel toonil.

Tom hingas sügavalt sisse. “Ma tundsin end tema kukkumise eest vastutavana, professor. Kokkuvõttes oli ju see minu võistkonna tõrjuja, kes teda klommiga tabas.”

“Rääkides Rhion Malfoyst, ta soovib sind näha. Kas me ei kutsuks teda sisse?”

Dumbledore lehvitas kätt ning Madam Baroma noogutas mõistvalt. Mõni hetk hiljem astus Rhion ruumi. Kas ta paistis natuke kahvatum? Olid ta silmad veidi tormisemad?

“Mul on hea meel teile teatada, Mr. Malfoy, et tänu Mr. Riddle’ile paistab, et Helenile ei jää ühtki püsivat kahjustustus,” ütles Dumbledore surmtõsiselt.

Rhion vedas käega läbi hõbedaste juuste ja noogutas aeglaselt.

“Öelge mulle, Mr. Malfoy, mis põhjusel lõite te selle klommi tema pihta?”

“See oli täiesti ettekavatsemata, sir,” valetas Malfoy kergelt. “Gryffindori ajaja oli ühel hetkel minu ees ja järgmisel kadunud. Klomm lendas temast mööda ning tabas Helenit selga.”

Tema sõnad võeti vastu vaikuses.

“Saan aru,” ütles Dumbledore. Oli selge, vähemalt Tomile, et Dumbledore ei uskunud Malfoy jutust sõnagi.

“Mul on nüüd teisi asju, millega tegeleda. Mr. Riddle, te tegite täna suurepärase teo. Direktor on nõustunud, et oma tegude eest teenisite te ära Teenetemärgi. Soovin teile kiiret paranemist.” Lahkudes oli ilme Dumbledore’i näol endiselt kahtlev.

Rhion ja Tom jäid kahekesi vaikima. Päikesevalgus voolas põiklevalt kardinatega kaetud aknast sisse. See andis toale tuhmi, laiska valgust, mis paistis summutavat seal olevat pinevat vaikust.

“Malfoy… mida sa mõtlesid? Muidugi tahtsin ma kättemaksu, aga sa ei pidanud tüdrukut tapma!”

“Mis see sinule korda läheb, kas ta on elus või surnud?” küsis Malfoy vaenulikult. Tema hõbedased juuksed olid rutakalt kõrvale kammitud ning põsed nördimusest punased. Võis kindlalt öelda, et ta polnud pooltki nii rahulik ja enese üle kontrolli omav, kui tavaliselt.

“Hunnik uurimist ja paberitööd, mida kool ja su pere ei vaja, Malfoy, on see, mis mulle korda läheb,” vastas Tom rangelt. Tegelikult ei hoolinud ta sellest üldse.

“Ausalt öeldes ma ei uskunud, et see ta tapaks,” ütles Malfoy mõne aja pärast. “Ma tahtsin teda lihtsalt hirmutada, tead küll, et ta taipaks Slytherinlastega mitte jamada.”

“Ma arvan, et ma saan sellega ka ilma sinu abita hakkama, Malfoy,” ütles Tom külmalt. Midagi tema ajus plõksatas. Miks sa tema eest seisad? Miks sa sopaverelist kaitsed?

“Nüüd aga, kus ta surnud pole, on tegelikult kõik korras. Kogu olukord on isegi üsna naljakas. Sinu kavatsused olid head, Malfoy, ja see on kõik mis loeb,” jätkas Tom kergelt. Pole mõtet kaotada olulist liitlast arusaamatuse pärast.

“Aitäh, et mu hädast välja aitasid, Riddle. Sul pole väga vigagi,” ütles Rhion, ja see oli nii lähedal komplimendile, kui üks Malfoy kunagi jõuaks. Tom noogutas ja Rhion jättis minema kõndides temaga rutakalt hüvasti, nii et Tomi üksi vaikusse lamama jäi.

Tom noogutas, uimasust tundes. Muidugi oli ta tüdruku selle pärast kinni püüdnud. Ta ei olnud endale jama kaela tahtnud, see oli kõik. Ta oli seda teinud, et päästa ennast ja ei kedagi teist. See polnud nagu– nagu…

Kuid ta oli juba magama jäänud.

* * * * *

“…kogu kool räägib sellest, Helen,” kuulis Tom eemal häält lausumas. Ta ei avanud silmi.

“Mida- Tom Riddle?” kuulis ta Helenit uskumatult küsimas.

“Sa oleks pidanud seda nägema. See idioodist Malfoy lõi sind klommiga ja sa kukkusid rõdult alla. Emma karjus ja sina karjusid ja kõik lihtsalt vaatasid õudusega kuidas sa püstloodis alla langesid. Tom oli kõigist mängijatest kõige kõrgemal, aga kohe kui ta sind nägi, ta sukeldus- ”

“…sa oleksid pidanud seda nägema…” pistis järgmine hääl vahele.

“…nagu rakett…” ütles veel üks.

“Tasa! Ta sukeldus alla ning püüdis su kinni just enne maapinnale kukkumist. Ja siis paiskusite te mõlemad ülepeakaela luualt maha ja kõik olid nii mures, Helen, kõik arvasid, et te olete mõlemad surnud.”

“Kõige vapram asi, mida ma olen näinud üht Slytherinlast tegemas,” kuulis Tom madalat mehehäält pahaks pannes tunnistamas. Christoph Black muidugi.

Tom avas silmad ja nägi kolme õpilast selgadega tema poole Heleni ümber kobaras seismas. Ilme tüdruku näol oli unustamatu. Ta oli õudusest haaratud. Kogu ta nägu oli täidetud puhta valuga ning Tom teadis, et sellel polnud vigastustega mingit pistmist.

Gryffindorlased aga ei saanud millestki aru, nagu tavaliselt. Emma haaras tal käest öeldes, “Sul on vist nii valus. Sa pead puhkama. Me jätame su üksi.”

Hermione noogutas tuimalt ja vaatas neid välja sammumas. Ta silmad vilksasid hetkeks Tomile ning ta sulges need kiiresti. Uks sulgus ja kõik jäi vaikseks.

“Ära teeskle, et sa magad,” ütles Tom mõne hetke pärast.

Tüdruk avas lõpuks silmad ja vaatas tema poole. Poiss vaatas pärani silmi tagasi, uudishimulik selle üle, miks oli Heleni ilme nii piinatud olnud, kui ta avastas, et Tom ta elu päästnud oli.

“Sa püüdsid mu kinni, kui ma kukkusin,” ütles tüdruk asjatult.

“Seda ma tegin. Aga see oli tegelikult mu töö.”

“Sa ütled seda paljude asjade kohta, kas pole?” sähvas Hermione vastu, hääles vaevumärgatav vihanoot. Äkitselt lükkas ta ennast üles ja kummardus lähemale.

“Miks sa pead kõik nii raskeks tegema!” karjus ta, hoolimata ohust Madam Baroma tähelepanu tõmmata. Tema hääl tõusis oktavi võrra. Tüdruk käitus, nagu oleks Tom teda mõrvata püüdnud, mitte ta elu päästnud.

“Kas sa ei saa lihtsalt oma asjadega tegeleda!” käis ta peale.

“Mida, ja lasta sul kukkuda?”

“Sul pole õrna aimugi, mida sa teed!” hüüdis Hermione, kaks vihapisarat silmanurkades kipitamas.

Äkki Tom mõistis, milles asi oli. Tüdrukul oli peas vastik muhk ja ilmselt vihjas see peapõrutusele. Ta ei mõelnud selgelt.

“Jää magama,” ütles Tom kiretult. Vähemalt ei kalla ta mind pisaratega üle, mõtles ta tänulikult. Aga samas, ta polnud seda ka kunagi oodanud.

“Minu elu päästmine pole sinu töö!” jätkas tüdruk süüdistavalt, hääl valjem kui varem. “Nii et miks? Miks sa seda tegid?”

“Teeme ühe asja selgeks, Nestowe…”

Aga ta jäi vait, kui Madam Baroma ruumi kiirustas. Nähtavasti polnud naine nende vestlusest midagi kuulnud.

“Vaata aga, mõlemad olete ärkvel! See oli väga vapper asi, mis sa tegid, Mr. Riddle. Helen on sulle tänu võlgu,” ütles Madam Baroma rõõmsalt.

Vait! tahtis Tom karjuda. Ma pole kangelane, ma pole vapper, ma pole midagi! Ma tegin seda ainult selleks, et ennast ja Malfoyd hätta sattumisest päästa!

Selle asemel vastas ta pikemalt mõtlemata, “Igaüks oleks seda teinud.”

Madam Baroma sagis ringi, neid kraadides ja nende vigastusi kontrollides.

“Noh, miss Nestowe, paistab, et te jääte siia vähemalt homme õhtuni. Ja teie jaoks, Mr. Riddle, mitte vähem kui kolm päeva. Seda puusa on keeruline parandada, isegi võlukunsti abil. Nüüd jooge mõlemad seda.”

Ta ulatas kummalegi kruusi aurava joogiga ja Tom tundis selles ära somniferi joogi. Ta ei suutnud mõelda, mitte praegu, ja vajas pääseteed. Ta jõi selle kiiresti ära ning tundis end kohe uniseks muutumas.
* * * * *

Kui Madam Baroma lahkunud oli, asetas Hermione oma kruusi lauale.

Tom oli ta elu päästnud ning kui tüdruk sellest kuulis, kadus temast äkitselt kogu ta otsusekindlus.

Hermione vaatas poisi rahulikult magavat kuju, tumedaid juukseid ja kahvatut nahka ning seda kõrki ilmet, mida ta isegi magades kandis. Ta võiks Tomi praegu tappa ja olukord ei saaks olla ideaalsem. Poiss oli juba praegu kriitilises seisus ja tüdruku võlukepp oli sealsamas… kui ta sooritaks Avada Kedavra, ei saaks keegi öelda, kas Tom suri loomulikel põhjustel või tappis keegi ta. Ja isegi siis, kes kahtlustaks, et Helen Nestowe tappis Tom Riddle’i, sama inimese kes ta elu päästis?

Aga ta ei suutnud, ja see oli põhiline. Ma ei suudaks iialgi tappa kedagi, kes mu elu päästis. Ja oli see siis mingi Gryffindori aukoodeks või mõni loodusseadus või lihtsalt tunne sügaval tüdruku sees, Tomi tapmine lihtsalt ei tulnud kõne alla. Kui üldse midagi, võlgnes Hermione talle oma elu.

Ta oli poisi peale karjunud, sest kui ta taipas, et Tomi tappa ei saa, sai ta aru ka sellest, et oli oma sõpru alt vedanud. Tegelikult mitte ainult sõpru, vaid tervet maailma. Terve maailm pidi kannatama Lord Voldemorti raevu ühe rumala tüdruku rumalate tunnete pärast. Kui Tom poleks teda päästnud, võibolla siis oleks Hermionel olnud piisavalt jõudu, et talle ots peale teha.

Pisarad tõusid talle silma, taibates, et ta ei tea mida teha. Ta vaatas Tomi ja ometi kord ei paistnud poiss painatud või kalkuleeriv või võimas. Hermione nõustus, et Emma polnud mingil juhul poisi välimuse suhtes eksinud. Ta oli klassikaliselt hea välimusega ning omas mingit väärikat ilu, millele polnud võrdset.

Kõik Tomi juures oli aga määritud faktist, et Hermione teda halastamatult tapmas näinud oli. Mingi ilu ei suudaks tasa teha kõike, mida ta teinud oli ja tegema pidi. Kuidas sai kellestki nii võrratust keegi nii…? Tom oli säravalt tark, suurepärase välimusega, teravmeelne, võluv ja ta oli Hermione elu päästnud. Tüdruk tundis tema poole vaadates kõhus veidrat jõnksatust.

Miks ta mu elu päästis? mõtles ta. Viimase asjana lõin ma teda kõigest jõust näkku. Ma ei kavatse hetkekski uskuda, et see oli ‘tema töö’. Ja kui see polnud ta töö, siis mida ta ometi tegi?

Tomi nägu oli alati nii tühi, tema ilme nii jäine, et Hermione ei saanud temast kunagi aru. Mida ta tundis?

Äkitselt tabas tüdrukut mõistmine, et Tom ei tundnudki midagi. Ja kui asi nii oli, siis oli Tom Riddle lootusetu.
* * * * *

Tom virgus nõrgalt, mõeldes kus ta oli. Ta avas silmad ning need võeti vastu pimedusega. Kas ma olen surnud? mõtles ta ähmaselt. Ta silmad hakkasid kohanema ning talle meenus, et oli haiglatiivas. Tuled ei põlenud, aga kardinad olid eest tõmmatud ja kuuvalgus voolas tuppa, kattes selle asukad pärlja helendusega.

Tom vaatas Heleni poole. Mitu kuukiirt peegeldus tema meekarva juustelt tagasi, valgustades ta näo ümbrust. Tüdruku nägu, pooleldi varjus, oli segu valgusest ja pimedusest. Tumedad, täidlased huuled, tihedad ripsmed ja siledad kahvatud põsesarnad helendasid tähevalguses.

Samal hetkel tüdruk virgus. Ta avas silmad ning need paistsid neid mõlemat ümbritsevas pimeduses võõrad ja murelikud. Tom rebis oma silmad temalt ja rüüpas öökapil olevast kruusist vett.

Helen paistis üllatuvat teda ärkvel leides. Nende silmad kohtusid hetkeks, tüdruku omad suured ja pisut kartlikud, poisil kesköömustad läbitungimatud jääkillud.

“Ei ole und?” küsis Hermione vaikselt. Tom vaatas eemale ja ei öelnud midagi. Tüdruk ohkas ning avastas, milline kergendus oli poissi vaadata mitte kui ohvrit.

“Paistab, et ma ei jõudnudki sind oma elu päästmise eest tänada,” ütles Hermione pehmelt.

“Üsna vastupidi,” vastas Tom virilalt. See ei paistnud teda haavavat. Ta lihtsalt nentis fakti.

“Aitäh siis. Pole just palju inimesi, kes seda minu heaks teinud oleks.”

Enam mitte. Sa tapsid nad kõik. Aga selle osa jättis ta ütlemata.

Tema üllatuseks ei hakanudki Tom end kohe kaitsma. Vaikus kestis peaaeg minuti, enne kui poiss rääkima hakkas.

“Küllap ma peaksin sulle tõtt rääkima.”

Tõtt? Hermione süda hakkas vasardama. Ta ootas, hinge kinni pidades.

“Saad aru… ma põhimõtteliselt ütlesin Malfoyle, et sa sind klommiga lööks,” seletas Tom tühjalt. Jääkülm tunne jooksis läbi Hermione.

“Sa… ütlesid talle?”

“Noh, ma tahtsin sulle selle kõrvakiilu eest kätte maksta. Ma tahtsin sulle koha kätte näidata. Rääkisin sellest Malfoyle ja ta võttis kättemaksu oma kätesse. Ainus põhjus, miks ma sind kinni püüdsin, oli enda ja Malfoy hädast välja päästmine. Nii et ära pea mind mingiks kangelaslikuks- ”

“Ma ei pidanudki,” vastas tüdruk jäiselt. Ma oleksin pidanud teadma. Muidugi tegi ta seda enda heaks. Kuidas ma saingi midagi muud arvata?

“Sa ütlesid varem, et ma ei tunne sind,” jätkas Hermione külmalt. “Noh, tunnen küll. Vähemalt nii palju, et teada: sa ei peatuks millegi ees, et maailma võimsaimaks võluriks saada. Isegi mitte süütute inimeste tapmise ja ammugi mitte mustade jõudude ees.”

Tom vaatas teda.

“Sa ei mõista. Ma olen üks ainsaid segaverelisi Slytherinis. Ma pidin tegema ükskõik mida, et ennast neile tõestada. Tõestada, et ma sinna kuulusin. Mustad jõud lihtsalt juhtusid olema moodus selle saavutamiseks,” ütles ta, äkitselt palavust tundes. Miks ta Helenile seda rääkis? Justnagu ta oleks Veritaseerumit joonud.

“Aga kas sa ei näe, et mustad jõud on kurjad? Kas sa ei näe, et need on loodud vaid inimestele haiget tegemiseks?”

Tom ei suutnud end takistada huvi tundmast, miks tüdruk sellele teemale peatunud oli ning jätkas rääkimist.

“Hea… kuri… need on lihtsalt sõnad, mida inimesed oma tegude õigustamiseks kasutavad. Mis on ‘õige asi’? Keegi ei paista kunagi teadvat, kas pole? Sest seda pole olemas. Kokkuvõttes teevad inimesed seda, mis neile parim on. Ma kasvasin üles kohas, kus ‘õige asi’ oli see, mis aitas mul ellu jääda. Mustad jõud pole minu jaoks kurjad. Miks nad peaksidki olema, kui need mul ellu jääda aitasid? Hea ja kuri on põhiliselt üks ja see sama. Ma usun, et lõpuks on ka inimesed kõik samad. Nad teevad vaid seda, mis neile parim on.”

Ja Hermione soovis kõigest südamest, et ta saaks öelda, ei, Tom, see pole tõsi, on olemas head ja halvad inimesed ning on kerge eristada head halvast, sest Tom, ma olen kogu elu seisnud Harry Potteri kõrval ja ta on alati õiget asja teinud, aga see poleks tõsi olnud. Harry oli hea ja suurepärane ja isetu, aga isegi temas oli tumedam pool, mida tüdruk siis näinud oli, kui Harry meelest kedagi juures polnud.

Harry, Valguse Kangelane, Headuse Aare, oli mingil määral kuri. Igaüks oli. Ja samal hetkel taipas Hermione, et Tom Riddle, tuleviku Must Isand, pidi olema hea, mingil määral. Tegelikult, miks sildistasid inimesed üksteist ‘heade’ ja ‘kurjadena’? Ta mõistis jultunult, et kõik olid kahe omaduse peened segud.

Inimesed teevad ainult seda, mis neile parim on.

Hermione soovis, et see poleks tõsi. Hea ja kuri olid võibolla vaid igatsevate mõtlejate loodud illusioonid. Tomil polnud kunagi olnud vanemaid, kes talle traditsioonilisi moraalimõisteid ja väärtusi õpetanuks. Ta oli end ise õpetama pidanud. Ta oli oma aja säravaim mõtleja ning leiutanud veatu loogika, mis lõpuks andis talle võimu teha asju, millest tavalised inimesed unistadagi ei julgenud.

“Saan aru,” pomises tüdruk vaikselt. Tom oli tema reaktsioonist äärmiselt üllatunud, aga noogutas lihtsalt. Kus oli vastuseis, kus olid vastuargumendid, kus oli kahtlus? Keegi polnud kunagi varem temaga nõustunud. Samas, mõistis ta, ma pole sellest ka kunagi kellelegi rääkinud.

Hermione vaikis hetkeks. “Nii et minu kinni püüdmine… oli see ‘õige’?”

Selle peale paistis Tomi nägu sulguvat. Ta silmad muutusid tühjadeks ja tundetuteks. “Sinu kinni püüdmine… see aitas mind, nii et loomulikult oli see õige.”

Aga esimest korda märkas Hermione tema hääles ebakindlusenooti.

Magama jäädes meenutas tüdruk Tomi sõnu ja mõtles.

Kas Tom oligi halb, või oli ta selliseks muutunud? Kas talle oli saatusest määratud Lord Voldemortiks saada, või olid olukorrad temast teinud selle, kes ta oli? Kust läks piir selle vahel, kes inimene oli ja kelleks ta saama määratud oli?

Viimane asi, mille mõtlemist Hermione mäletas, oli see, et Tom Riddle meenutas talle salgamatult Harry Potterit.

8. Tühjus

Tom ärkas valju elava hääle peale.

“Tasa-tasa, miss Nestowe, ärge olge liiga rutakas! Te saite tugeva hoobi vastu pead ning vajate aega paranemiseks!” seletas Madam Baroma kartlikult.

“Madam, ma suudan ja kavatsengi täna öösel oma magamistoas magada! Õhtusöögiaeg on peaaegu käes ning ma olen näljane kui hunt. Las ma kõnnin Suurde Saali. Mul on tunne, nagu võiksin üle terve lendluudpalliväljaku joosta!”

“Joosta? Sa ei tee midagi sellist!” vastas Madam Baroma vihaselt. Oli hetk vaikust enne kui naine jätkas, “Mis puutub kõndimisse, ma usun, et see ei teeks halba. Aga luba, et sa tuled peale õhtusööki siit läbi, et ma su üle vaadata saaksin.”

Tom ajas pingutusega oma silmad lahti, et neid ereda valguse käes kohe kissi tõmmata.

“Ja vaata kes veel ärkvel on!” siristas Madam Baroma Tomi voodi juurde sibades. Tema kõrge hääl pani poisil pea ringi käima. Tom heitis pilgu Helenile, kes sukki jalga tõmbas. “Kuidas sa end tunned? Paremini? Halvemini?” jätkas naine samal ärritaval häälel.

Paremini, kui sind siin poleks. “Hästi,” valetas poiss rutakalt. “Ma tunnen end suurepäraselt!” Tegelikult tahtis ta oksendada, kuid oli valmis tegema kõike, et voodist välja saada.

Madam Baroma asetas käed puusa. “Ärge lootkegi siit enne homset pärastlõunat lahkuda, Mr. Riddle! Nüüd vabandage mind, ma pean oma ülejäänud patsiente kontrollima. Tegin enamiku su võlukunstilisest ravimisest ära, kui sa magasid ja see võib sind veidi iiveldust tundma panna. Aga kui sa tahad, võin sulle poole tunni pärast süüa tuua.”

Tom ei suutnud otsustada, mis tal rohkem südant pahaks ajas; mõte söömisest või asjaolu, et ta polnud kaks ja pool päeva midagi hamba alla saanud. Ta kuulis ust sulgumas ning taipas, et oli kahekesi jäänud Heleniga, kes parasjagu kingi jalga libistas.

“On parem olla?” küsis Helen mõne aja pärast.

“Miks see sulle korda läheb?” küsis Tom külmalt eemale vaadates. Ta ei saanud lasta Helenil arvata, et nad sõbrad on, sest nad ei olnud seda. Mitte mingil juhul. Tegelikult poiss peaaegu vihkas teda kõige eest, mida Helen teda läbi elama sundinud oli.

“Miks see mulle korda läheb? Sa peaaegu tapsid ennast, et mu elu päästa, selle pärast,” vastas Helen jäiselt.

“Mitu korda ma pean sulle ütlema, ma ei teinud seda sinu heaks! Sa pole minu jaoks keegi, miks sa sellest aru ei saa? Lihtsalt tee mulle teene ja tõmba uttu, Nestowe. Veel üks hetk sinu hääle kuulmist viib mind üle piiri,” ütles Tom surmavalt rahulikul häälel. “Sopavereline.”

Ta vaatas, kuidas miski Heleni silmis plõksatas. Tüdruk tõusis püsti ja tuli Tomi voodile lähemale, kuni kõrgus otse tema kohal.

“Ma olen sinu ja su käitumise peale palju mõelnud, ja tead mis? Sa kardad, Tom Riddle!”

“Ma ei karda midagi,” vastas Tom vaikselt. Ja tema jaoks oli see tõsi.

“Oh, kardad ikka küll! Sa oled argpüks!” vastas Helen, pulbitsedes allasurutud vihast. “Iga kord, kui ma sulle lähemale jõuda üritan, vastad sa mingi teravmeelse solvanguga, mis mind sind veel rohkem vihkama paneb. Tead miks? Sa kardad! Sa kardad, et kui toetud kellelegi peale iseenda, sa kukud! Sa kardad, et kui usaldad kedagi peale iseenda, saad sa haiget! Tegelikult kardad sa omaenda tundeid. Sa ei püüdnud mind lihtsalt selleks, et Malfoyd päästa, aga ei julge tõelist põhjust isegi endale tunnistada… Aga tead, mida sa kõige rohkem kardad? Seda!”

Ja ta kummardus alla ning surus oma huuled Tomi omade vastu. Tulikuum ja kirglik tunne vallutas Tomi, äkitselt kadusid kogu valu ja kogu viha sellesse hetke ning ta tõmbas tüdruku endale lähemale.

Helenile olid ta huuled jäised ja kindlad, aga samas nii võrratult ahvatlevad, et ta ei pahandanud, kui Tom suudlust süvendas, oma huuli kindlamalt tüdruku omadele surudes ja teda lähemale tõmmates.

Mõne hetke pärast tõmbus Helen eemale sellest imelisest, kohutavast asjast, mis just juhtunud oli. Ta vaatas poissi mõne hingetud hetked.

Tüdruku silmad olid pärani ja põsed kahvatud. Helen ise paistis oma teo üle üllatunud.

Ta pöördus kannal ringi ja kiirustas uksest välja.

Esimest korda elus leidis Tom Riddle ennast sõnatuna.

* * * * *

Dumbledore pöördus Minerva poole, mõtisklev ilme näol.

“Sina olid lendluudpallimängul, Minerva. Kui Malfoy poiss Helen Nestowe’i lõi, siis kas see tundus sulle õnnetusena?”

Minerva tõmbas silmad põlglikult kissi. “Kindlasti mitte! Ta virutas klommi otse tüdruku poole! Ma vaatasin.”

“Ja Riddle…” jätkas Dumbledore. “Miks sa arvad, et ta tüdruku kinni püüdis?”

Selle peale oli Minerva vait. Lõpuks ta vastas, “Ma ei tea, Albus. Ma tean vaid seda, et pole kunagi näinud ühtki poissi millegi püüdmisele niimoodi keskendumas. Elukutseline lendluudpallimängija poleks suutnud tüdrukut õigel aja kinni püüda, aga tema suutis.”

Dumbledore noogutas, suuremas segaduses, kui kunagi varem. Tom Riddle’i tegu oli niivõrd vastuolus kõigega, mida Dumbledore temast teadis, nii vastuolus iga teoga, mida ta kunagi Tomi tegemas näinud oli.

Tegelikult, kui ta paremini teadnud poleks, oleks ta arvanud, et Tom Helen Nestowe’st sisse võetud oli.
* * * * *

“Tom!”

Poiss vaatas tühjalt enda ette, silmad mitte midagi nägemas, ja kõndis Suure Saali poole.

“Hei, Riddle!”

Ta tundis iiveldust ja ta pea käis ringi, tuhat mõtet peas keerlemas.

Tom Marvolo Riddle!”

“Ära kutsu mind nii,” ütles Tom hajameelselt ning pöördus end hüüdva tüdruku poole. Elizabeth Walker jõudis talle järgi, jooksmisest hingeldades.

“Isver, mis sinuga lahti on Tom? Kas sa ei kuulnud mind?”

Tüdrukul olid pikad punased juuksed, rohelised silmad ja teravad, kahvatud põsesarnad, mis talle upsaka ilme andsid. Ta käis Ravenclaws, aga tundis Tomi, kuna oli teine Koolivanem ning ainus, kes tema mõistusega võistelda jõudis. Tegelikult polnud ta muidugi Tomi geniaalsusetaseme lähedalgi.

“Mõtlen,” ütles Tom eemalolevalt ja ilme tema näol sundis tüdrukut kiiresti teemast loobuma. Elizabeth ohkas ja asetas käe puusa.

“Noh, ma tahtsin küsida, kas sa oled juba Halloweeni pidusöögi planeerimist alustanud.”

“Miks?” nähvas Tom. Tal polnud parajasti tuju tegeleda ei Elizabethi ega Halloweeniga.

“Sest ma tahtsin aidata sul seda planeerida. Minu idee on selline… maskiball lendluudpalliväljakul! Sel Halloweenil on täiskuu ja ma mõtlesin, et kuupaistemaskeraad oleks tõeliselt vahva.”

“Jah, muidugi,” ütles Tom mõtlemata. Talle ei saaks see nõme Halloweeni pidu tõesti vähem korda minna.

“Kuule, Tom… las ma võtan selle korraldamise enda peale. Ma olen kindel, et Dippet ei pahandaks ja ma tahan seda ise teha.”

“Ole lahke,” vastas Tom kiiresti, kergendust tundes, et ühest ülesandest lahti saanud oli. Ta pöördus ümber ja kõndis sõnagi lausumata minema.

“Nägemist siis,” kuulis ta tüdruku nördinud häält pomisemas.

Tom läks kivist rada pidi oma magamistuppa, haaras Aritmantiaõpiku ja istus kõva seljatoega tooli. Ta lõi raamatu lahti ning vaatas seda otsusekindlalt.

“Sa kardad, Tom Riddle.”

Trigoni teoreem. Kolm ühetaolist numbrit, lisatuna järjestikuselt neljandale paaritule numbrile, moodustavad Sünge Ringi, ehk valemi kandja kaitseks.

“Sa kardad, et kui toetud kellelegi peale iseenda, sa kukud!”

Trigoni teoreem on rakendatav kõigile Aritmantia vormidele peale amulettide, kus on võimatu maagiliselt kombineerida kolme järjestikust ühetaolist numbrit.

“Aga tead, mida sa kõige rohkem kardad? …Seda!”


Tom vedas käega läbi juuste ning üritas sügavalt hingata, kuid avastas oma kopsud tulistena. Võibolla oli asi selles, et ta haiglatiivast täielikult tervenemata lahkunud oli (ta teeks seda hiljem ise), aga südame peksmist põhjustas kindlasti miski muu.

Tom mäletas suudlust nagu eredat tähte lõputus mustas taevas. Ta oli tüdrukuid ennegi suudelnud, kuid polnud kunagi varem tundnud end nii ärksana, nii põletavana, nii elavana. Ta üllatus, avastades, et tahtis rohkemat, kui see suudlus. Palju rohkemat.

Järgmisena mõtles ta tüdruku sõnadele. Ta teadis, et kuitahes palju ta ennast ei veenaks, et Helen eksis, lõpuks pidi ta tunnistama, et tal vaieldamatult õigus oli. Tom kartis tõesti. Aga kas on siis nii vale mitte kedagi peale iseenda usaldada? See pole vale. See on parem. Kui kõigil minu ümber murtakse südameid ja reedetakse usaldusi, olen mina leidnud võimaluse olla hävimatu. Keegi ei saa mulle viga teha.

Tom Riddle, keda kõik kartmatuks pidasid, tunnistas endale lõpuks, et kartis. Ta kartis kõike seda, mida Helen esindas, kuigi mis see täpselt oli tuli veel välja uurida. Tom oli endale korduvalt kinnitanud, et ei vajanud sõpru, ei vajanud usaldust, et vajanud Helenit. Aga tüdruku kohalolu oli täitnud ruumi, mille tühjusest poiss teadlikki olnud polnud. Ja nüüd nägi ta seda hiiglaslikku haigutavat auku seal, kus midagi olema pidi.

Ja lõpuks teadis ta ka seda, et Helen oli ainus, kes tühjuse täita saaks.