Hermione ronis võlukepivalgel Astronoomiatorni treppi mööda üles. Oli november ja päike oli ammu horisondi taha vajunud.
Lõpuks jõudis ta tippu ning vaatas ringi. Tomi ei paistnud kusagil.
Suur võlvaken torni põhjaküljel meenutas tüdrukule esimest päeva, kus ta saabunud oli. Ma tulin siia Tomi tapma, mõtles ta, ja lahkun siit teda armastades.
Hermione surus käed vastu klaasi ning vaatas välja. Kuud polnud ja tähesära valgustas taevast ohtliku musta hiilgusega. Udu, pärljas ja tihe, kattis Keelatud metsa varjudest tekina. Tüdruk nägi silmanurgast liikumas väikeseid mantlites kogusid ja kortsutas kulmu. Need nägid välja nagu õpilased.
Äkitselt kattis üks käsi tema suu ja teine siugles ta piha ümber.
“Arva kes?” ütles hääl talle kõrva. Hermione üritas ümber pöörduda, kuid poisi käsi hoidis teda kindlalt paigal.
Ta keeras tüdruku ümber, endale otsa vaatama. Silmad, mis Hermionele vastu vaatasid, olid hõbedased, mitte mustad. Tüdruk kiljatas hämmastunult, kuid poisi käsi oli endiselt ta suul. Rhion Malfoy.
“Ootasid kedagi teist?” küsis ta kohutava irve saatel. “Ma polnud kindel, kas meie võltskiri mõjub või mitte, aga sa langesid otse lõksu. Gryffindorlased on lihtsalt liiga hõlpsasti petetavad.
Meie? mõtles Hermione metsikult. Millest Malfoy rääkis? Tüdruk teadis, et poiss teda vihkas, kui tal polnud mingit põhjust teda nii palju vihata.
“Püsi minu ees, Nestowe,” ütles Malfoy, kätt Hermione taskusse libistades. Enne kui tüdruk teda takistada jõudis, oli poiss tema võlukepi võtnud. “Kui sa põgeneda üritad, juhmistan ma su kiiremini, kui sopavereline öelda jõuad.”
“Silencio,” pomises ta, osutades oma võlukeppi Hermione näole. Kui ta selle eemale tõmbas, leidis tüdruk, et ei saa ei rääkida ega karjuda.
“Sinu järel,” ütles Malfoy madalal mürgisel häälel ja pööras Hermione suunda, kuhu minna tahtis. “Kui keegi küsib, oleme kesköisel jalutuskäigul.”
Ta naeris kalgilt ja Hermione vaatas vihkava pilguga tagasi tema poole. Kuhu Malfoy teda viis ja miks? Tüdruk polnud temaga kunagi sõnagi vahetanud. Et aga poisi võlukepp ta kuklale suunatud oli, ei tulnud ära jooksmine kõne allagi.
Nad jõudsid koolimaja madalamatele korrustele ja viimaks väljusid külma tuulisesse öösse. Hermione muutus nende sihtkoha suhtes aina uudishimulikumaks. Nad möödusid järvest ja läksid ümber Peksja paju. Lõpuks jõudsid nad tavalise põõsastikuni.
“Calligienus anima,” sosistas Malfoy. Põõsad lahknesid ja nende vahele ilmus väike võlvkäik. Rhion ja Hermione astusid läbi selle ning tüdruk nägi, et nad olid ikka veel väljas aga ilmselt teisel pool võlvkäiku olijatele nähtamatud. Mitu mustades mantlites kuju (õpilased, keda ta näinud oli), seisid poolringis. Kõik nad jälgisid sisenevaid Malfoyd ja Hermionet.
Siit ei tule midagi head, mõtles Hermione.
Malfoy keeras tüdruku teravalt näoga enda poole ja rebis käega jõhkralt läbi ta juuste. Ta haaras peotäie ning tiris seda, kuni pisarad tüdruku silmisse ilmusid. “Kas kardad, sopavereline? Peaksid kartma. Nüüd pole siin kedagi sind päästmas… häbiasi, et ma sind selle klommiga ei tapnud, aga mulle tundub, et nii saabki see palju lõbusam olema.”
Rhion tiris Hermione jõhkralt juukseidpidi pikali ning tüdruk maandus prantsatusega, abitult poisi jalge ees siruli. Malfoy kükitas ja haaras ta lõuast, sundides teda endale osa vaatama.
“Kahju, et midagi nii ilusat on nii räpane,” ütles ta pehmelt. Mõned mantlites kogud nende ümber naersid. “Tahaksin sinuga enne Tseremooniat veidi lõbutseda, aga kui ma su katki teeksin, ei pruugiks nõidus mõjuda. Kahju.”
Hermione hakkas tõsiselt kartma. Need inimesed ei teinud nalja. Ta tundis häbipisaraid silmisse tõusmas.
“Sa oled nuttes palju kenam,” andis Rhion talle pehmel mürgisel häälel teada. Irve saatel lisas ta, “Huvitav, mida tuleks teha, et sind karjuma panna.”
Ta lõi Hermionet käeseljaga näkku ning tüdruk kukkus uuesti maha. Rhion tõusis püsti, otsekui märku andes, et on tüdrukuga mängimise lõpetanud.
“Kutsuge meie juht,” ütles ta kiiresti. “Öelge talle, et oleme leidnud mugupäritolu ohvri tema Vitause loitsu viimase sammu jaoks.”
Hermione silmad lendasid pärani lahti ja ta üritas istukile tõusta, kuid Malfoy lõi ta muheledes uuesti pikali. Vitause loits oli nõidus, mida kasutati surematuse loitsude juures. Need olid nii keerulised, et isegi Hermione ei suutnud mõõta aega ja geniaalsust, mis sellise loomiseks kulus. Neid peeti mustade kunstide sügavaimaks vormiks ning need vajasid ühe inimelu ohverdust. Mis sorti kohtumine see selline oli?
“Just nimelt,” ütles Malfoy talle, “ohver. Kes sobiks paremini, kui tüdruk ilma perekonna, sõprade ja päritoluta? Läheb kaua, enne kui keegi su kadumist märkab, ja kui see juhtub, on juba liiga hilja.”
Ta naeratas Hermionele.
“Meie juht on teel,” teatas üks poistest pidulikult.
Läbi võlvkäigu saabus kuju, mustana tähevalge taeva taustal. Kuju lähenedes nägi Hermione, kes see oli ja ahmis vaikselt õhku. Tom Riddle.
Kui poiss tuhmis valguses lähemale sammus, oli tema juures midagi täiesti ebareaalset. See peitus tema õlgade asendis, viisis kuidas ta kõndis, tema lõua kallakus. Tema nägu, valgustatud ähmasest helgist, oli külma ilu võrdkuju. Tema kahvatud põsed, see, kuidas ta silmad paistsid sulavat vedelaks tähevalguseks ja tume juuksepahmakas, mis Hermionele nii väga meenutas kedagi teist, keda ta armastas. Kõik Tomi juures kõneles võimust, kontrollist ja elegantsist.
Tom vaatas teda. See oli pealiskaudne pilk ja nende silmad kohtusid vaid sekundi murdosaks. Aga kui need kohtusid, nägi Hermione poisi pilgus midagi hullemat, kui viha või üllatus; Tom vaatas teda, nagu näeks teda elus esimest korda.
“Sa kutsusid mind, Malfoy?” küsis ta ükskõikselt.
Hermione ronis jalgele, kuid Rhion surus küüned talle käsivarde, enne, kui ta liigutadagi jõudis. Tom ei liikunud oma tüdinud kuid samas uudishimulikust seisakust.
“Kutsusin,” vastas Rhion ettevaatlikult. “Ma tõin sulle mugupäritolu inimese, keda sa vajad Vitause rituaali sooritamiseks. Sa ütlesid, et see võib olla ükskõik milline sopavereline, aga ma mõtlesin, et see siin juba ootas seda. Kas pole?” küsis Malfoy Hermionelt, hõbedased silmad pahatahtlikult sädelemas. Loomulikult ta teadis, et tüdruk vastata ei saanud. Hermione lihtsalt vaatas talle sarnasel pilgul vastu. Juba ootas seda? Mida ma tegin?
Lõpuks jõudis ta tippu ning vaatas ringi. Tomi ei paistnud kusagil.
Suur võlvaken torni põhjaküljel meenutas tüdrukule esimest päeva, kus ta saabunud oli. Ma tulin siia Tomi tapma, mõtles ta, ja lahkun siit teda armastades.
Hermione surus käed vastu klaasi ning vaatas välja. Kuud polnud ja tähesära valgustas taevast ohtliku musta hiilgusega. Udu, pärljas ja tihe, kattis Keelatud metsa varjudest tekina. Tüdruk nägi silmanurgast liikumas väikeseid mantlites kogusid ja kortsutas kulmu. Need nägid välja nagu õpilased.
Äkitselt kattis üks käsi tema suu ja teine siugles ta piha ümber.
“Arva kes?” ütles hääl talle kõrva. Hermione üritas ümber pöörduda, kuid poisi käsi hoidis teda kindlalt paigal.
Ta keeras tüdruku ümber, endale otsa vaatama. Silmad, mis Hermionele vastu vaatasid, olid hõbedased, mitte mustad. Tüdruk kiljatas hämmastunult, kuid poisi käsi oli endiselt ta suul. Rhion Malfoy.
“Ootasid kedagi teist?” küsis ta kohutava irve saatel. “Ma polnud kindel, kas meie võltskiri mõjub või mitte, aga sa langesid otse lõksu. Gryffindorlased on lihtsalt liiga hõlpsasti petetavad.
Meie? mõtles Hermione metsikult. Millest Malfoy rääkis? Tüdruk teadis, et poiss teda vihkas, kui tal polnud mingit põhjust teda nii palju vihata.
“Püsi minu ees, Nestowe,” ütles Malfoy, kätt Hermione taskusse libistades. Enne kui tüdruk teda takistada jõudis, oli poiss tema võlukepi võtnud. “Kui sa põgeneda üritad, juhmistan ma su kiiremini, kui sopavereline öelda jõuad.”
“Silencio,” pomises ta, osutades oma võlukeppi Hermione näole. Kui ta selle eemale tõmbas, leidis tüdruk, et ei saa ei rääkida ega karjuda.
“Sinu järel,” ütles Malfoy madalal mürgisel häälel ja pööras Hermione suunda, kuhu minna tahtis. “Kui keegi küsib, oleme kesköisel jalutuskäigul.”
Ta naeris kalgilt ja Hermione vaatas vihkava pilguga tagasi tema poole. Kuhu Malfoy teda viis ja miks? Tüdruk polnud temaga kunagi sõnagi vahetanud. Et aga poisi võlukepp ta kuklale suunatud oli, ei tulnud ära jooksmine kõne allagi.
Nad jõudsid koolimaja madalamatele korrustele ja viimaks väljusid külma tuulisesse öösse. Hermione muutus nende sihtkoha suhtes aina uudishimulikumaks. Nad möödusid järvest ja läksid ümber Peksja paju. Lõpuks jõudsid nad tavalise põõsastikuni.
“Calligienus anima,” sosistas Malfoy. Põõsad lahknesid ja nende vahele ilmus väike võlvkäik. Rhion ja Hermione astusid läbi selle ning tüdruk nägi, et nad olid ikka veel väljas aga ilmselt teisel pool võlvkäiku olijatele nähtamatud. Mitu mustades mantlites kuju (õpilased, keda ta näinud oli), seisid poolringis. Kõik nad jälgisid sisenevaid Malfoyd ja Hermionet.
Siit ei tule midagi head, mõtles Hermione.
Malfoy keeras tüdruku teravalt näoga enda poole ja rebis käega jõhkralt läbi ta juuste. Ta haaras peotäie ning tiris seda, kuni pisarad tüdruku silmisse ilmusid. “Kas kardad, sopavereline? Peaksid kartma. Nüüd pole siin kedagi sind päästmas… häbiasi, et ma sind selle klommiga ei tapnud, aga mulle tundub, et nii saabki see palju lõbusam olema.”
Rhion tiris Hermione jõhkralt juukseidpidi pikali ning tüdruk maandus prantsatusega, abitult poisi jalge ees siruli. Malfoy kükitas ja haaras ta lõuast, sundides teda endale osa vaatama.
“Kahju, et midagi nii ilusat on nii räpane,” ütles ta pehmelt. Mõned mantlites kogud nende ümber naersid. “Tahaksin sinuga enne Tseremooniat veidi lõbutseda, aga kui ma su katki teeksin, ei pruugiks nõidus mõjuda. Kahju.”
Hermione hakkas tõsiselt kartma. Need inimesed ei teinud nalja. Ta tundis häbipisaraid silmisse tõusmas.
“Sa oled nuttes palju kenam,” andis Rhion talle pehmel mürgisel häälel teada. Irve saatel lisas ta, “Huvitav, mida tuleks teha, et sind karjuma panna.”
Ta lõi Hermionet käeseljaga näkku ning tüdruk kukkus uuesti maha. Rhion tõusis püsti, otsekui märku andes, et on tüdrukuga mängimise lõpetanud.
“Kutsuge meie juht,” ütles ta kiiresti. “Öelge talle, et oleme leidnud mugupäritolu ohvri tema Vitause loitsu viimase sammu jaoks.”
Hermione silmad lendasid pärani lahti ja ta üritas istukile tõusta, kuid Malfoy lõi ta muheledes uuesti pikali. Vitause loits oli nõidus, mida kasutati surematuse loitsude juures. Need olid nii keerulised, et isegi Hermione ei suutnud mõõta aega ja geniaalsust, mis sellise loomiseks kulus. Neid peeti mustade kunstide sügavaimaks vormiks ning need vajasid ühe inimelu ohverdust. Mis sorti kohtumine see selline oli?
“Just nimelt,” ütles Malfoy talle, “ohver. Kes sobiks paremini, kui tüdruk ilma perekonna, sõprade ja päritoluta? Läheb kaua, enne kui keegi su kadumist märkab, ja kui see juhtub, on juba liiga hilja.”
Ta naeratas Hermionele.
“Meie juht on teel,” teatas üks poistest pidulikult.
Läbi võlvkäigu saabus kuju, mustana tähevalge taeva taustal. Kuju lähenedes nägi Hermione, kes see oli ja ahmis vaikselt õhku. Tom Riddle.
Kui poiss tuhmis valguses lähemale sammus, oli tema juures midagi täiesti ebareaalset. See peitus tema õlgade asendis, viisis kuidas ta kõndis, tema lõua kallakus. Tema nägu, valgustatud ähmasest helgist, oli külma ilu võrdkuju. Tema kahvatud põsed, see, kuidas ta silmad paistsid sulavat vedelaks tähevalguseks ja tume juuksepahmakas, mis Hermionele nii väga meenutas kedagi teist, keda ta armastas. Kõik Tomi juures kõneles võimust, kontrollist ja elegantsist.
Tom vaatas teda. See oli pealiskaudne pilk ja nende silmad kohtusid vaid sekundi murdosaks. Aga kui need kohtusid, nägi Hermione poisi pilgus midagi hullemat, kui viha või üllatus; Tom vaatas teda, nagu näeks teda elus esimest korda.
“Sa kutsusid mind, Malfoy?” küsis ta ükskõikselt.
Hermione ronis jalgele, kuid Rhion surus küüned talle käsivarde, enne, kui ta liigutadagi jõudis. Tom ei liikunud oma tüdinud kuid samas uudishimulikust seisakust.
“Kutsusin,” vastas Rhion ettevaatlikult. “Ma tõin sulle mugupäritolu inimese, keda sa vajad Vitause rituaali sooritamiseks. Sa ütlesid, et see võib olla ükskõik milline sopavereline, aga ma mõtlesin, et see siin juba ootas seda. Kas pole?” küsis Malfoy Hermionelt, hõbedased silmad pahatahtlikult sädelemas. Loomulikult ta teadis, et tüdruk vastata ei saanud. Hermione lihtsalt vaatas talle sarnasel pilgul vastu. Juba ootas seda? Mida ma tegin?
* * * * *
Ilma mingi hoiatuseta lõi Rhion äkki Hermionet näkku. Vaid väga hoolikalt jälgides oleks võinud märgata Tomi tahtmatult võpatamas, kui Rhioni käsi tüdruku põske tabas.
Rhioni jaoks oli see juhuslik liigutus, justkui Hermione oleks karistust väärt laps. Tom avastas äkki, et ei saa hingata. Miks tema süda nii kõvasti peksis?
See polnud lihtsalt aus. Ta seisis keset inimesi, kelle usalduse võitmiseks ta terve elu töötanud oli. Need inimesed olid ainus perekond, keda ta kunagi tundnud oli, kuigi nad tegelikuks pereks olemisest kaugel olid. Sellest hoolimata esindasid nad Tomi lootusi ja unistusi, tema võimu ja saavutusi.
Ja siis oli seal Helen. Oli tüdruk, keda ta vaid mõned nädalad tundnud oli ning kellest talle mingit poliitilist kasu polnud. Seal oli Helen, kes esindas valgust ja mõistlikkust ja ehk isegi armastust.
Nüüd tahtsid nad tüdrukut kasutada saatuslikus tseremoonias, mis kaasas Tomi enda surematust. Miks teda? raevutses poiss seesmiselt. Ükskõik kelle teise maailmas tapaksin ma hetkegi mõtlemata, aga nad pidid tooma tema.
“Vasta mulle, sopavereline,” ütles Malfoy möödaminnes, eemaldades vaikimisloitsu Hermionelt laisa võlukepiviibutusega. Ta nautis ilmselgelt kogu seda tähelepanu.
“Kas pole tõsi?” venitas ta valjusti. “Sa väärid surma, räpaste ja uhkeldavate valede leiutamise eest. Tom Riddle’it puudutavate valede. Kas sa tõesti usud, et ta langeks sinu tasemele? Tema jaoks oled sa saast. Sa oled rääsunud, jälk sopp, mida- ”
“Sa ajad mul südame pahaks,” katkestas Hermione teda. “Käid Riddle’il kannul nagu mõni armunud kutsikas, teed tema eest ta musti töid… sa oled hale,” sülitas tüdruk, vaadates Rhioni silmi vihaselt põlemas.
“Sa väärid surma!” kordas poiss surmaval toonil. Äkitselt haaras ta Hermione käsivarrest kinni ja pööras ta Tomi poole. “Väärib ju, Tom?”
Tom vihkas Malfoyd sellesse olukorda sattumise eest. Hermione vaatas teda kindlalt, kuid Tom keeldus ta pilgule vastamast.
“Ma loobusin sinu nimel maailmast,” ütles tüdruk. See polnud palve ega süüdistus, lihtsalt väide. Ja sel hetkel ei teadnud Tom, kuivõrd tõsi see oli. Hermione oli tema nimel maailmast loobunud, ja ta ei saaks seda kunagi teada.
Helen, nagu näha, oli surematuse hind.
Vali, ütles hääl Tomi peas. Nemad, või tema. Nemad, või tema. Nemad või…
“Lase temast lahti, Malfoy,” ütles Tom vaikselt, ilme hetkekski vääratamata. Siis sirutas ta käe välja – Malfoy vaatas seda, nagu see oleks ründevalmis mürgimadu – ja Hermione haaras sellest kinni. Kohe ühendas neid mingi side, tundmine, soojus. Malfoy lasi tüdruku käsivarrest lahti ja vaatas ammulisui neid kaht enda ees seismas.
Peale seda juhtis Tom Hermione eemale. Eemale Rhionist, eemale ringist, läbi võlvkäigu ja tähtedest valgustatud maadele.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar