Üllatusega oli ta avastanud, et pea kogu tema tunniplaan kattus Tomi omaga. Poiss oli igas aines parim ning professorid jumaldasid teda. Töökoorem oli tohutu, kuid Hermione sundis end keskpäraseid hindeid saama. Oli lausa veider, kui palju enda tundides tagasi hoidmine haiget tegi. Õppimine oli alati olnud midagi, mida tüdruk armastas, ning nüüd pidi ta käituma keskpärase õpilasena.
Tema järgmine vestlus Tomiga toimus paar nädalat hiljem Nõiajookides. Kuigi ta oli endiselt poisiga paaris, ei rääkinud nad omavahel kunagi. Nüüdseks oli Nõiajookidest saanud ainus aine, milles ta üldse pingutas, kuna koos Tomiga häid hindeid saada ei paistnud kahtlane. Hermione oli aga Heleniks olemisega nii ära harjunud, et kui nad reedel pruulima hakkasid, kratsis ta segadust teeseldes kukalt.
“Ma ei saa sellest Virgutusjoogist üldse aru. See on seitsmenda klassi jaoks liiga keeruline. Tõesti, mis asjad on ‘ussi katsesarved’? Ma olen tõsiselt segaduses.”
Tom vaatas oma katlalt üles. Tema kesköökarva silmad kohtusid Hermione omadega, kuid olid läbitungimatud nagu alati.
“Sa oled hea näitleja,” ütles ta külmalt. Hermione sisemus tõmbus kokku. Kuidas ta teadis? Ta ei saanud ometi olla avastanud, et tüdruk tulevikust on. Hermione otsustas lolli mängida.
“Mitte eriti. Ma katsetasin näitekunsti oma mugukoolis ja sain üsna kergelt lavakrambi,” vastas ta tühjalt.
“Tead, ma pole rumal,” jätkas Tom, nagu Hermione midagi öelnud poleks. “Ja sina ka pole. Ma olen vaadanud sind neid nõiajooke pruulimas ning näen, et sa oled üks targemaid nõidu siin. Teistes ainetes varjad sa seda aga hästi ja kõik sinu puupäised Gryffindorlastest sõbrad usuvad seda ka. Mida sa nii kangesti varjata üritad?”
Hermione aju töötas nii kiiresti, et pidi lõhkema. Kui Tom kellelegi oma kahtlustest räägiks, oleks tüdruk paljastatud. Ta otsis meeleheitlikult, mida öelda.
“Mulle ei meeldi oma intelligentsiga uhkeldada,” pomises ta siidiselt, teeseldes märkmetes millegi alla joonimist. Hermione oli isegi üllatunud, kui heaks näitlejaks ta saanud oli.
“Aga sa üritad seda täielikult varjata. Iga vähegi ajusid omav inimene näeks läbi, et kõik mida sa teed on vaid üks suur näitemäng,” nõudis Tom.
“Ja see mida sina teed ei ole?” lõi Hermione vaikselt vastu. See oli ainus, mis talle pähe tuli, et Tomi tähelepanu endalt eemale juhtida. Enesekindlust kogudes jätkas ta, “muidugi, sa oled teravmeelne ja võluv kõigiga enda ümber, aga oled sa tegelikult selline?” Tüdruku hääl omandas vastiku tooni jätkates, “sisimas pole sul aimugi, kes sa olla tahad. Sa oled kohutav. Ma näen otse läbi sinu ka. Igaüks näeb.”
Tüdruku plaan tähelepanu kõrvale juhtimiseks muutus palju enamaks kui ta Tomi näoilmet märkas. Poisi rahulik ilme oli purunenud ning Hermione taipas, et oli naelapea pihta tabanud.
“Sa ei tea minust midagi,” ütles Tom, hääl rahulikum, kui iial varem. Ta võttis end kokku ning pöördus tagasi katla poole.
“Ma tean piisavalt, et -”
“Ära räägi minuga,” sosistas poiss surmaval toonil. Hermione ei olnud kunagi varem temas nii palju tundeid näinud. Tegelikult oli see esimene kord, kus poiss haavatav paistis.
“Oivaline, nagu alati! Aga mida muud mul oma parimalt õpilaselt oodata olekski?” kommenteeris professor Alonzin nende Virgutusjooki hinnates.
“Ei midagi vähemat, sir,” vastas Tom tõsiselt.
Just siis otsustas Hermione, et nad olid Tomiga mõlemad oivalised näitlejad.
“Sisimas pole sul aimugi, kes sa olla tahad. Sa oled kohutav. Ma näen otse läbi sinu. Igaüks näeb.”
Need sõnad kaikusid Muundamise klassi poole kõndiva Tomi peas aina tihedamini. Otse loomulikult polnud need tõsi, kuid miks need teda niimoodi häirisid? Võibolla oli asi selles, et kogu oma elu oli ta töötanud selleks, et mitte olla mittemiski. Ta oli olnud nii hõivatud mitte mittemiskiks olemisega, et ei leidnud aega olla miski.
Kuidas on see võimalik? Ma olen koolivanem, klassi parim õpilane ning lendluudpalli- võistkonna püüdja. Loomulikult olen ma miski.
Talle ei tulnud kunagi pähe, et ehk oli see tühjus tema sees, mis mittemiskina arvesse läks.
Ta koputas Dumbledore’i kabineti uksele ning õpetaja avas kohe.
“Mr. Riddle,” tervitas Dumbledore teda. Tom astus kabinetti, mõeldes, kas sel korral suudab ta lõpuks Dumbledore’iga Muundamises võrdne olla.
“Tohin ma küsida, kuidas teil ülejäänud ainetes läheb, Mr. Riddle? Valmistute VVV- eksamiteks, ma eeldan?”
“Olen kindel, et saan eksamitega suurepäraselt hakkama. Ülejäänud ainetes läheb mul samuti hästi,” vastas Tom tühjalt. Ta vaatas Dumbledore’ile silma ning hoidis end tagasi, et mitte võpatada. Dumbledore tekitas talle tunde, nagu ta oleks klaasist, läbipaistev ja habras.
Dumbledore asetas käed rahulikult sülle ning istus laua taha. Tom jäi seisma, kuna talle istet pakutud ei oldud. Üks libastumine Tomi poolt kaotaks talle mängu, mida nad juba nii kaua mängivat paistsid.
“Meeldiv kuulda,” ütles Dumbledore vaikselt. “Kas te olete kohanud meie uut õpilasti, Helen Nestowe’i?
“Olen teda näinud,” vastas Tom neutraalsena.
“Üsna tark, kas te ei arva? Pea sama andekas kui teie, ma usun,” ütles vanem võlur vihjaval toonil. Tom otsustas, et professor tahtis ilmselgelt selle Heleni kohta informatsiooni.
“Ta on tegelikult üsna tavaline. Ei saa oivalisi hindeid, aga rumal ka ei ole,” vastas Tom, otsustades Heleni kohta rohkem välja uurida. Mitte et ta Dumbledore’ile midagi räägiks. Kui professor temast aga huvitatud oli, pidi ta ilmselgelt oluline olema. Võibolla saaks Tom tüdrukut oma huvides ära kasutada.
“Sellisena ta välja paistab, kas pole?” ütles Dumbledore kiiresti. “Aga samas, paistab et teie hindate asju vaid välimuse järgi, Mr. Riddle.”
Nagu palju kordi varem, üritas Dumbledore teda närvi ajada. Ta oleks pidanud Tomi paremini tundma.
“Ja ma oletan, et teie hindate kõike minu juures välimuse järgi, sir?” irvitas Tom.
“Sugugi mitte, Mr. Riddle.”
“Sellisel juhul olete te targem, kui ma uskusin,” lõi Tom kohe tagasi.
See oli kõigest üks nende tavalistest võimuvõitlustest ning Dumbledore lihtsalt kortsutas tema suunas kulmu.
“Öelnud seda, alustagem oma tunniga.”
Hermione võpatas, tundes oma õlal karmi kätt.
“Miss Nestowe, raamatukogu on ammu suletud. Ma leidsin teid alles nüüd siit raamatute otsast magamast! Minge tagasi oma magamistuppa ning puhake,” ütles Madam Rostam rangelt, kui Hermione pea püsti ajas.
Hermione vaatas ähmase pilguga lehekülge, mida lugenud oli.
Nicolas Flamel, oma 566 eluaasta jooksul, pühendas suure osa elust aja uurimisele. Tegelikult kirjutas ta oma hilisematel aastatel palju teoreetilisi teoseid aja ning selle olemuse kohta. Ta väitis, et kui aega saab tagasi kerida, peaks seda ka edasi kerida saama, kuigi kaasaegsed võlurid seda veel saavutanud pole. Ta väidab samuti, et kuigi aega saab tagasi ja edasi kerida, pole tegelikult mingit võimalust muuta…
“Miss Nestowe, kohe!” hüüdis Madam Rostam raamatut Hermionelt krabades. Tüdruk kiristas vihaselt hambaid.
Kuigi Hermione oli tüdinud ning väsinud, oli ta samuti erutatud sellest, mida lugenud oli. Võibolla oli moodus ajas edasi minna. Kuna ta minevikus viibis, oleks tulevikku minek tema jaoks kindlasti kergem. Ta otsustas selle kohta tingimata rohkem lugeda, kui ta puhanum on. Praegu vajas ta und.
Hermione vaatas kella ning avastas, et kesköö oli juba möödas. Ta astus raamatukogust välja ning varje täis koridori, värisedes end ümbritsevad pimeduses. Hermione läks kiirelt läbi koridoride, hääletult, ning vaevumata võlukeppi süütama.
Varjudega kaetud kuju astus nurga tagant välja otse tema ees. Tüdruk ahmis üllatunult õhku ning koheselt ilmus võlukepihelk stseeni valgustama. Tom Riddle’i nägu tuli nähtavale, ilme tühi ja külm nagu alati. Hermione ahmis veel kord õhku, mõeldes kas joosta või oma võlukepp välja tõmmata.
“Helen Nestowe, ma usun? Millega sa ometi tegeleda võiksid, niimoodi keset ööd koridorides kolades? Ilma valguseta, võiks lisada,” küsis Tom jultunult. Ta langetas võlukepi nii, et tema nägu osaliselt pimedusse jäi.
Hermione mõistus töötas täistuuridel. Ta ei teadnud, miks Tom seda küsis, kuna tema hääletoon oli sama tühi kui ta näoilme. Oli nende kohtumine kokkusattumus?
“Ma võiksin sinult sama küsida,” vastas Hermione pisut nördinult. Ta ei olnud võimeline täielikult varjama värinat oma hääles, kui väga ta ka püüdnud poleks. Üksi pimedas koos Lord Voldemortiga ei olnud koht, kus Hermione olla tahtnuks.
Tom vaatas teda kaalutlevalt.
“Võibolla pole sa kursis asjaoluga, et ma juhtumisi Koolivanema positsiooni oman. Minu töö on öösel koridorides voodist väljas õpilasi tabada. Õpilasi, nagu sa ise,” ütles Tom ettevaatlikult, tema sile nägu ilmetu nagu ikka.
Hermione kahvatas. Koolivanem! Muidugi on ta koolivanem! Miks ei peakski Lord Voldemort koolivanem olema? Kõigepealt needis tüdruk oma ebaõnne, siis Dippet’i halba inimesetundmisoskust.
Hermione ei saanud talle öelda, et oli raamatukogus ajas rändamist uurinud. Ta pidi jälle näitlema ja lootma, et Tom usub. Kaheldav, aga proovima pidi.
“Mul oli raamatukogus hilist õppimist teha, ja kui ausalt öelda, siis pöörasin ma tagasi tulles kusagilt valesti. Loss on hiiglaslik ning ma olen siin olnud ainult umbes kuu. Ma eksisin natuke ära, see on kõik,” lõpetas ta, teeseldes häbi. Tom ristas käed.
“Ma oletan siis, et sa tahad et ma sind Gryffindori puhketuppa juhataksin?”
Taas kord vandus Hermione sisemiselt. Ta tahtis Tomist vaid eemale pääseda, kuid oli endale kaevanud suurepärase augu, kust pääsu polnud.
“See oleks sinust väga abivalmis,” ütles Hermione lahkelt, kuid läbi kokkusurutud hammaste.
“See on minu töö,” ütles Tom uuesti, justkui selgitades, et ei aidanud tüdrukut mingil juhul vabatahtlikult. Poiss hakkas teda juhatama mööda teed, mida Hermione ka kinnisilmi käia oleks võinud. Gryffindori portreeavale lähenedes hakkas Tom rääkima.
“Karistuseks voodist väljas olemise eest võiksin ma Gryffindorilt lihtsalt 30 punkti võtta, mida ma, kinnitan sulle, väga naudiksin. Aga sa võid ka minu heaks midagi muud teha.”
Hermione jäi seisma kohe, kui poiss lause lõpetas. “Sa igavene pervert! Kui sa tõesti arvad, et ma kavatsen -”
Tom vaigistas ta kulmukergitusega. “Pigem ütleksid mulle midagi,” täpsustas ta libeda naeratuse saatel. Hermione punastas, end teist korda sel õhtul idioodina tundes.
“Kes sa tegelikult oled?” jätkas Tom. “Miks sa siin oled?”
“Ma ütlesin sulle,” vastas tüdruk kohe. “Ma tulin Saksamaalt koos oma perega -”
“Mitte see jutt. Räägi mulle õige lugu,” nõudis Tom. Tema tumedad silmad paistsid tuhmis valguses lummavatena ning Hermione tundis end nendest hüpnotiseerituna.
See on kõik vale! Mis siis, kui ta avastab, et ma tulevikust olen? Kõik oleks siis rikutud!
Hermione vaatas üles tema poole, talle silma, otsides mingitki emotsiooni. Ta ei leidnud seda.
“30 punkti Gryffindorilt siis,” ütles ta jäiselt. Ta lootis, et ümber pöördudes oli ta näol samasugune ilme kui Tomil. Tagasi vaadates oleks Hermione näinud Tomi paigal seismas ning talle järgi vaatamas, kuni tüdruk pimedusse kadus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar