8. Tühjus

Tom ärkas valju elava hääle peale.

“Tasa-tasa, miss Nestowe, ärge olge liiga rutakas! Te saite tugeva hoobi vastu pead ning vajate aega paranemiseks!” seletas Madam Baroma kartlikult.

“Madam, ma suudan ja kavatsengi täna öösel oma magamistoas magada! Õhtusöögiaeg on peaaegu käes ning ma olen näljane kui hunt. Las ma kõnnin Suurde Saali. Mul on tunne, nagu võiksin üle terve lendluudpalliväljaku joosta!”

“Joosta? Sa ei tee midagi sellist!” vastas Madam Baroma vihaselt. Oli hetk vaikust enne kui naine jätkas, “Mis puutub kõndimisse, ma usun, et see ei teeks halba. Aga luba, et sa tuled peale õhtusööki siit läbi, et ma su üle vaadata saaksin.”

Tom ajas pingutusega oma silmad lahti, et neid ereda valguse käes kohe kissi tõmmata.

“Ja vaata kes veel ärkvel on!” siristas Madam Baroma Tomi voodi juurde sibades. Tema kõrge hääl pani poisil pea ringi käima. Tom heitis pilgu Helenile, kes sukki jalga tõmbas. “Kuidas sa end tunned? Paremini? Halvemini?” jätkas naine samal ärritaval häälel.

Paremini, kui sind siin poleks. “Hästi,” valetas poiss rutakalt. “Ma tunnen end suurepäraselt!” Tegelikult tahtis ta oksendada, kuid oli valmis tegema kõike, et voodist välja saada.

Madam Baroma asetas käed puusa. “Ärge lootkegi siit enne homset pärastlõunat lahkuda, Mr. Riddle! Nüüd vabandage mind, ma pean oma ülejäänud patsiente kontrollima. Tegin enamiku su võlukunstilisest ravimisest ära, kui sa magasid ja see võib sind veidi iiveldust tundma panna. Aga kui sa tahad, võin sulle poole tunni pärast süüa tuua.”

Tom ei suutnud otsustada, mis tal rohkem südant pahaks ajas; mõte söömisest või asjaolu, et ta polnud kaks ja pool päeva midagi hamba alla saanud. Ta kuulis ust sulgumas ning taipas, et oli kahekesi jäänud Heleniga, kes parasjagu kingi jalga libistas.

“On parem olla?” küsis Helen mõne aja pärast.

“Miks see sulle korda läheb?” küsis Tom külmalt eemale vaadates. Ta ei saanud lasta Helenil arvata, et nad sõbrad on, sest nad ei olnud seda. Mitte mingil juhul. Tegelikult poiss peaaegu vihkas teda kõige eest, mida Helen teda läbi elama sundinud oli.

“Miks see mulle korda läheb? Sa peaaegu tapsid ennast, et mu elu päästa, selle pärast,” vastas Helen jäiselt.

“Mitu korda ma pean sulle ütlema, ma ei teinud seda sinu heaks! Sa pole minu jaoks keegi, miks sa sellest aru ei saa? Lihtsalt tee mulle teene ja tõmba uttu, Nestowe. Veel üks hetk sinu hääle kuulmist viib mind üle piiri,” ütles Tom surmavalt rahulikul häälel. “Sopavereline.”

Ta vaatas, kuidas miski Heleni silmis plõksatas. Tüdruk tõusis püsti ja tuli Tomi voodile lähemale, kuni kõrgus otse tema kohal.

“Ma olen sinu ja su käitumise peale palju mõelnud, ja tead mis? Sa kardad, Tom Riddle!”

“Ma ei karda midagi,” vastas Tom vaikselt. Ja tema jaoks oli see tõsi.

“Oh, kardad ikka küll! Sa oled argpüks!” vastas Helen, pulbitsedes allasurutud vihast. “Iga kord, kui ma sulle lähemale jõuda üritan, vastad sa mingi teravmeelse solvanguga, mis mind sind veel rohkem vihkama paneb. Tead miks? Sa kardad! Sa kardad, et kui toetud kellelegi peale iseenda, sa kukud! Sa kardad, et kui usaldad kedagi peale iseenda, saad sa haiget! Tegelikult kardad sa omaenda tundeid. Sa ei püüdnud mind lihtsalt selleks, et Malfoyd päästa, aga ei julge tõelist põhjust isegi endale tunnistada… Aga tead, mida sa kõige rohkem kardad? Seda!”

Ja ta kummardus alla ning surus oma huuled Tomi omade vastu. Tulikuum ja kirglik tunne vallutas Tomi, äkitselt kadusid kogu valu ja kogu viha sellesse hetke ning ta tõmbas tüdruku endale lähemale.

Helenile olid ta huuled jäised ja kindlad, aga samas nii võrratult ahvatlevad, et ta ei pahandanud, kui Tom suudlust süvendas, oma huuli kindlamalt tüdruku omadele surudes ja teda lähemale tõmmates.

Mõne hetke pärast tõmbus Helen eemale sellest imelisest, kohutavast asjast, mis just juhtunud oli. Ta vaatas poissi mõne hingetud hetked.

Tüdruku silmad olid pärani ja põsed kahvatud. Helen ise paistis oma teo üle üllatunud.

Ta pöördus kannal ringi ja kiirustas uksest välja.

Esimest korda elus leidis Tom Riddle ennast sõnatuna.

* * * * *

Dumbledore pöördus Minerva poole, mõtisklev ilme näol.

“Sina olid lendluudpallimängul, Minerva. Kui Malfoy poiss Helen Nestowe’i lõi, siis kas see tundus sulle õnnetusena?”

Minerva tõmbas silmad põlglikult kissi. “Kindlasti mitte! Ta virutas klommi otse tüdruku poole! Ma vaatasin.”

“Ja Riddle…” jätkas Dumbledore. “Miks sa arvad, et ta tüdruku kinni püüdis?”

Selle peale oli Minerva vait. Lõpuks ta vastas, “Ma ei tea, Albus. Ma tean vaid seda, et pole kunagi näinud ühtki poissi millegi püüdmisele niimoodi keskendumas. Elukutseline lendluudpallimängija poleks suutnud tüdrukut õigel aja kinni püüda, aga tema suutis.”

Dumbledore noogutas, suuremas segaduses, kui kunagi varem. Tom Riddle’i tegu oli niivõrd vastuolus kõigega, mida Dumbledore temast teadis, nii vastuolus iga teoga, mida ta kunagi Tomi tegemas näinud oli.

Tegelikult, kui ta paremini teadnud poleks, oleks ta arvanud, et Tom Helen Nestowe’st sisse võetud oli.

* * * * *

“Tom!”

Poiss vaatas tühjalt enda ette, silmad mitte midagi nägemas, ja kõndis Suure Saali poole.

“Hei, Riddle!”

Ta tundis iiveldust ja ta pea käis ringi, tuhat mõtet peas keerlemas.

“Tom Marvolo Riddle!”

“Ära kutsu mind nii,” ütles Tom hajameelselt ning pöördus end hüüdva tüdruku poole. Elizabeth Walker jõudis talle järgi, jooksmisest hingeldades.

“Isver, mis sinuga lahti on Tom? Kas sa ei kuulnud mind?”

Tüdrukul olid pikad punased juuksed, rohelised silmad ja teravad, kahvatud põsesarnad, mis talle upsaka ilme andsid. Ta käis Ravenclaws, aga tundis Tomi, kuna oli teine Koolivanem ning ainus, kes tema mõistusega võistelda jõudis. Tegelikult polnud ta muidugi Tomi geniaalsusetaseme lähedalgi.

“Mõtlen,” ütles Tom eemalolevalt ja ilme tema näol sundis tüdrukut kiiresti teemast loobuma. Elizabeth ohkas ja asetas käe puusa.

“Noh, ma tahtsin küsida, kas sa oled juba Halloweeni pidusöögi planeerimist alustanud.”

“Miks?” nähvas Tom. Tal polnud parajasti tuju tegeleda ei Elizabethi ega Halloweeniga.

“Sest ma tahtsin aidata sul seda planeerida. Minu idee on selline… maskiball lendluudpalliväljakul! Sel Halloweenil on täiskuu ja ma mõtlesin, et kuupaistemaskeraad oleks tõeliselt vahva.”

“Jah, muidugi,” ütles Tom mõtlemata. Talle ei saaks see nõme Halloweeni pidu tõesti vähem korda minna.

“Kuule, Tom… las ma võtan selle korraldamise enda peale. Ma olen kindel, et Dippet ei pahandaks ja ma tahan seda ise teha.”

“Ole lahke,” vastas Tom kiiresti, kergendust tundes, et ühest ülesandest lahti saanud oli. Ta pöördus ümber ja kõndis sõnagi lausumata minema.

“Nägemist siis,” kuulis ta tüdruku nördinud häält pomisemas.

Tom läks kivist rada pidi oma magamistuppa, haaras Aritmantiaõpiku ja istus kõva seljatoega tooli. Ta lõi raamatu lahti ning vaatas seda otsusekindlalt.

“Sa kardad, Tom Riddle.”

Trigoni teoreem. Kolm ühetaolist numbrit, lisatuna järjestikuselt neljandale paaritule numbrile, moodustavad Sünge Ringi, ehk valemi kandja kaitseks.

“Sa kardad, et kui toetud kellelegi peale iseenda, sa kukud!”

Trigoni teoreem on rakendatav kõigile Aritmantia vormidele peale amulettide, kus on võimatu maagiliselt kombineerida kolme järjestikust ühetaolist numbrit.

“Aga tead, mida sa kõige rohkem kardad? …Seda!”

Tom vedas käega läbi juuste ning üritas sügavalt hingata, kuid avastas oma kopsud tulistena. Võibolla oli asi selles, et ta haiglatiivast täielikult tervenemata lahkunud oli (ta teeks seda hiljem ise), aga südame peksmist põhjustas kindlasti miski muu.

Tom mäletas suudlust nagu eredat tähte lõputus mustas taevas. Ta oli tüdrukuid ennegi suudelnud, kuid polnud kunagi varem tundnud end nii ärksana, nii põletavana, nii elavana. Ta üllatus, avastades, et tahtis rohkemat, kui see suudlus. Palju rohkemat.

Järgmisena mõtles ta tüdruku sõnadele. Ta teadis, et kuitahes palju ta ennast ei veenaks, et Helen eksis, lõpuks pidi ta tunnistama, et tal vaieldamatult õigus oli. Tom kartis tõesti. Aga kas on siis nii vale mitte kedagi peale iseenda usaldada? See pole vale. See on parem. Kui kõigil minu ümber murtakse südameid ja reedetakse usaldusi, olen mina leidnud võimaluse olla hävimatu. Keegi ei saa mulle viga teha.

Tom Riddle, keda kõik kartmatuks pidasid, tunnistas endale lõpuks, et kartis. Ta kartis kõike seda, mida Helen esindas, kuigi mis see täpselt oli tuli veel välja uurida. Tom oli endale korduvalt kinnitanud, et ei vajanud sõpru, ei vajanud usaldust, et vajanud Helenit. Aga tüdruku kohalolu oli täitnud ruumi, mille tühjusest poiss teadlikki olnud polnud. Ja nüüd nägi ta seda hiiglaslikku haigutavat auku seal, kus midagi olema pidi.

Ja lõpuks teadis ta ka seda, et Helen oli ainus, kes tühjuse täita saaks.