“Tom Riddle mõistab kõike,” olid õpilased esimesest klassist saati sosistanud. “Küsi Tom Riddle’ilt. Tema teab mida teha.”
See oli alati tõsi olnud. Tom teadis peaaegu kõike. Ta oli nagu teadmisi imav käsn ning tihti öeldi, et ta võiks klassi õpetada paremini, kui professorid ise.
Ta teadis, kuidas sooritada kõiki kolme Andestamatut needust elegantse täiuslikkusega.
Ta oli pähe õppinud kõik kaksteist lohevere kasutusviisi.
Ta oli võlunud kõik, keda kohtas, mõtlema, et ta on suurepärane. Ta oli arvukalt tüdrukuid voodisse meelitanud.
Võis rahulikult öelda, et Tom Riddle oli üks teadmisterikkamaid inimesi maailmas.
Tema veatul minevikul oli aga üks must plekk. Ühe konkreetse teema puhul oli ta täiesti hämmeldunud. Aga keegi ei teadnud sellest lüngast tema teadmistes, nii et sellest polnud lugu.
Tom Riddle ei teadnud midagi armastusest.
Ta oli mitmeid kordi üritanud armastuse mõistet lahti mõtestada, kuid uuesti ja uuesti selle võimatuks tunnistanud. Teda polnud kunagi armastatud, ja ta ise polnud ka kindlasti kunagi kedagi armastanud. Armastus oli tema jaoks täiesti võõras mõiste.
Mis oli see asi nimega armastus, millest kirjutati lugematuid laule ja raamatuid ja luuletusi?
Mis oli see asi nimega armastus, mis pani inimesi olema nii vasturääkivad ja puupäised ning tihti osutus suurte valitsejate ja võimsate meeste hukatuseks?
Kuidas sai miski nii pealiskaudne nagu armastus, nii tähtsusetu nagu pilk või puudutus või kallistus, valitseda tuhandeid?
Ausalt öeldes oli Tom end õnnelikuks pidanud. Samal ajal, kui kõiki tema ümber valitses see naeruväärne tunne, sai Tom üksi tegutseda puutumatuna sellest õelast ja reetlikust nõidusest. Tom oli mõistnud, et armastus on nõrkus ning oli endale lubanud mitte kunagi lasta end meelitada armastuse võltslubadustest, lohutavast pealispinnast ja pahatahtlikust veetlusest.
Ja siis oli ta kohanud Helenit.
On see armastus? mõtles ta pööraselt. On armastus see täieliku ja äärmise abituse tunne? Ma ei saa kontrollida Helenit ega ennast ja üldse enam midagi. Ja kõige hullem on see, et ma enam ei tahagi.
Ta ei tahtnud enam kõike kontrollida.
Ma peaksin teda selle eest vihkama, mõtles ta süüdimõistvalt. Ma olen juba praegu selle tüdruku pärast oma elu kihva keeranud, aga ei suuda ikkagi temast mõtlemist lõpetada, temast unistamist lõpetada, tema hääle kuulmise ihaldamist lõpetada. Ma olen hale.
Ja kõige hullem oli see, et ta võis end oma tunnete pärast halvustada, kuid ei suutnud end takistada neid tundmast.
Ta jäi magama, unedesse täis sügavaid pruune silmi.
See oli alati tõsi olnud. Tom teadis peaaegu kõike. Ta oli nagu teadmisi imav käsn ning tihti öeldi, et ta võiks klassi õpetada paremini, kui professorid ise.
Ta teadis, kuidas sooritada kõiki kolme Andestamatut needust elegantse täiuslikkusega.
Ta oli pähe õppinud kõik kaksteist lohevere kasutusviisi.
Ta oli võlunud kõik, keda kohtas, mõtlema, et ta on suurepärane. Ta oli arvukalt tüdrukuid voodisse meelitanud.
Võis rahulikult öelda, et Tom Riddle oli üks teadmisterikkamaid inimesi maailmas.
Tema veatul minevikul oli aga üks must plekk. Ühe konkreetse teema puhul oli ta täiesti hämmeldunud. Aga keegi ei teadnud sellest lüngast tema teadmistes, nii et sellest polnud lugu.
Tom Riddle ei teadnud midagi armastusest.
Ta oli mitmeid kordi üritanud armastuse mõistet lahti mõtestada, kuid uuesti ja uuesti selle võimatuks tunnistanud. Teda polnud kunagi armastatud, ja ta ise polnud ka kindlasti kunagi kedagi armastanud. Armastus oli tema jaoks täiesti võõras mõiste.
Mis oli see asi nimega armastus, millest kirjutati lugematuid laule ja raamatuid ja luuletusi?
Mis oli see asi nimega armastus, mis pani inimesi olema nii vasturääkivad ja puupäised ning tihti osutus suurte valitsejate ja võimsate meeste hukatuseks?
Kuidas sai miski nii pealiskaudne nagu armastus, nii tähtsusetu nagu pilk või puudutus või kallistus, valitseda tuhandeid?
Ausalt öeldes oli Tom end õnnelikuks pidanud. Samal ajal, kui kõiki tema ümber valitses see naeruväärne tunne, sai Tom üksi tegutseda puutumatuna sellest õelast ja reetlikust nõidusest. Tom oli mõistnud, et armastus on nõrkus ning oli endale lubanud mitte kunagi lasta end meelitada armastuse võltslubadustest, lohutavast pealispinnast ja pahatahtlikust veetlusest.
Ja siis oli ta kohanud Helenit.
On see armastus? mõtles ta pööraselt. On armastus see täieliku ja äärmise abituse tunne? Ma ei saa kontrollida Helenit ega ennast ja üldse enam midagi. Ja kõige hullem on see, et ma enam ei tahagi.
Ta ei tahtnud enam kõike kontrollida.
Ma peaksin teda selle eest vihkama, mõtles ta süüdimõistvalt. Ma olen juba praegu selle tüdruku pärast oma elu kihva keeranud, aga ei suuda ikkagi temast mõtlemist lõpetada, temast unistamist lõpetada, tema hääle kuulmise ihaldamist lõpetada. Ma olen hale.
Ja kõige hullem oli see, et ta võis end oma tunnete pärast halvustada, kuid ei suutnud end takistada neid tundmast.
Ta jäi magama, unedesse täis sügavaid pruune silmi.
* * * * *
Teda äratas valju koputamine uksel.
“Riddle! Riddle, ärka üles!” hõikas liigagi tuttav hääl.
Unisust maha raputades tõusis Tom ettevaatlikult ja vastas uksele.
“Mida sa tahad, Malfoy?” küsis ta rahulikult, kergitades tüdinult kulmu.
“Tom, sa ei usu seda! Kogu kool on kära täis. Nähtavasti levis sõna sinu ja Nestowe’ kohta kiiresti. Midagi sellist pole Sigatüükas varem juhtunud. Slytherinlane ja Gryffindorlane? Sopavereline ja puhtavereline? Kõik on šokis, aga põhiliselt selle pärast, et see oled sina, muguvihkaja ja tõelise Slytherinlase võrdkuju!”
Malfoy paistis jahmunud ning kergelt korratu seal Koolivanema magamistoa ukse taga seistes.
Tomil polnud tõesti vaja seda kuulda pool minutit peale ärkamist. “Rhion, see pole just- ”
“Ma teadsin seda,” ütles Rhion võidukalt, “see mida sa eile õhtul tegid oli lihtsalt üks suur viga, eks? Sa ei hooli sellest sopaverelisest hoorast. Kõik teevad vigu, Tom, ja Slytherin on valmis sulle andestama, kui sa kogu asja lihtsalt eitad…!”
“Lõpeta lobisemine, sa igavene idioot, ja lase mul ka midagi öelda! See, mis ma eile tegin, oli tohutu viga, aga Slytherini maja järgneb mulle, ükskõik kas ma hoolin tüdrukust või ei. Kes oled sina, et mu autoriteedis kahelda? Sa järgned mulle põrgu väravateni kui ma käskima peaksin ja teed seda küsimusi esitamata. Kas pole nii?”
Rhion nägi välja nagu väike laps, keda ema on korrale kutsuma pidanud.
Tomil oli oma järgijate üle selline võim, et nende silmis ta lihtsalt ei saanud vigu teha. Ilma temata oli nad kadunud, abitud ilma ta juhendusteta.
“Muidugi on sul õigus, Tom. Ma ei tea mida ma mõtlesin… aga see on tõeline, kas pole? Sa tõesti hoolid tüdrukust.”
“Ei,” ütles Tom jäiselt ja lõi ukse Rhioni näo ees kinni.
* * * * *
Hermione sisenes Nõiajookide klassi mõningase hirmuärevusega. Ta ei tahtnud Tomi näha ega temaga rääkida. Ta kartis, et kaotab kontrolli kui poisi poole kas või pilgu heidab.
Tema sisenedes jäid õpilased vaikseks, aga ta kuulis sosinaid ning nägi silmi pärani minemas. Jah, nad olid kõik eelmisest õhtust kuulnud. Tom oli eitanud, et temast hoolis. Nähtavasti oli tal õnnestunud võluda Slytherinlased tagasi ennast järgima ning nüüd oli vaja vaid ülejäänud kooli silme ees mainet üleval hoida.
Hermione istus oma tavalisele kohale Tomi kõrval, keeldudes tema kohalolust välja tegemast. Mitmed silmapaarid jälgisid nende tegevust pingsalt ja Hermione hakkas nõiajookide koostisosi kotist välja otsima, justkui midagi poleks valesti.
Kahe piinava tunni jooksul venis koolitund edasi ja Hermione ei vaadanud korrakski Tomi poole ega rääkinud temaga. Ta ei märganud poisi silmis pisikeste välgunooltena sähvivat ebakindlust. Lõpuks sai tund läbi ning Hermione heitis koti õlale ja kiirustas klassist välja.
See juhtus mööda mahajäetud koridori kõndides. Tema koti rihm purunes. Raamatud, tint ja suled puistusid põrandale laiali.
Pisarateni pettunult kummardus Hermione oma asju kokku korjama. Üllatusega nägi ta aga äkki kätt üht oma raamatut üles võtmas. Ennast sirgu ajades nägi ta Tomi enda ees seismas. Poiss ulatas talle õpiku, terve aja teda sõnatult silmitsedes.
“Mida sa tahad?” küsis tüdruk toorel häälel. “Kuidas saaksid sa mu elu veel hullemaks muuta?”
Tom naeris karmil ja kurguhäälsel toonil.
“Mina muutsin sinu elu hulluks? Sina peaksid vabandama, Helen. Sa oled rikkunud mu reputatsiooni ja kõik mille nimel ma töötanud olen. Kõik halb, mis minuga sel aastal juhtunud on, on sinu süü.”
Poisi hääl oli järjest tõusnud ning ta värises vihast ja mingist teisest tundest, milles tüdruk kindel ei olnud. Hermione ei suutnud talle otsa vaadata. Tom Riddle oli kõige enesekesksem tõbras, keda ta kunagi kohanud oli.
“Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin,” ütles poiss õelalt ja haaras Hermione lõuast, seda jõhkralt väänates ja tüdrukut endale otsa vaatama sundides. Tema liigutus meenutas Hermionele tugevalt Rhionit eelmisel õhtul. Ta tundis pisaraid silmisse kerkimas.
Tema sisenedes jäid õpilased vaikseks, aga ta kuulis sosinaid ning nägi silmi pärani minemas. Jah, nad olid kõik eelmisest õhtust kuulnud. Tom oli eitanud, et temast hoolis. Nähtavasti oli tal õnnestunud võluda Slytherinlased tagasi ennast järgima ning nüüd oli vaja vaid ülejäänud kooli silme ees mainet üleval hoida.
Hermione istus oma tavalisele kohale Tomi kõrval, keeldudes tema kohalolust välja tegemast. Mitmed silmapaarid jälgisid nende tegevust pingsalt ja Hermione hakkas nõiajookide koostisosi kotist välja otsima, justkui midagi poleks valesti.
Kahe piinava tunni jooksul venis koolitund edasi ja Hermione ei vaadanud korrakski Tomi poole ega rääkinud temaga. Ta ei märganud poisi silmis pisikeste välgunooltena sähvivat ebakindlust. Lõpuks sai tund läbi ning Hermione heitis koti õlale ja kiirustas klassist välja.
See juhtus mööda mahajäetud koridori kõndides. Tema koti rihm purunes. Raamatud, tint ja suled puistusid põrandale laiali.
Pisarateni pettunult kummardus Hermione oma asju kokku korjama. Üllatusega nägi ta aga äkki kätt üht oma raamatut üles võtmas. Ennast sirgu ajades nägi ta Tomi enda ees seismas. Poiss ulatas talle õpiku, terve aja teda sõnatult silmitsedes.
“Mida sa tahad?” küsis tüdruk toorel häälel. “Kuidas saaksid sa mu elu veel hullemaks muuta?”
Tom naeris karmil ja kurguhäälsel toonil.
“Mina muutsin sinu elu hulluks? Sina peaksid vabandama, Helen. Sa oled rikkunud mu reputatsiooni ja kõik mille nimel ma töötanud olen. Kõik halb, mis minuga sel aastal juhtunud on, on sinu süü.”
Poisi hääl oli järjest tõusnud ning ta värises vihast ja mingist teisest tundest, milles tüdruk kindel ei olnud. Hermione ei suutnud talle otsa vaadata. Tom Riddle oli kõige enesekesksem tõbras, keda ta kunagi kohanud oli.
“Vaata mulle otsa, kui ma sinuga räägin,” ütles poiss õelalt ja haaras Hermione lõuast, seda jõhkralt väänates ja tüdrukut endale otsa vaatama sundides. Tema liigutus meenutas Hermionele tugevalt Rhionit eelmisel õhtul. Ta tundis pisaraid silmisse kerkimas.
* * * * *
Tom mõistis, et oli tüdruku nutma pannud. Helen mitte lihtsalt ei tihkunud nutta, ta üritas tagasi hoida hiiglaslikke raputavaid nuukseid ning see ei õnnestunud. Tom polnud teda kunagi näinud nii kõvasti nutmas.
Kas sa seda siis ei tahtnudki? Kas sa ei tahtnud talle kätte maksta kõige eest, mis ta sulle tegi? küsis hääl poisi peas.
Ta tundis midagi rasket oma kõhusopis moodustumas. Ta ei teadnud, miks tüdrukut nutma panna tahtnud oli, teadis vaid, et tahtis Helenile tekitada sama kohutava ja ebakindla tunde, mida ise koges.
Nüüd nuuksus tüdruk abitult ja see rebis Tomi lõhki. Nüüd oli Heleni nägu purunenud ja Tomi hävitas tüdrukut sellises valus näha. Veel hullem oli teada, et tema selle põhjuseks oli.
“Kuule, Helen, ma… miks sa nutad?”
“Ma nutan, sest sa oled enesekeskne tõbras! Mõni ime, et keegi sind kunagi armastanud pole! Kõik mis sa teed, on valu põhjustamine inimestele su ümber. Sa ütlesid kõigile, et ei hooli minust ning ei tee minuga mingit tegemist! Sa karjusid minu peale, ütlesid ei vihkad mind ja lasid oma jubedatel sõpradel sõrmegi liigutamata mind kiusata! Ja siis kõige tipuks ootad, et mina sinu ees vabandaksin? Sa oled vastik!”
Tom lasi temast üllatunult lahti. Helenil oli õigus.
Tüdruku nägu oli valust kirtsu tõmmatud ning Tom taipas, et ei taha teda enam nutmas näha. Ta teeks kõike, et Helen lõpetaks nutmise.
“Mul on kahju, olgu?”
Teda tappis selle tunnistamine. Ta polnud elus veel kellelegi neid sõnu öelnud.
* * * * *
Hermione vaatas uskumatult üles. Poisi silmis nägi ta tõelist süümepiina. Tomil oli tõesti kahju, et ta nutma pannud oli.
Hermione oli murdunud, sest tal oli lihtsalt liiga palju koormaid õlul. Ta ei teadnud, kuidas tagasi tulevikku saada, ei teadnud, kuidas hiljem Gryffindori majale vastu astuda ja ei teadnud, miks Tomi ees nuttis.
Suurema osa viimastest kuudest oli Hermione tugev olnud. Nüüd oli ta tüdinud Tomile vastu seismisest ja tugev olemisest.
Tom tõstis aeglaselt oma pöidla tüdruku näoni ning pühkis pisara minema. See oli kõige õrnem liigutus, mida Hermione teda kunagi tegemas näinud oli.
“Palun ära nuta enam,” anus poiss pehmelt. “See tapab mind.”
* * * * *
Kaks minutit tagasi oli Tom tahtnud Heleni lõhki rebida selle eest, kuidas ta poisi end tundma pannud oli. Nüüd vaatas ta aga kergendusega, kuidas tüdruku keha vappumine lakkas. Tom oli end loogiliselt veennud, et vihkas Helenit, aga tüdruku nägu nähes oli loogika ta hüljanud.
Mis Heleniga oli, mis Tomi nii impulsiivselt käituma pani?
Äkitselt astus ta tüdrukust eemale ja Hermione teadis, mida Tom teha kavatses. Nad olid jälle liiga lähedasteks saamas ning Tom oli hirmunud. Ta kavatses tüdruku peale karjuda või minema kõndida. Hermione vaatas teda selle teadva ja murtud südamega ilmega, sest ka tema teadis seda. Tom oli seda alati teinud, kui tüdruk talle lähemale pääseda püüdnud oli.
Ja siis otsustas Tom seda mitte teha. Lihtsalt niisama mõtles ta ümber. Lõppkokkuvõttes polnud ju Helen kunagi andnud põhjust end mitte usaldada. Tomile tundus liiga julm jätta tüdruk üksi mahajäetud koridori nutma asjade pärast, mida tema teinud oli.
Ta hingas sügavalt sisse.
“Mul on kahju, et ma meie suhet eitasin, aga ma tegin seda selle pärast, et eitasin seda ka iseendale. Mul on kahju, et lasin Rhionil sinuga nii käituda, aga selles osas oleme ehk tasa, kuna ma su kinni püüdsin kui ta selle klommiga virutas. Mul on kahju, et ma sinu peale karjusin, mul on kahju, et ma sind kontrollida üritasin, mul on kahju, et ütlesin et sind vihkan… mul on kahju. Ja ma anun sind… ma pole veel elus kedagi anunud, Helen… ma anun, et sa mulle andestaksid. Sest minuga toimub midagi ja ma olen surmani hirmunud. Mul on tunne, nagu ma ripuksin kuristiku serval, nagu oleksin kukkumas lõputusse tühjusse ja ainus, mis mind kinni hoiab, on sinu hääle kõla.”
Seda öeldes paistsid Tomi silmad tühjad ja õõnsad.
“Sest ainus, mis mind mõistuse juures hoiab, on sinu silmisse vaatamine.”
Ta oli mõistatuslik, kuidagi tundeküllasem, kuid säilitas ikkagi kogu oma terava ja hingematva ilu.
“Sest kui pimedus minu ümber koomale tõmbub, mõtlen ma sellele, kuidas su huuled tunduvad ja pimedus kaob. Sest iga päevaga vajun ma järjest rohkem õelusse, pimedusse ja valedesse… aga kui ma sinule mõtlen, näeb mingi pisike osa minust tõtt. Aga põhiliselt just selle pärast, et ma praegu taipasin, et ei suuda näha sind nutmas,” lõpetas ta, hääles segadus. “Ma olen nii palju inimesi nutma pannud, et ei suudaks neid kokkugi lugeda. Aga, nagu alati, oled sina teistsugune… sind nutmas näha on lihtsalt kohutav.”
Hermione oli jalust rabatud. Ta polnud mõistnudki, millist mõju ta Tomile omas. Poiss üritas võidelda selle õeluse vastu, mis teda täielikult endasse haarama pidi. Tema pärast võitles Tom mehe vastu, kelleks ta sündinud oli.
Tom võitles tema pärast oma saatuse vastu. Tunne, millele tüdruk nime anda ei osanud, käis läbi ta keha nagu tuline jutt.
Ta ei tahtnud poisile enam valetada. Nüüdsest pidi nende vahel olema vaid tõde.
“Tom?” sosistas ta pehmelt, üles poisi poole vaadates. Pisaratevool oli katkenud, kuigi ta nägu oli endiselt märg.
“Jah?”
“Palun ära kutsu mind Heleniks… kutsu mind Hermioneks.”
Kui Tomi ka huvitas, miks tüdruk oma nime muutis, ei näidanud ta seda välja. “Hästi. Hermione.”
Nimi kõlas tema huultel imelisena. Oma originaalsuses ja elegantsis oli see lausa luuleline.
Hetkeni, kus Tom oli öelnud sõna kahju, oli Hermione uskunud, et Tom Riddle ei muutu kunagi. Aga ta oli seda näinud poisi silmades. Ta oli jälginud seda saatuslikku võitlust Tomi peas. Poisil oli olnud valida, kas jälle minema kõndida ja tüdrukust täiesti loobuda, või anda järele ja viimaks vabandada. Hermione oli oodanud esimese variandi võitu vabandamise üle, nagu alati. Hermione oli jälginud muutuse toimumist poisi näol.
Mingi uus tunne, mida seal varem polnud, oli pinnale tõusnud ja ei läinud kaua, kuni Hermione mõistis, mis see oli.
Usaldus, taipas ta äkitselt. Ma nägin usaldust sädelemas unustatud kalliskivina tema apaatsete silmade sügavuses.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar