10. Kuupaistemaskeraad

“Lihtsalt kutsu teda,” ütles Hermione ärritatult. “Merlini habeme nimel, igaüks teab, et ta on sinu kutsumiseks liiga kangekaelne.” Ta heitis pilgu Christophi suunas.

Emma vaatas Hermione ilmel, nagu oleks teine tal just soovitanud tuhande jala kõrguselt kaljult alla hüpata.

“Helen, poissi ei saa lihtsalt kutsuda. Asi ei käi nii, poisid kutsuvad tüdrukuid,” seletas Emma aeglaselt.

Mitte minu aastakümnel, oli Hermionel kiusatus öelda. Selle asemel vastas ta, “Mitte Saksamaal. Saksamaal on vastupidi.”

“Kas sa näed siin kuskil Saksamaad?” trillerdas Emma.

“Sa otsid lihtsalt vabandusi ja tead seda ise ka.”

“Ei otsi!”

“Siis mine sinna ja kutsu teda, pagan võtaks!”

Hermione taipas äkitselt, kui valjusti ta rääkinud oli. Kogu puhtetuba jälgis huvitatult tüdrukute vaidlust. Hermione lahvatas näost punaseks. Mis oli saanud madala profiili hoidmisest? Kui inimesed kõrvale vaatasid, asetas Emma käed kangekaelselt risti.

“Ei kutsu,” ütles ta pahaselt. Hermionele meenusid kangesti ta ise ja Ron neljandas klassis.

“Hästi. Sel juhul lähed sa üksi.”

Emma kortsutas kulmu. “Miks peab Christoph nii pagana kangekaelne olema?”

“Mitte kangekaelsem, kui sa ise,” vastas Hermione väsinult.

“Sinust pole mingit kasu,” nähvas Emma ja tümpsis magamistuppa.

Hermione pöördus ohates oma raamatu juurde tagasi. Kui ta oleks vaevunud peeglisse vaatama, näinuks ta endale vastu vaatamas kahvatut väsinud nägu. Tal olid silmade ümber tumedad rõngad ja tema huuled olid tihedalt kokku pigistatud. Ta põsesarnad olid kohutavalt esile tõusnud ja ta nägu paistis lohkus ning kuidagi pinev.

Kokkuvõttes nägi ta välja haiglane ning oletas, et see tulenes murest. Ta polnud ikka veel leidnud moodust tagasi minemiseks ja kahtlustas järjest rohkem, et midagi oli kohutavalt valesti. Ta segas ajale vahele rohkem, kui keegi seda kunagi teinud oli; tagajärjed tulevikus võisid olla laastavad. Hermione ei saanud peaaegu üldse magada ning polnud moodust vabaneda ärevusest, mida ta tundis. Oli veel midagi peale mure. Midagi, millega ta tegeleda ei tahtnud.

Harry oli talle kunagi rääkinud Tomi noorusest. Poisi isa oli ta hüljanud ning ta oli elanud üheteistkümnenda eluaastani mugude orbudekodus. Siis oli ta saabunud Sigatüükasse ja sõõlatud Slytherini. Selle alusel võis järeldada, et Tomil polnud iialgi olnud kedagi, keda usaldada. Võibolla polnud see mingi juhtum, mis teda tasakaalust välja löönud oli, vaid asjaolu, et ta polnud kunagi kedagi usaldanud ja ammugi veel armastanud.

Hermione mõtles hetkeks selle üle, ettevaatlikult ja loogilisest vaatepunktist lähenedes.

Ja äkitselt tuli talle pähe, kas Tomi ehk võimalik päästa polnud? Päästa teda saamast selleks südametuks, halastamatuks türanniks, kelleks ta saama määratud oli. Samas oli Tom nii külm ja kauge, et Hermione hetkeks kahtlema pidi, kas temas midagi veel päästa oligi. Kas tal oli süda, hing? Või polnud teda enam võimalik aidata?

Aga Hermione teadis juba vastust. Ta oli selle leidnud suudlusest.

Tõde oli, et kusagil sügaval Tomi sees oli midagi, mis meenutas südant. See oli peaaegu eimillekski närbunud ja kõvaks külmunud, aga see oli olemas.

Hääl tema kuklas ütles aga Hermionele, et see ei jää sinna kuigi kauaks, kui keegi midagi ette ei võta.

Kuigi ta sellest tol hetkel aru ei saanud, oli Hermiones juba osa, mis meeleheitlikult tahtis Tomi südameni pääseda. Mitte selle pärast, et võlumaailma saatus temast sõltus, vaid seetõttu, et mingi saatuse keerdkäigu läbi oli ta Tomi samuti armumas.

* * * * *

Tom lappas ohates oma päevikut, mis juba peaaegu täis oli. Sinna päevikusse oli valatud nii palju mälestusi, nii palju valu. Tom polnud sinna jäädvustanud oma probleeme ja tundeid. Ta oli täpselt üles kirjutanud iga päeva sündmused, aga ainult selleks, et kui ta surema peaks, elaks ta oma mälestustes edasi. Sõna otseses mõttes.

Ta lappas tagasi esimese päevani, kus ta sinna kirjutanud oli, oma esimesel Sigatüüka aastal. Sõnad tõid tagasi mälestusi, mis jäiste nugadena ta soontesse lõikusid. Tom oli Sigatüükasse saabunud räbaldunu, õnnetu, kangekaelse ja auahnena. Südames oli ta kandnud salajast, meeleheitlikku lootust, et ehk saaksid asjad Sigatüükas paremad olema, kui orbudekodus. Saabudes aga polnud miski parem. Ta oli sõõlatud Slytherini ja oli ainus orvust segavereline rikaste puhtavereliste hulgas. Teda välditi jälle, tõrjuti kõrvale millegi pärast, mille üle tal mingit kontrolli polnud. Selle pärast, kes ta oli.

Päeviku leheküljed laperdasid edasi, ajani teises klassis, kus Tom oli avastanud oma emapoolse otsese põlvnemise Salazar Slytherinist. Ta oli hakanud vaatama läbi vanu käsikirju ning avastanud hulga ‘Slytherini pärijat’ puudutavaid ettekuulutusi. Ta oli lugenud, kuidas pidi avama Saladuste kambri. Ta oli lugenud, kuidas ta pidi maailmasse vabastama tuhat aastat uinunud õuduse. Ta oli lugenud, kuidas tema läbi Salazar Slytherin uuesti elama pidi.

Ta oli Slytherini otsene järeltulija… kellele need ettekuulutused veel viitasid, kui mitte Tom Riddle’ile?

Tom oli siis, kõigest kaheteistaastasena, mõistnud, et kogu ta elu oli talle ette planeeritud. Kes ta oli, kelleks ta saama pidi, oli ammu enne ta sündi otsustatud. Temast pidi saama Lord Voldemort. See oli ta saatus.

Ja kogu oma elu enne seda oli Tom uskunud, et valikud kujundasid inimese elu. Lõpuks oli ta aga avastanud, et oli seotud selle ühe saatusega, selle ühe vältimatu saatusega, mida ta kunagi muuta ei saaks.

Juba siis hakkas temas kasvama külm viha maailma vastu, viha maailma vastu, mis ootas, et ta oleks õel ja kohutav ja vihatud. Maailma vastu, mis polnud talle andnud võimalustki lunastuseks.

Nii et mida muud jäi tal teha, kui tervitada seda saatust, seda magavat kurjust tema sees?

Hetkeks tekkis Tomil kiusatus päevik tulle visata. Ta tahtis nii väga oma minevikku olematuks põletada, kuid peatus siiski ja vaatas nahkset kaant.

Ta pani selle ettevaatlikult riiulinišši, mõeldes, et ehk on päevikust hiljem kasu.

* * * * *

Maskiballi õhtu saabus külma ja selgena. Kella kaheksa ajal tõusis kuu Keelatud metsa tippude kohale, valgustades lossitorne pärlvalgete kiirtega.

Gryffindori puhtetoas jooksid tüdrukud edasi-tagasi, kleidid käsivartel ja soengud pooleli. Poisid olid kas magamistubades riietumas ja dušši võtmas või siis seisid üpris närviliselt puhketoas.

Emma koputas murelikult jalaga kivipõrandat, mõeldes, kui kaua neil veel valmistumiseks aega oli. Pärast tundidena paistnud aega väljus Hermione toast, nägu loojuva päikesena kumamas.

“Ma näen naeruväärne välja,” sisistas ta Emmale, teadmatult Minerva sõnu korrates. Teine tüdruk ainult naeratas.

“Ja kuidas täpselt sa naeruväärne välja näed?”

“See kleit!” plahvatas Hermione. “See on nii… nii…” ta laiutas sõnatult käsi, oskamata midagi öelda.

“Nii mittesinulik? Nii liibuv? Nii paljastav? Ma tean,” ütles Emma, kui Hermione ägedalt noogutas. “See on suurepärane.”

Hermione otsustas, et kleit ei olnud tegelikult nii väljakutsuv. Aga tüdrukule, kes kandis alati kottis sviitreid ja pükse, oli see pisut liig. Emma ja teised tüdrukud olid nõudnud, et ta laseks neil ka oma juukseid lokkida ja meiki teha. Viimaks pani ta jalga paari rihmadeta kõrgete kontsadega kingi ja läks Emmaga trepist alla.

Miks sa üldse lähed? nuhtles Hermione ennast, kuid sügaval sisimas teadis ta juba vastust.

Kui nad puhketuppa jõudsid, tervitasid neid ohked ja ülevoolavad komplimendid nende välimuste kohta. Hermionet nähes õnnitlesid tüdrukud end hästi tehtud töö puhul.

Emma oli endale valinud kahara punase kleidi, mis tulevalgel säras ja sätendas. Tema tumedad juuksed olid kammitud siledasse ja läikivasse sõlme kuklas. Ta nägi tõeliselt kaunis välja. Aga tüdrukuid üllatas just Hermione välimus.

“Oled see sina, Helen? Isver, sa oled jalustrabav!”

“Ma ei tunne sind isegi ära…”

“Su juuksed on ideaalsed- ”

“Ma tunnen end nii naeruväärsena,” ütles Hermione mõne hetke pärast. “Mul pole isegi mitte kaaslast.”

“Kes ütles, et sul kaaslast pole?” küsis hääl tema kõrval. Tüdruk nägi Christoph Blacki oma õla juures mänglevalt naeratamas. Hermione kahvatas ruttu.

“Noh, tegelikult mul on kaaslane. Teda pole lihtsalt siin. Ta on Ravenclawst,” leiutas ta kiiresti. “Aga… Emmal minu meelest pole.”

“Pole mida?” küsis Christoph, ilmselt segadusse aetuna.

“Pole kaaslast,” kordas Hermione kannatlikult. Christoph pöördus Emma poole ning nad jõllitasid teineteist mõned hetked, kuni Christoph näost tulipunaseks lahvatas.

“Küllap ma võiksin sind alla saata,” ütles ta kiiresti.

“Küllap sa võiksid,” vastas Emma pisut upsakalt.

Christoph nägi suurepärane välja; ta kandis tumepunast tuunikat ning hõbedaste äärtega musta keepi. Hermione märkas, et poisi mask kattis ta näo ja juuksed täielikult. Emma mask oli punane ja sulgedega ning kui ta selle ette pani, polnud kuidagi võimalik aru saada, kes ta on. Hermione oma oli mustast siidist ja ta juukseid kattis õhuke siidloor.

Puhketoast lahkudes ja lendluudpalliväljaku poole kõndides kohtasid nad palju salapäraseid maskides kogusid. Oli öö, kus majadevahelised vaenud tuli unustada.

Hermione ahmis väljakut nähes õhku. See oli tõesti äratundmatu. Väravapostid ja vaateplatvormid paistsid kadunud olevat ning jäi vaid suur muruga kaetud maa-ala. Valgust andsid jaanimardikatena näivad olendid, kes lähemal vaatlusel osutusid haldjateks. Osad olid igihaljasinised või rosmariiniroosad. Teised aga liiliarohelised ja lendlesid väikeste valgustäpikestena pimeduses ringi. Keset õhku rippusid hõbedased ja kuldsed paelad, mis möödakõndivatele paaridele tähesadusid kaela saatsid.

Ja siis oli kuuvalgus, lendluudpalliväljakule pandud loitsu poolt kümnekordseks võimendatud. Ebamaised kujud kauneis kleitides või keepides tantsisid selle hõbevalge kuma all. Kuuvalgus langes ballilistele nagu elavhõbedakosk, kattes kogu pildi imelise hõbedase helendusega. Hermione jaoks oli see imekaunis, sellisel hingematval ja ebareaalsel kombel.

Tema tähelepanu tõmbas grupp möödakõndivaid peolisi. Nende juht oli riietatud rohelisse ja musta ning oli kuidagi dominantse olekuga. Hermione teadis kohe, et see oli Tom oma Slytherinlaste kambaga. Poiss kõndis mööda, tüdrukule pilkugi heitmata, ja Hermione tundis mingit jõnksatust endast läbi käivat.

“Ma lähen otsin oma kaaslase üles,” ütles ta Christophile ja Emmale, soovides neid omavahele jätta. Nad noogutasid ja läksid tantsima.

Hermione kõndis punšikausini, kallas omale joogi ja vaatas ringi. Ta märkas, et mitu poissi jälgis teda kaalutlevalt, võibolla tema tantsima kutsumiseks julgust kogudes.

* * * * *

Tom nägi teda teiselt poolt väljakut ning tundis ta kohe ära. Helen ei pidanud selleks maski ära võtma; asi oli viisis kuidas ta kõndis ja seisis ja ringi vaatas. Ja Tomi meelest oli ta kaugelt kõige kaunim tüdruk ballil.

Tüdruku kleit oli videvikuvärvi. See oli see lillakas-roosakas toon, milline on taevas just enne õhtuse kesköösinise laskumist. Suvekoidiku taeva hallikasroosa, segatuna loojuva päikese pärlja lillaga. Kleit lõppes õlgade juures, läbipaistvate loorjate varrukatega, mis graatsiliste uduvoltidena langesid. Lõige oli sale ja lihtne, valmistatud gaasiriidetaolisest materjalist, mis ideaalselt langes. Tema juuksed olid lokitud ja seljale kuhjatud, nagu kosk nii paljudest kuldsetest toonidest. Ta paistis pehme, ahvatlev, nagu ingel päikeseloojangul.

Tom tahtis teda tantsima kutsuda, kuid loobus sellest mõttest. Tal juba oli ilus tüdruk käevangus (ta ei suutnud kokku lugeda tüdrukuid, kes kutset anunud olid), ja see kaaslane ei löönud teda alati kui tuju tuli. See kaaslane ei karjunud tema peale ja Tom ei pannud asju selle kaaslase läheduses plahvatama. See kaaslane ei teinud ta kõhuga veidraid asju, ega pannud teda enda üle kontrolli kaotama. See kaaslane oli ohutu. Helen ei olnud.

* * * * *

Hermione, keset oma kolmandat tantsu, vaatas üles, et näha teist poissi enda kõrval seismas. Punasest tuunikast ja saabastest tundis ta ruttu ära Christophi.

“Tohin ma vahele segada?” küsis ta Hermionega tantsivalt tundmatult poisilt. Tema hääl oli sügavam kui tavaliselt, ja külmem.

“Palun,” vastas teine poiss pahaks panevalt. Ta lasi Hermionest kaalutlevalt lahti ja tüdruk kortsutas kulmu. See ei olnud üldse Christophi moodi, teiste tantsudele vahele segada. Mis siis, kui ma talle meeldin? mõtles ta ehmatusega. Oi ei!

“Sooviksid sa tantsida?” küsis poiss Hermionelt, näol mitte jälgegi tavalisest naeratusest. Kuigi tüdruk seda maski alt ka eriti hästi ei näinud. Taas kord kõlas ta hääl kuidagi täiskasvanulikumalt. Võibolla oli ta närvis.

“Miks ka mitte,” vastas Hermione hetke pärast ja mähkis käed poisi õlgade ümber. Too seadis käed ümber tüdruku piha.

Hermione märkas kohe, kuidas poiss lõhnas. Ta poleks oodanud, et Christoph nii lõhnaks. See oli nelgipuu ja mänd ja teravus, lõhn, mis üldse Christophi ei meenutanud.

“Mul on… kahju. Varasema pärast,” ütles poiss vaikselt. Hermione oletas, et ta räägib juhtumist Emmaga. Miks talle meeldin mina ja mitte tema? mõtles Hermione meeleheitlikult.

“Vaata…” alustas ta, nii kenasti kui võimalik, “me jääme alati tõeliselt headeks sõpradeks, aga sa ei meeldi mulle sedasi, kui aru saad.”

Kohe muutus poiss ta käte vahel kangeks ja temast hakkas kiirgama kohutavat külma. Hermione poleks arvanud, et ta sellesse nii halvasti suhtub. Christoph oli kõike kergelt võttev inimene.

“Anna andeks,” jätkas ta vabandavalt. “Lihtsalt… mulle meeldib keegi teine.”

“Kes?” kähvas Christoph, hääl külmem kui kunagi varem. Mis temaga lahti oli?

“Ma… ma ei saa öelda. Ta on keegi, noh, sinust väga erinev…”

Nüüd Hermione teadis, et midagi oli valesti. Poiss oli ta randmeist kinni võtnud ja tema käed oli jääkülmad.

“Nii et kogu selle aja… see on olnud lihtsalt- ” tema hääl mõjus tuhande nõelana tüdruku soontes.

“Christoph, ma- ”

Ja äkitselt kadus poisist kogu pinge. Võrreldes mõne hetke taguse olekuga paistis ta lausa lõtv.

“Me peame kõndima,” ütles ta vaikselt. Hermione kortsutas kulmu, teadmata, kas temaga üldse kusagile minna tahtis. Poiss oli käitunud nii haiget saanuna, mis iseenesest oli veider, kuna Hermione ja Christoph polnud ju kunagi midagi sõpradest enamat olnudki.

“Olgu,” nõustus ta kahtlevalt. Ta tundis, et midagi oli lahti.

Nad läksid kaugemale lendluudpalliväljakust ja haldjatest, lõpuks jõudes vaid kuuvalgusest asustatud roosiaeda. Christoph peatus ning vaatas hetkeks põõsaid. Õrnalt riivas ta sõrmega üht purpurpunast roosi.

“Huvitav, kas pole?” rääkis ta pehmelt. “Kui kurb, et selle ilu on nii põgus asi. Iga hetkega sureb see veidi rohkem. Roos hävib igaviku südamelöögi jooksul ning unustatakse veelgi rutem. Samas paistab selle ilu praegusel hetkel lõpmatu. Kui traagiline, et see roos on sündinud surema.”

Midagi oli tõsiselt valesti. Christoph polnud ei romantiline ega veetlev ega külm. Christoph ei sarnanenud kuidagi poisiga tema ees.

“Christoph– ” alustas tüdruk, kuid poiss vaatas teda segadusse ajaval moel. Ainus inimene, kes teda nii vaatas, oli…

Ta tõmbas maski peast ning Hermione ahmis üllatunult õhku. See ei olnud mitte Christoph Black, kes talle vastu vaatas, vaid Tom Riddle.

“Mida sa- kuidas sa- aga sul oli ju roheline kostüüm!” kogeles Hermione.

“Roheline kostüüm?” küsis Tom külmalt. “See oli Malfoy.”

Äkitselt jõudis Hermionele kõik kohale. Asjad, mida ta öelnud oli, kuidas ta sõnad kõlama pidid…

“Sa kandsid sama kostüümi mis tema!” süüdistas ta valjult. “Ma arvasin, et sa oled Christoph Black!”

“See,” ütles Tom virilalt, “on ilmne.”

Hermionest käis läbi kerge jõnks, kui ta mõistis, et nad kahekesi on. Nad vaatasid üksteist mõne hetke ja lõpuks Tom küsis, “Nii et… kes see teine poiss siis on, kes sulle meeldib?”

“Ah, tema?” küsis Hermione kergelt. Ta tegi pausi. “Ma olen kindel, et ta saab sellest kunagi ise aru.”

“Ma olen kindel, et saab,” nõustus Tom sügavalt. Äkitselt paistis ta tõsine.

“Miks sa kõndida tahtsid?” küsis Hermione teravalt.

“Sa eksisid,” vastas Tom üsna äkitselt ja Hermione arvas hetkeks, et ta rääkis Christophist. Poiss vaikis ja paistis järele mõtlevat. “…sa ütlesid, et kõige rohkem kardan ma armastust. Noh, sa eksisid.”

Seda öeldes paistis ta kauge, ülbe ja külmana.

“Põhiliselt kardan ma iseennast,” jätkas ta pika pausi järel. Hermione ei suutnud oma kõrvu uskuda. Tom Riddle, tunnistamas nõrkust? See oli absurdne, võimatu, ennekuulmatu.

“Ise… iseennast?” küsis ta tuhmilt.

“Jah. Ma kardan… vist seda, milleks ma võimeline olen. Ma kardan, mida ma oma võimetega teistele inimestele teha võiksin.”

Hermione vaatas üles ning talle meenus väga sarnane vestlus, mida ta kord ühe teatava rohelisesilmse poisiga pidanud oli.

“Aga, Tom… mõtle kõigile headele asjadele, mida sa oma võimetega teha võiksid.”

“Ära,” ütles poiss surmaval toonil, “kasuta seda sõna minu kuuldes. Head ja kurja pole olemas.”

Hermione ei takerdunud hetkekski. “Siis mõtle sellele, kuidas sa saaksid inimesi aidata, asju paremaks muuta. Kui mul oleksid sinu võimed- ”

“Sina!” Tom paistis nüüd vihane. “Sina ei tea mis tunne see on, kui kogu su elu sinu jaoks ette planeeritud on! Sinu nime pole ettekuulutustes, mille saatuseks on täide minna. Ettekuulutustes maailmalõpust ja iidsest kurjast, Slytherini tagasitulekust. Sina saad valida, kelleks saada, nii et ära seleta mulle, mida sina teeksid.”

See purse võeti vastu ehmunud vaikusega. Tomi nägu oli vahelduseks tunnetega täidetud, justkui vaataks ta, kas tüdruk talle vastu vaielda julgeb.

“Sa ajad mind mõnikord nii vihaseks,” ütles Hermione madalal kindlal häälel. Ta haaras poisi käsivartest ja sundis teda endale otsa vaatama.

“Kuula mind. Mind ei huvita, mitu ettekuulutust sinust kirjutatud on, või kui palju inimesi ootab, et sinust järgmine Slytherin saaks. Sul on alati valik. Sellest elu koosnebki, valikutest, ja keegi ei saa sulle öelda, kelleks sa saama pead. Nii et lõpeta mulle selle jama rääkimine saatusest ja ettemääratusest ja maailma lõpust! Ärka üles ja hangi omale juba selgroog!”

Hermione vaikis järsult, avastades, et oli karjunud. Ta vaatas suurte silmadega Tomi poole. Teda poleks üllatanud, kui poiss oleks minema kõndinud, vastu karjunud või teda isegi löönud. Kuid see mida ta tegi, tabas tüdrukut täiesti ootamatult. Tom rebis Hermionelt maski maha ja suudles teda ägedalt.

Kui Tomi huuled olid tüdrukule varem jäistena tundunud, siis nüüd oli asi teisiti. Kui poiss teda lähemale tõmbas, avastas Hermione ta naha tulikuumana kirest, mida tüdruk kunagi varem kogenud polnud. Algul oli suudlus pelglik, pehme ja kutsuv, aga nende keelte kohtudes tundis Hermione mingit nälga, nagu ta oleks terve elu nälginud ja nüüd toitu leidnud.

Sel hetkel teadis Hermione, et ei taha olla kusagil mujal. Mitte tagasi tulevikus koos Harry ja Roniga, mitte kusagil peale selle aia, Tomi kätega tema ümber.

On veider, et just see hetk, kus Hermione taipas, et ei taha olla kusagil mujal, oli samas ka moment, kus neid nii vältimatult liikuma sunniti.

Nad tõmbusid üksteisest eemale, kuuldes valju ohet oma vasakult. Hermione pööras ümber, et näha Emmat ning üht teist tüdrukut seal seismas, tummakslöödud ilmetega Tomi ja Hermionet vaatamas.

“Helen? Sina… tema…?” Emma üritas sõnu endast välja pingutada, kuid need ei tulnud. Selle asemel ta pöördus ja põgenes koos teise tüdrukuga.

“Ei!” hüüdis Hermione mõtlemata. Kui teised õpilased sellest teada saaksid, oleks kõik rikutud. Inimesed kahtlustaksid Hermionet rohkem kui kunagi varem.

Ta pöördus Tomi poole. “Ma pean…” aga poiss kõndis juba minema ja Hermione ei märganud seda enne kui oli juba liiga hilja ning poiss pimedusse mähkunud oli.

* * * * *

Kui Hermione Gryffindori puhketuppa jõudis, oli kell pool kaks. Enamik õpilasi olid ikka veel ballil, mis kella kahest lõppema pidi. Emma aga istus tugitoolis kamina juures ja vaatas tujukalt leeke.

“Kus Christoph on?” küsis Hermione katsetades.

“Meil oli järjekordne tüli,” nähvas Emma tigedalt. “Aga mitte enne, kui ta mind suudelnud oli.”

“Mille üle?”

“Selle üle, kas need lendavad asjad olid piksid või haldjad,” ütles Emma ja punastas, mõistes kui rumalalt see kõlas.

“Ausalt, Emma… te kaks olete võimatud. Miks te ei võiks lihtsalt vaidlemist lõpetada ja ükskord juba tunnistada, et te teineteisele meeldite!”

Emma tegi grimassi. “Ma pole kindel, et see on minu armuelu, mille üle me arutama peaksime, Helen.”

“Kuule, Tom ja mina lihtsalt suudlesime, meie vahel pole midagi tõsist…” Hermione jäi vait, märgates, et see oli jultunud vale.

“Ah, nii et sa lihtsalt käid ringi ja suudled juhuslikke poisse, kas nii?”

“See pole ka tõsi,” vastas Hermione, põsed punaseks tõmbumas.

“Pole ime, et Christoph sinust nii huvitatud oli,” jätkas Emma mürgiselt.

“Mis ajast Christoph asjasse segati! Mitte kõik ei puutu temasse, Emma! Ja kõik ei puutu sinusse ka mitte!” karjus Hermione, süda täis.

“Kuule, Helen,” ütles Emma külmalt. “Ma ei hakka seda levitama ega midagi, sa tead et ma ei teeks seda… aga Mary võib teha. Ta jooksis ära enne kui ma talle midagi öelda sain.”

“Ei! See pole- ” aga ta peatus, kuuldes puhketoa ukse taga samme. Kahtlemata olid need ülejäänud õpilased, kes tagasi tulid.

“Ma lähen voodisse,” ütles Hermione vastikustundega.

Mis saab juhul kui… siis kui… teised õpilased teada saavad? Kas Tom eitaks kogu juhtumit või uhkeldaks sellega?

Kõik mida Hermione teadis, oli see, et ta pea valutas. Kui ta oma magamistuppa jõudis, nõjatus ta surmväsinuna voodi vastu.

See juhtus nii kiiresti, et võis ka üldse mitte juhtuda. Ühel momendil toetus Hermione voodipostile ja järgmiseks neelas teda ähmane segu helist ja pildist. See oli välgatus värvi ja külmust, valgust ja pimedust. Hetkeks oli ta tagasi metsalagendikul ning Lord Voldemort osutas talle oma võlukepiga. Siis, nagu värelev valgus, oli ta kadunud.

See polnud mälestus. See oli nagu hüpe teise dimensiooni. Hetkeks oli Hermione olnud ebakindel kummasse stseeni ta kuulus ja siis oli ta tagasi tulnud. Mis juhtus?

Hermione vaatas ajakeerajat oma kaela ümber ja ühtäkki tundis ta end aja möirgavas vaikuses niivõrd üksikuna. Kas oli võimalik, et ta just tulevikku näinud oli? Või hakkas ta lihtsalt mõistust kaotama?

Ta heitis pikali ja üritas magama jääda, kuid pilt Voldemortist ja metsalagendikust püsis kindalt ta silme ees. Hermione tundis ikka veel udu siidisust oma nahal ja nägi ikka rohelise valguse välgatust enda poole lendamas, liiga eredalt et olla lihtsalt mälestus.

Hermione püüdis lõõgastuda, kuid uni kogu oma julmuses haaras ta ülejäänud ööks oma embusse.