Tom tundis Slytherinlasi piisavalt hästi, et teada; kui nad asjast kuulevad, on nad halastamatud. Mitte Tomi, vaid Heleni vastu. Ta teadis ka seda, et nad usuvad kõike, mida ta neile ütleb.
Lihtsalt eita kogu lugu, mõtles Tom metsikult. Eita ja teeskle, et seda ei ole kunagi juhtunud. Ning ära enam kunagi Heleniga räägi. Ta ei saanud riskida sellega, et teda teist korda tüdrukuga koos nähtaks.
Kusagil sügaval enda sees teadis ta aga, et tüdruk oli ainus asi, mis teda tervena hoidis. Helen oli ainus, kes hoidis teda kukkumast ähvardavasse musta auku ta sees.
Tom oli endale lubanud mitte kunagi kedagi usaldada, ammugi mitte armuda tüdrukusse, keda ta vaevu tundis. Kuid kui ta oli Heleni läheduses, tundis ta asju, mis polnud aastate jooksul pinnale tõusta saanud; kurbus, rõõm, kiindumus ja valu. Tundus nagu oleks poiss terve elu pime olnud ja Heleniga kohtudes viimaks silmad avanud. Ausalt öeldes ei suutnud Tom end takistada tüdrukut usaldamast. Samuti ei suutnud ta takistada end teda armastamast.
Dumbledore oli Minerva järgmisel hommikul oma kabinetist leidnud, vaatamas üle midagi, mis meenutasid Päevaprohveti tööpakkumiskuulutusi. Ta sisenes vaikselt ja naine kiikas üles alles sulguva ukse klõpsatust kuuldes.
Nad vaatasid mõned hetked üksteisele otsa. Vaatasid teadvate pilkudega. Minerva ristas laual käed ning naeratas oma kõige kergemat naeratust.
“Minister… talle ei meeldinud mu paabulinnukübar.”
“Noh, ma ei usu…”
“Ta ütles seda ise, Albus,” venitas naine tüdinud, aga samas lõbustatud häälel.
Dumbledore jälgis sõnakesti lausumata, kuidas Minerva püsti tõusis ja laua taga edasi-tagasi sammuma hakkas.
“Niisiis, miks peaks sinusugune mees,” alustas noor nõid pehmelt, “tahtma takistada minusugusel naisel mujal töökohta saamast?”
Dumbledore vaikis mõne hetke. “Ma arvan, et me teame mõlemad vastust sellele küsimusele, Minerva.”
“Mina usun ka, et teame, Albus, aga see ei tähenda, et sa seda nagu tõeline mees kõva häälega ütlema ei pea.”
“Kui sa just nõuad… olgu siis nii. Sa meeldid mulle, Minerva, ja ma tahan, et sa jääksid.”
Ja äkitselt seisid nad lähestikku ning Dumbledore sirutas käe, et naise põske puudutada.
“Sa tead, et mul on võimatu siia jääda,” ütles Minerva oma kamandaval häälel.
“Jää siia, Minerva McGonagall. Ma palun sul siia jääda.”
Ja ta jäigi.
* * * * *
Tund lõppes ning Hermione praktiliselt hüppas püsti ja kiirustas uksest välja. Ta pidi võimalikult ruttu raamatukokku jõudma, et ajas rändamist uurida, ning tal oli vaid tunni jagu lõunapausi. Eelmisel õhtul juhtunu oli ta äärmiselt murelikuks muutnud.
Tema jaoks oli see olnud nagu äratuskõne ning talle meenus, et segab ikka veel pidevalt ajale vahele. Ta kahtlustas, et kui ta üsna varsti midagi ette ei võta, võtab aeg asja oma kätesse.
Hermione viskas raamatukoti lauanurgale ja hakkas kohe riiuleid läbi vaatama. Sinnani oli ta leidnud ainult osakesi teooriatest, enamik neist tõestamata ja katsetamata. Üks teooria aga oli talle juba mitu korda ette jäänud. Seda nimetati Rumineus’i teooriaks ja selle oli välja töötanud Nicolas Flamel. See põhines peamiselt aja peatumise aimdusel. Hermione naasis oma laua juurde hunniku raamatutega, mis paistsid kaudselt teemaga seotud olevat.
Kulmu kortsutades nägi ta laua keskel väikest rulli keeratud pärgamenditükki, mis korralikult hõbedase paelaga kinni seotud oli. Ta avas selle.
Kohtume Astronoomiatornis täna õhtul kell kaheksa.
See oli kirjutatud ettevaatliku, viltuse käekirjaga ja allkirja polnud. Hermione süda hakkas taguma. Ta teadis kes selle kirjutanud oli, aga ei suutnud uskuda, et poiss temaga ikka veel rääkida tahtis, ammugi siis salaja kohtuda.
“Miss Nestowe?”
Hermione lükkas kirja kiiresti taskusse ja vaatas üles. Tema ees seisis Albus Dumbledore, kuldpruunid juuksed tolmuses valguses sädelemas.
“Professor, sir,” ütles Hermione kohmetult. “Kas te… soovite midagi?”
“Lihtsalt teiega paar sõna rääkida,” vastas Dumbledore, silmades sädelemas naeratus. “Tohin ma istuda?”
Hermione noogutas sügavalt neelatades. Ajas rändamine ja selle erinevad teooriad lebas ühel lauanurgal. Kuidas taltsutada võimatut; Aeg tekitas otse professori ees kahtlusi. Hermione lükkas ruttu Nõia Nädalalehe: Nicolas Flamel ja tema Rumineus’i teooria laua alla.
Dumbledore istus toolile, raamatutele pilkugi heitmata.
“See on väga ilus kuldkett teil kaela ümber,” ütles ta vaikselt. Hermione hakkas paanikasse minema. Dumbledore teadis. Ta ei teinud selliseid märkusi kunagi ilma põhjuseta.
“Tänan teid, sir,” ütles Hermione nii kergelt, kui suutis.
“Ma julgen pakkuda, et te pole seda siia saabumisest saati kaelast võtnud.”
“Vabandage mind, sir, aga ma usun, et see pole teie asi,” vastas Hermione, ise oma sõnade üle ehmudes. Ta poleks kunagi kujutlenud end Dumbledore’iga sedasi rääkimas.
Võlur vaid muheles. “Vist mitte. Asume siis parem kohe asja kallale. Teil hakkab aeg otsa saama, ja ma usun, et me mõlemad teame millest ma räägin, miss Nestowe.”
Tema hääl oli äkitselt muutunud tungivaks ja surmtõsiseks. Tüdruk vaatas teda suu ammuli. Aeg otsa saama?
“Te pole rumal, miss Nestowe, ja te pole hooletu. Aga vaadake hetkeks tagasi ja mõelge, mida teete. Inimesed teie ümber on vaieldamatult te tegudest mõjutatud, millised need ka poleks. Ärge unustage, et see on Aeg, suurim kõigist elementidest, mida te nii kergelt tüssata püüate. Aeg ei oota kellegi järgi. Ärge olge nii naiivne, et uskuda, et see teie järgi ootaks.”
“Ma- ” tüdruku mõtteis keerles nii palju asju, nii palju lauseid, mida ta kokku panna üritas. “Ma ei ürita midagi tüssata!”
“Kas tõesti?” küsis Dumbledore teravalt. Ta vaatas tüdrukut pikalt, justkui püüdes keerulist mõistatust lahendada.
Lõpuks ütles ta, “Te vajate Nicolas Flameli kogutud töid, miss Nestowe. Nüüd, kui te mind vabandate, on mul muid asju ajada.”
Sõnatult ulatas ta tüdrukule paberitüki.
“Õnn kaasa,” ütles ta silma pilgutades. “Miss… Nestowe.”
Dumbledore kõndis eemale ning kadus rüüvoltide keereldes nurga taha. Hermione voltis paberitüki lahti.
Luba vaadata Nicolas Flameli Ajateooriaid, mis on keelatud raamat Professorite raamatukogust.
–Albus Dumbledore
Professorite raamatukogu sisaldas raamatuid, mille õpilastele näitamist ministeerium heaks kiitnud polnud.
Mida ta saavutada üritab? mõtles Hermione pööraselt. Dumbledore’il oli kohutav komme rääkida mõistatustes, millest pea võimatu aru saada oli.
“Inimesed teie ümber on vaieldamatult te tegudest mõjutatud, millised need ka poleks.”
Kas Hermionel oli kahe silma vahele jäänud asjaolu, et tema suhe Tomiga võis muuta kogu tulevikku? Mis siis, kui ta läheks tagasi ja mingit Harry Potterit ja Ron Weasleyd poleks olemas? Mis siis, kui Hermione Grangerit poleks olemas?
Ma pean lõpetama, mõistis ta. Ma pean lõpetama temaga kohtumise, temaga rääkimise, tema peale karjumise… tema suudlemise. Ma pean lõpetama, enne kui asjad hullemaks muudan.
Ta süda murdus. Ta teadis, et oli naeruväärne. Kõik mida Tom ja tema tegid, oli vaidlemine ja karjumine ja üksteise solvamine. Nad polnud midagi enamat kui vaenlased. Samas teadis ta, et ka see polnud tõsi. Tom oli ta elu päästnud ja, mingil kombel, oli Hermione ka Tomi päästnud.
Asi oli selleni jõudnud. Hermione pidi valima ja teadis seda. Tom, või kõik muu. Peaks ta valima Tomi, mõistaks ta kogu maailma hirmuvalitsusse ja katastroofi. Vähemalt, nii juhtuks, kui tulevik jääks samasuguseks, kui Hermione oma olnud oli. Peaks ta aga valima kõik muu, mõistaks ta oma suhte Tomiga peaaegu kindlasse läbikukkumisse. Ta ohverdaks Tomi ülejäänud maailma eest.
Hermione oli loogiline tüdruk. Tegelikult oli ta kõige loogilisem tüdruk, keda kohata võis. Ja loogika ütles talle, et mingit valikut polegi. Ülejäänud maailm oli tähtsam, kui Tom ja Hermione. Tal oli kohustus. Harry teeks seda. Harry päästaks maailma.
Ja ikkagi oli tema sees midagi, mis oli tähtsam loogikast, tähtsam kohustusest ja võimsam kui miski, mida ta iial tundnud oli. See oli sama asi, mille ta Tomis esile toonud oli. See oli ta süda. Ja sel hetkel soovis Hermione, et saaks selle mingi lihtsa loitsuga kaduma panna. Kuid polnud olemas võlukunsti, mis ta südame ära võtaks.
Aeg ei oota kellegi järgi. Ärge olge nii naiivne, et uskuda, et see teie järgi ootaks.
Mida oli Dumbledore sellega mõelnud? Kasvav hirm oli tüdruku sees aset võtnud. Ta hüppas püsti, avastades, et peaks järgmises tunnis olema. Homme vaatan ma selle raamatu üle, mõtles ta kindlalt. Homme.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar