23 september 2006

16. Must roos

Järgmisel hommikul ärkas Hermione vara, hoolimata eelmise öö lühidusest. Ta oli rahutu, närviline ja tundis, et uni võiks talt igaviku röövida. Tal polnud aimugi, mis teda painas ning teadis ainult seda, et millegi suhtes Halba Tunnet omas. See oli üks neist ‘Halbadest Tunnetest’, mida sa täielikult ei mõista, aga mis nagu tüütu sääsk end pidevalt meelde tuletab.

Hermione voltis lahti pärgamenditüki, mis Dumbledore talle andnud oli, ja otsustas, et võib sama hästi ka nüüd seda raamatut vaadata. Nicolas Flameli Ajateooriad, luges ta uuesti. Kui maailmas leidus üks raamat, mis talle ütles, kuidas edasi minna, siis oli see see.

Aga kas ma üldse tahan edasi minna? küsis ta endalt jultunult. Ta taipas, et vastuseks oli kõlav ei. Kui Hermione ei saanud oma elu koos Tomiga elada, ei leidnud ta põhjust seda üldse elada. Siiski kutsus ta end mõistusele ja otsustas, et peab nägema raamatut kas või selleks, et Dumbledore’i segasest jutust aru saada.

Ta uitas alla raamatukokku, mis oli tühi nagu arvata võis, kui mitte arvestada Madam Rostamit, praegust raamatukoguhoidjat. Hermione andis paberi naisele (kes teda kahtlustavalt vaatas ja allkirja jõllitas) ning ootas, kuni ta raamatu tõi. Kui Hermione selle kätte sai, üllatas teda raamatu välimus. Tüdruk oli oodanud suurt, tähtsa välimusega nahkköites raamatut vananenud kollaste lehekülgede ja igivanade käsikirjadega. Selle asemel oli aga väike, sisutihe köide, mis paistis kulumata, kuigi kollakas.

Hermione istus mugavasse tooli, keeras juuksed kukla taha ning alustas alahuult närides raamatu lappamist. Lõpuks jõudis ta Rumineus’i teooriani, mille nähtavasti oli leiutanud Nicolas Flamel. Teoorias mainitud nähtus leidis aset vaid siis, kui ‘rändur’ läks ajas kaugele tagasi. Lugedes kirjutist leheküljel läksid Hermione silmad järjest rohkem pärani.

Aastate kaugusele minevikku minemine eitab aja enda olemust. Ajaga polnud määratud nii põhjalikult manipuleerida, samas kui mõne tunni taha rändamine on mõistlikum ja ehk veidi teostatavam. Aastate taha minek on matemaatiliselt ja teoreetiliselt võimalik, kuid praktiliselt võibolla isegi võimatu. Probleem on aga selles, et kaasaegsed võlurid selle võimalikuks teinud on. Rumineus’i teooria on erakordselt võõramoeline nähtus, mida ei sunni esinema miski peale ränduri aastate taha mineku.

Iga hetk on võimalus ajarännuks. Olles selles hetkes ja mitte üheski teises, aeg peatub. Kaadrit saab salvestada ja peatada. Siis saad sa teha teistsuguse valiku. Sa võid jääda samasse holograafialisse mustrisse, või võid valida teise.

Teisisõnu, kui rändur liigub aastaid ja aastaid minevikku, tulevik… lihtsalt peatub. Kõik tulevikus peatub seniks, kuni rändur naaseb. Loomulikult ei tea inimesed tulevikus, et nad paigal on. Siis ja ainult siis, kui rändur tulevikku tagasi saabub, liigub aeg edasi. Põhimõtteliselt aeg ootab tema naasmist. Seda sellepärast, et kahel universumil pole lihtsalt võimalik korraga teineteisest nii kaugel eksisteerida. Üks peab peatuma, kuni nad taas ühinevad.


Hermione pea hüppas püsti. Kas aeg on peatunud, kuni ma tagasi jõuan? Kui asi nii oli, mäletas tüdruk suurepäraselt hetke, kus ajakeerajat kasutanud oli. Voldemort oli tõstnud võlukepi, et teda tappa. Ta jätkas lugemist.

Aeg aga on jõud, millega tuleb arvestada. Nii nagu meil pole ette nähtud aastate taha rännata, pole ka ajal ette nähtud peatuda. Sellest võib järeldada, et aeg ei oota ränduri naasmist kuigi kaua. Pärast teatud aega minevikus paisatakse rändur üsna järsult ja ootamatult tagasi tulevikku. Üks või kaks kuud on pikim aeg, mida minevikus veeta saab, enne, kui Rumineus’i teooria kontrolli haarab. Kui rändur tulevikku saabub, jätkab aeg oma tavalises tempos. Kuni selle hetkeni on tulevikureaalsus aga tõesti paigal. Kuigi seda pole kunagi esinenud, oletatakse ka, et on hetk, kus kaks reaalsust ühinevad. Üheks hetkeks võivad mineviku inimesed tulevikku näha. Ja üheks hetkeks näevad tuleviku inimesed minevikku. Siis kaks reaalsust eralduvad ja rändur naaseb tulevikku. Ja viimaks: mida suurem on ränduri tahtejõud minevikus viibimiseks, seda kauemaks ta sinna ka reaalselt jääb.

Hermione lasi raamatul mütsatuse saatel käest kukkuda. Kui Flameli teooria on õige, võin ma iga hetk tagasi minevikku paiskuda! Seda ma järelikult maskiballi õhtul nägingi. Ma oleksin peaaegu tagasi sattunud, aga mu tahtejõud jäämiseks oli liiga tugev. Halva tundega mõistis ta, et oli saabunud 1. septembril, nüüd aga oli juba 2. november. Samas aga oli tal olnud tugev soov minevikus püsida. Kuigi vaid alateadlikult, tahtis suur osa temast Tomiga jääda. Rohkem kui midagi muud.

Äkitselt meenusid talle Dumbledore’i sõnad.

“Aeg ei oota kellegi järgi, Miss Nestowe. Ärge olge nii naiivne, et uskuda, et see teie järgi ootaks.”

Ta hoiatas mind! mõistis Hermione. Ta teadis!

Siis toetus tüdruk tooli seljatoele ning tegi seda, mida kõige paremini oskas. Ta mõtles.

Mälestused voolasid tagasi ta teadvusse.

“Tom… kui sa saaksid ajas tagasi minna ja muuta midagi tõeliselt, tõeliselt kohutavat, kas sa teeksid seda?”

“Ärge unustage, Miss Nestowe, et see on aeg, suurim kõigist elementidest, mida te tüssata üritate…”

“Kuigi aega saab edasi ja tagasi kerida, pole kokkuvõttes mingit võimalust muuta- ”

“Ma usun kindlalt, et aega ei saa muuta, Hermione…”

Kas ma läksin minevikku, sest polnud rahul tulevikuga, või polnud ma tulevikuga rahul sest käisin minevikus?

“…Olles selles hetkes ja mitte üheski teises, aeg nagu me seda tunneme… peatub. Kaadrit saab salvestada ja peatada. Peatada. Peatada… peatada…”


“Peatada.”

Ta ütles seda valjusti, kui mõistmise raskus tema peale vajus. Sel hetkel sai ta lõpuks aru, et kõik mis ta teinud oli, oli kohutavalt, kohutavalt vale. Ja see, mis nüüd vältimatult juhtuma pidi, oli hirmus katastroof, mida Hermione ette näinud polnud. Kuigi, tagasi vaadates oleks ta pidanud seda märkama. Lõppeks oli see ju suurema osa elust otse ta silme all olnud.

Armastusest tehtu eest pidi ta maksma õigluses ja tões. Armastus oli moonutanud tema maailma (nende maailma) täiesti tundmatuks. Siin oli juhus, kus armastus polnud kõike võitnud. See oli kõik hävitanud.

Ja kõige hirmsam oli see, et kui Hermione oleks teadnud, mille Tomi armumine endaga kaasa toob, et hind tema armastamise eest oleks häving, kurjus ja maailma kokkuvarisemine, oleks ta ikkagi teinud kõik samamoodi.

Ta poleks Tomi armastamisest ka terve maailma eest loobunud.

Hermione polnud mingi Harry Potter, mingi rüütellik päästja, ning armastus oli ta enda haardesse saanud ja määrinud nii, nagu lugematult palju teisigi.

Armastus oli imeline ja kohutav kooslus, ja kõige jubedam selle juures oli asjaolu, et kellelgi selle üle kontrolli polnud. Mitte Hermionel kogu oma graatsia ja intelligentsiga. Mitte Tomil kogu oma kontrolliga maailma üle, ja kõige üle selle sees, kõige üle, peale selle ühe asja mis teda päästnud oli.

Selle ühe, mis ta hävitama pidi.

Tom, oli tüdruku järgmine ja ainus mõte. Ta pidi kuidagi temani jõudma ning teda hoiatama. Ta hüppas toolilt püsti, mõistus ikka veel asju kokku viimas. Miks ma seda enne ei taibanud? Iga hetk võin ma lihtsalt kaduda…

Ta kiirustas raamatukogu uksest välja, lootes üle kõige, et veel pole liiga hilja.

* * * * *

Järveni jõudes Tom peatus äkitselt ja pöördus aiateele. Päike oli varsti Keelatud metsa kohale tõusmas, et tähistada uue päeva algust. Poiss sulges hetkeks silmad ning kuulatas puuokste vahel sahistavat õrna tuulekest. Millegi pärast polnud ta seda heli kunagi varem märganud, ammugi mitte nautinud.

Koidikueelsed varjud venisid üle aia, mis oli täidetud šampanjakarva õrna helendusega. Kui päikesevalgus aeglaselt purpurpunaste rooside kroonlehtedeni roomas, tabas Tomi äkiline idee.

Ettevaatlikult murdis ta veripunase roosi varre ning hoidis seda enda ees.

“Carpe Noctum,” sosistas ta võlukepiviibutuse saatel. Roos muutus koheselt. Purpurpunane tuhmus kesköömustaks. Juhuslikult oli see täpselt Tomi silmade värv. Samuti oli loits muutnud roosi igaveseks. Vähemalt seni, kuni ta selle Hermionele andma pidi. Hermione käes püsiks roos õitsvana nii kaua, kuni Tom teda armastas. Lõpmatu ja tuhmumatu kesköövärvi roos võiks vaadata otse poisi südamesse, ning hetkel kus ta Hermione armastamise lõpetaks, kaotaks roos jõu. Tom oli kindel, et roos pidi närbuma alles ta surmapäeval.

Tema selja taga viljatul rajal kajasid sammud ning ta pöördus, juba teades, kes seal on.

Oodatult seisiski seal Hermione, kaetud tõusva päikese kahvatukuldse valgusega.

“Tom,” sosistas ta poisi ees seisatades, häälel, nagu oleks see maailma sügavmõttelisem sõna.

Tüdruku juuksed olid veidi segamini ning põsed ühekorraga nii kahvatud kui punased. Tema ilme meenutas Tomile veidi eksinud last, kelle jaoks kõik ümberringi toimuv on lihtsalt liig. Tom ei unustaks kunagi, kuidas Hermione sel hetkel välja nägi. Pehme, nagu ingel päikesetõusul.

Tüdruk astus talle lähemale ning haaras ta käsivartest. Ükskõik kelle teise oleks Tom selle liigutuse eest ära nõidunud, kuid see oli Hermione, tema Hermione.

“Luba mulle,” suutis tüdruk öelda, sõnad sütena kurku kõrvetamas.

“Hermione, mida…”

“Ma armastan sind, Tom. Aga sa juba tead seda. Minuga kohtumisest saati oled sa muutunud, aga sa tead ka seda. Enne seda ei armastanud sa kunagi, ega naernud, ega tundnud. Sinust on saanud inimene. Sa oled tundeline ja ärrituv ja haavatav ja inimlik. Aga samas oled sa tugev, nii palju tugevam, kui mina kunagi olla suudaksin…” ta katkestas ennast, taibates, et lobises mõttetult.

“Ma tahan, et sa mulle lubaksid. Luba mulle, et kui minuga midagi juhtuma peaks, jätkad sa elades ja armastades. Luba, luba mulle, et sa ei muutu kunagi kibedaks ega kättemaksuhimuliseks ega õelaks. Siin maailmas on lisaks minule veel häid inimesi.”

Tom vaatas teda. Mida Hermione öelda üritas?

“Aga Hermione, sina oled siin maailmas ainus, mis mulle loeb- ”

“Ei!” karjatas tüdruk ning väänas end eemale, justkui oleks Tomi nahk ta sõrmi põletanud. Poisi suu vajus üllatunult lahti.

“Palun, Tom,” anus Hermione peaaegu hüsteeriliselt. “Palun. Ma tahan, et sa sellele maailmale võimaluse annaksid, kuigi see sulle võimalust andnud pole. Ma tahan, et annaksid maailmale võimaluse lunastuseks. Luba mulle, Tom, et sa ei keera selga neile, kes sulle seljad keeranud on.”

“Ma ei saa aru millest sa räägid,” ütles poiss vaikselt, mure iga mööduva sekundiga kasvamas.

“Ma räägin just sellest. Mitte kõik ei ole õel või hirmus või julm. Kui sa minu kaotad, pole sa kõike kaotanud. See on teine asi, mille pärast ma tulin, hüvasti jät- ”

“Miks sa seletad, et ma su kaotama peaksin, Hermione? Ma hoian sinust kinni ja ei lase kunagi lahti, kui seda sinu siin hoidmiseks vaja läheb!”

Tom karjus, ka ise hüsteeriline, paanika temas kasvamas.

“Ma polnud piisavalt tugev, et sind päästa,” ütles Hermione sellise ahastuse ja murtud südamega, et Tomile näis, nagu oleks tüdruku hing tema ette välja laotatud ja ta ajaks sellest vaia läbi vaid tüdrukut vaadates. “Anna andeks, Tom. Armastus polnud piisavalt tugev, et sind päästa. Nüüd on su ainus võimalus proovida end ise päästa.”

Tom valis selle hetke, et roosi Hermione käte vahele lükata, pooleldi selle pärast, et ei tahtnud temaga enam kunagi rääkida, pooleldi seetõttu, et mõistis alateadlikult olukorra pakilisust.

Hermione vaatas roosi oma käes. See oli must nagu ei miski muu ja omas tumedat, mõistatuslikku aurat. Isegi õhk selle ümber paistis sädelevat keelatud ilu ja ahvatleva sügavusega. See oli täpselt Tomi silmade värvi.

“Ma ei tea, millest sa räägi,” ütles Tom madalal häälel ning vaikis hetkeks. “Ma ei tea sinust tegelikult üldse palju, nagu näiteks kust sa tuled ja mida sa siin teed ja mida saavutada üritad.”

Ta vaatas tüdrukult sõnatult ning jätkas siis. Ta paistis olevat hüsteeria äärel.

“Aga ma tean, et roos mida sa hoiad, närtsib alles siis, kui ma sind armastamast lakkan. Ja see saab olema päev, kus ma suren. Seda ma tean… ja see on kõik, mida mul teada vaja on, Hermione.”

Ta vaatas uurivalt tüdruku silmadesse ja kogu Hermione vastupanu sulas. Ta heitis end otse poisi käte vahele, roos ikka kindlalt paremasse kätte pigistatud.

Kuigi nende armastus vältimatult tuhandeid teisi hävitama pidi, keeldus Hermione uskumast, et armastus iseenesest vale oli. Ta keeldus uskumast, et armastus põhimõtteliselt ebaeetiline oli, kuigi see Tomi üle piiri tõukama pidi. Sel hetkel oli nende armastus luuleline ja peatamatu. Hermione ei laseks Tomist kunagi lahti.

Nad olid teineteisele nii lähedal, kui kaks inimest olla said, samas eraldatud aastakümnete poolt, saatuse ja valikute poolt, valguse ja pimeduse poolt. Ja isegi kui Tom tüdrukut enda vastas hoidis, tema juuste lõhna hingas ja ta naha puudutust tundis, isegi siis, kui ta teda kogu südamest armastas, libises tüdruk minema. Tema kuju väreles nagu küünlaleek tuules ning hetkeks polnud ta ei minevikus ega tulevikus. Siis nägi Tom tüdruku silmi laienemas, otsekui nähes ohtu mida polnud, ning järgmiseks olid seal rohelise valguse välgatus ja külm naer, mis Tomile ähmaselt tuttav tundus.

Ja siis oli ta kadunud.

Tomi käed olid ikka veel tema ümber mähitud, ainult et teda polnud. Tema naha soojus püsis veel hetkeks ning kadus siis, nagu poleks kunagi eksisteerinudki. Tom kuulis ikka veel, kuidas ta hingas, kuigi aias valitses surmavaikus. Hermione juures oli midagi erakordselt läinut, midagi, mis ütles Tomile, et ta ei tule enam iialgi tagasi. Tom teadis seda, sest miski tema sees oli äkitselt tühi, rohkem kui tühi. Koht kus tüdruk olnud oli, oli nüüd nagu must auk, imemas sisse ja hävitamas kõike enda ümber.

Kui päike viimaks horisondi tagant tõusis, langes roosiaias üks poiss meeleheites põlvili. Ja kõige kurvem polnud see, et ta nuttis ja ise seda ei teadnud. Kõige kurvem oli see, et Hermionet, tema Hermionet, polnud seal ta pisaraid ära pühkimas.

Teda poleks seal enam kunagi.

* * * * *

Tom ei teadnud täpselt, kuidas ta end paari tunni pärast Dumbledore’i kabinetis leidis. Võibolla selle pärast, et Dumbledore ainus mees maailmas oli, kes talle öelda võiks, mis Hermionest saanud oli.

“Mr. Riddle… te ütlete, et nägite teda kadumas rohelise valgusesähvaku saatel ja kuulsite naeru?”

“Jah,” vastas Tom tühjalt. Must auk, kus ta süda enne olnud oli, imes teda tühjaks kestaks. Miski ei jäänud alles.

“Siis kardan ma, et juhtunud on kõige hullem. Teid võibolla üllatab teadmine, et Miss Nestowe oli ajarändur, Mr. Riddle. Ta oli tulevikust.”

Tomi pea kerkis selle väite peale aeglaselt üles.
Tulevikust? Kuidas see võimalik on?

Dumbledore jätkas, “Ma olen kindel, et te teate: midagi sellist pole kunagi varem juhtunud. Ma usun, et ta paisati tulevikku ootamatult ja et roheline valgus esindas tapmisneedust. Asi on nii, Mr. Riddle, et keegi tappis ta tulevikus. Ma ei tea kes see oli, või miks, aga tõenditest võib järeldada, et ta on surnud.”

Surnud. Sõna kajas gongilöögina läbi Tomi pea. Talle meenus, et kuuldud naeru juures oli olnud midagi segadusseajavat, midagi kõhedat, tontlikku ja ebatavalist, kuigi ta ei teadnud täpselt, mis see oli.

Dumbledore ohkas. “Ma soovin, et oleks viis tema mõrva ennetada, aga… aja keerdkäikudele pole tark vahele segada.” Ta peatus kaalutledes. “Ma kahetsen, et ei leidnud aega teda lähemalt uurida.”

Keegi tappis ta, mõtles Tom tühjalt.

Järgnevate aastate jooksul jätkaks ta väsimatult, otsides midagi, mis aega tagasi keeraks ja Hermione päästaks ning Tomi juurde tagasi tooks. Ta katsetaks mustade jõududega, veendunud, et piisavalt osavaks saades suudaks ta surma ennast takistada. Aga sellest poleks kasu. Temast saaks oma aja suurim võlur, ta saavutaks asju millest tavalised inimesed ei unistakski, kuid ta ei saaks iial tagasi endale olulisimat asja.

Ta ei teadnud, kes Hermione mõrvanud oli, taipas aga, et tundis selle mehe vastu midagi niivõrd palju sügavamat vihast, et sellest sai jäine, tuline miski sügaval Tomi kõhusopis. Sel hetkel andis Tom endale nii tugeva lubaduse, et teadis, et seda murda ei saa.

Ma tapan ta. Ma tapan ta, kes iganes see ka polnud, kes põhjustas Hermione surma otse mu käte vahel. Ma tapan ta, kui see ka mu viimaseks teoks jääb.

Ja siis oli Tomile küllalt. Talle oli küllalt kaastundest ja oli küllalt empaatiast ning oli küllalt hoolimisest.

Ma armastan sind.

Ta polnud seda kunagi Hermionele öelnud, kuid ta oli seda tundnud. Ta oli tüdrukut jumaldanud üle igasuguste piiride.

Tomi armastus Hermione vastu polnud teda päästnud. See oli ta hävitanud.

Hermione oli ainus, kellest ta hoolinud oli ja ühtlasi ka ainus, kelle ta kaotanud oli. See oli erinev Tomi vanemate kaotusest, sest tal polnud neid tegelikult kunagi olnud. Aga tal oli olnud Hermione.

Ja ta oli ta kaotanud.

“On teiega kõik korras, Mr. Riddle?” küsis Dumbledore teda vaadates.

Tõde oli, et Tomiga polnud kõik korras. Temaga ei saaks enam kunagi kõik korras olema.

Enne sattumist sellesse kõige kaunimasse luupainajasse, sellesse kõige traagilisemasse illusiooni, sellesse kõige painavamasse ja kaasahaaravamasse unistusse, oli ta süda olnud vaid jääkild, kivirahn, sama külm ja kõva kui graniit. Ta oli terve oma südame Hermionele andnud, viimaks mõistes, et ei pea kartma.

Enam polnud ta süda jääs, kuid paranemisest oli asi kaugel. Ta lihtsalt ei teadnud enam, kuhu ta süda jäänud oli.

Hermione oli võtnud ta südame.

Ta oli Tomile lõplikult tõestanud midagi, mille uskumise äärel poiss alati olnud oli. Armastus oli nõrkus, niisama lihtne see oligi.

Ja Tom Riddle ei talunud nõrkusi.

Dumbledore ei unustanud kunagi Tomi ilmet sel päeval. Ta silmad oli painatud, ebainimlikud ja… olid nad, võibolla, punased? Aga… ei… valguse trikk, ei midagi enamat. Pärast seda ei vajanud Dumbledore enam oma küsimusele vastust. Tom oli nii kaugel, et ei tuleks enam kunagi tagasi. Ta oli murdunud.

Ta oli liikunud jääst südame omamisest südame puudumiseni, loomisest hävitamiseni, armastuse kartmisest suutmatuseni armastada.

Siin oli inimene, kes oli muutunud ebainimlikuks, kelle hing oli nii jubedalt armiline, et ta ei kõhkleks enam kunagi mõrvamise või piinamise või hävitamise ees.

Siin oli mees, kes oli avastanud lootuse ja rõõmu ja naeru, vaid selleks et need südamelöögi jooksul uuesti kaotada.

Ja nii tõusis Suur Lord Voldemort.

Kommentaare ei ole: