Dumbledore vaatas päikest kuldse pärlina aeglaselt horisondi taha tumedasse vette vajumas. Keerlev merevaigukarva instrument püüdis kaduva valguse helke ning peegeldas neid mehe tuhmi hõbedaga raamitud varuprillidele. Mingil põhjusel tundis Dumbledore sellel päikeseloojangul erilist tähtsust; ta tundis, nagu oleks see viimane päikeseloojang, mis kunagi loeks.
Dumbledore kartis, et oli teinud suure vea Helenit ja Tomi nii hooletult kokku heites. See võis olla suurim viga, mida ta kunagi teinud oli. Ja siiski oli võimalus, ükskõik kui väike, Tom Riddle’i lunastuse jaoks. Ta mõistis, et Helen oli ainus, kes võiks Tomi päästa selle kurjuse eest, millesse poiss järjest rohkem vajus.
Tom Riddle oli üks ohtlikumaid isikuid, keda Dumbledore kunagi tundnud oli, ja selle peamiseks põhjuseks oli Tomi mõõtmatu karisma. Oli inimesi nii vähese karismaga, et nad võiksid teha maailma kõige sügavmõttelisema väite, ja keegi ei kuuleks seda. Ja oli inimesi nii rohke karismaga, et nad võiksid rääkida mõttetusi ja kõik inimesed ripuksid iga nende sõna küljes.
Tom oli üks neist.
Kui aga karisma oli paaris intelligentsiga, siis moodustasid need kaks ühe mürgiseima võimaliku kombinatsiooni. Tom ei tõmmanud inimesi mitte ainult oma sõnadega, vaid tal olid ka tõendid, et oma väiteid ja arutlusi põhjendada. Ta teadis, et suudab meelitada ja paeluda kõiki enda ümber ning ta kasutas seda oma parimate huvide nimel.
Kui segule lisati ilu, mida Tom vaieldamatult omas, muutus inimese isik kaks korda meelitavamaks. Ühiskonnas jumaldati ilusaid inimesi, ja oma tumeda ning maitseka ligitõmbavusega tõuseks Tom veelgi lihtsamalt Jumalaseisusesse.
Ning viimaks oli veel auahnus.
Kui karisma, intelligents, ilu ja auahnus oli kokku segatud ühte hinge, polnud võimalik peatada selle vältimatut tõmmet võimu poole. Lihtsalt öeldes omas Tom Riddle Napoleoni auahnust, Einsteini intelligentsi, Trooja Helena ilu ja Kuradi enda karismat. Nende nelja omaduse kooslusel, lisades kübekese vaieldamatut tumedust, tõusekski Tom Riddle’i taoline isiksus.
Ühesõnaga, polnud mingit võimalust poissi peatada.
Dumbledore kartis, et oli teinud suure vea Helenit ja Tomi nii hooletult kokku heites. See võis olla suurim viga, mida ta kunagi teinud oli. Ja siiski oli võimalus, ükskõik kui väike, Tom Riddle’i lunastuse jaoks. Ta mõistis, et Helen oli ainus, kes võiks Tomi päästa selle kurjuse eest, millesse poiss järjest rohkem vajus.
Tom Riddle oli üks ohtlikumaid isikuid, keda Dumbledore kunagi tundnud oli, ja selle peamiseks põhjuseks oli Tomi mõõtmatu karisma. Oli inimesi nii vähese karismaga, et nad võiksid teha maailma kõige sügavmõttelisema väite, ja keegi ei kuuleks seda. Ja oli inimesi nii rohke karismaga, et nad võiksid rääkida mõttetusi ja kõik inimesed ripuksid iga nende sõna küljes.
Tom oli üks neist.
Kui aga karisma oli paaris intelligentsiga, siis moodustasid need kaks ühe mürgiseima võimaliku kombinatsiooni. Tom ei tõmmanud inimesi mitte ainult oma sõnadega, vaid tal olid ka tõendid, et oma väiteid ja arutlusi põhjendada. Ta teadis, et suudab meelitada ja paeluda kõiki enda ümber ning ta kasutas seda oma parimate huvide nimel.
Kui segule lisati ilu, mida Tom vaieldamatult omas, muutus inimese isik kaks korda meelitavamaks. Ühiskonnas jumaldati ilusaid inimesi, ja oma tumeda ning maitseka ligitõmbavusega tõuseks Tom veelgi lihtsamalt Jumalaseisusesse.
Ning viimaks oli veel auahnus.
Kui karisma, intelligents, ilu ja auahnus oli kokku segatud ühte hinge, polnud võimalik peatada selle vältimatut tõmmet võimu poole. Lihtsalt öeldes omas Tom Riddle Napoleoni auahnust, Einsteini intelligentsi, Trooja Helena ilu ja Kuradi enda karismat. Nende nelja omaduse kooslusel, lisades kübekese vaieldamatut tumedust, tõusekski Tom Riddle’i taoline isiksus.
Ühesõnaga, polnud mingit võimalust poissi peatada.
* * * * *
Järv sädeles sügisese kuu kahvatus valguses safiirsiniste ja eebenmustade lainesäbrudena.
Hermione kõndis aeglaselt järvekallast mööda, vaadates vett otsekui suudaks põhja jäiseid sügavikke näha. Mõtelda oli hetkel sama hea, kui üritada suhkrusiirupis ujuda ja vaikset vett vaadates vajusid minema kõik tema selged mõtted.
“Ei tulnud und?” küsis tuttav hääl ta selja taga.
Järve must peegeldus muutus hõbedaseks ja tüdruk pöördus, et näha Rhion Malfoyd enda ees seismas. Koheselt tõmbus ta pingesse ja sirutas käe võlukepi järele.
“Ma nõiun su ära, kui lähemale tuled,” ütles Hermione poisile kiretult. Ta oli umbes kolme sekundi kaugusel Rhioni järve hõljutamisest. Malfoyd ei muutunud kunagi.
“Lase käia,” ütles Rhion aeglaselt, kergelt segadusseajava naeratuse saatel. Ta vaatas tüdrukust mööda, üle ta õla, ja Hermionel tekkis kiusatus selja taha vaadata.
“Ma pean tunnistama, Nestowe,” jätkas Rhion samasugusel kõhedal toonil, “sa oled sihikindel. Sa ei anna kunagi alla, ega ju?”
“Millest sa räägid?” küsis Hermione valvsalt. Poiss vaatas ikka järvele, kuid Hermione ei pöördunud.
“Kas sa pole märganud, et ma esimesest päevast saati sinust lahti saada olen üritanud? Ma teadsin kohe, et sa Tomi osas probleeme põhjustama hakkad. Ma nägin seda viisist, kuidas ta sind vaatas… kuidas ta sind ikka vaatab. Ilmselgelt oled sina nüüd ainus asi, mis talle korda läheb. Kas sa ei saa aru? Sa rikkusid kõik ära. Meie tundetu jääprints on igaveseks hävinud, ja see on sinu süü! Ta oli meie juht, ja nüüd ta ainult armastab sind! Sa oled laastanud Slytherini, võttes ära meie suurima juhi, ning ma vihkan sind selle eest, Helen Nestowe. Me kõik vihkame sind!”
Ta kõndis Hermione ees ärritunult edasi-tagasi ja raevutses kontrollimatult selle üle, kuidas tüdruk Slytherini hävitanud oli. Esimest korda kaalus Hermione võimalust, et Malfoy vaimselt ebastabiilne on. Poiss paistis kadedusest ja vihast lilla ning tema silmad läikisid kuuvalguses palavikuliselt.
“Lihtsalt hoia minust eemale, Malfoy,” ütles Hermione pehmelt, avastades, et taganemine tähendaks järve kukkumist. “Minul polnud mingit tegemist Tomi eileõhtuse otsusega ja ma vannun, et kui sa maha ei rahune, panen ma sulle täieliku kehakammitsa nõiduse peale.”
“Tee seda,” sisistas Rhion kibeda ja hüsteerilise naeru saatel, “ma esitan sulle väljakutse. Ma kavatsen su tappa, Helen. Ma kavatsen sind kägistada kuni sa- ”
“Lõpeta,” ütles tüdruk teravalt, tõstes võlukepi, et sellega Malfoy poole osutada. Poiss poleks murelikum paistnud, kui Hermione teda pulgakommiga ähvardanud oleks.
Ta astus sammu lähemale, aga Hermione ei saanud enam kaugemale taganeda.
“Sa sopaverelisest hoor,” sosistas Rhion mõrvarlikult. “Ma panen sind kahetsema kõike, mis sa Slytherinile teinud oled…”
Ta nägi välja, nagu tahaks Hermione poole hüpata, ning tüdruk vaarus ohtlikult järve serval.
“On siin probleem?” kostis Rhioni selja tagant siidine hääl.
Malfoy pöördus ümber, et näha Tom Riddle’it muretult enda selja taga seismas, käed rinnal risti ja kulm kergitatud.
“T… Tom…” kogeles Rhion kartlikult, taganedes nagu oleks näinud marutõbist hunti end näljaselt jõllitamas. “E-ei… probleemi pole. Helen ja mina vahetasime lihtsalt paar sõna… noh, rohkem nagu vestlesime, selles suhtes, et- ”
“Jää vait,” haugatas Tom halastamatult. Ta kergitas võlukepi ja selle tipust lendas loits, mis vaevalt Rhioni peast möödus. “Sul vedas, et ma kesköisel jalutuskäigul olin, Malfoy.”
Järgmine loits riivas Rhioni kõrva. Kui Tom oleks tahtnud, et nõidused Malfoyd tabaksid, oleksid need seda ka teinud. Rhion värises hirmust. “Sul vedas, et ma jalutasin, sest kui sa oleksid tüdrukut kasvõi puudutanud, oleksin ma su lõhki rebinud. Nüüd oleks sinust tark siit kaduda nii kiiresti, kui sinu armetud hellitatud jalakesed sind kannavad… väljendasin ma end selgelt?”
Rhion vastas kiunudes minema jooksmisega. Tom Riddle’il paistis olevat murettekitav mõju isegi täiskasvanud meestele.
Tom oli Rhionile samal päeval kinnitanud, et ei hooli Hermionest, aga tüdrukut ohus nähes oli miski temas plõksatanud. Ta hoolis Hermionest ja oli valmis seda endale tunnistama.
Tom pöördus tüdruku poole nagu midagi erilist poleks juhtunudki. Hermione oletas, et küllap oli poiss lihtsalt nii harjunud, et inimesed küsimusteta ta käske järgisid.
“Miks sa teda ära ei nõidunud?” küsis Tom uudishimulikult.
Ta astus tüdrukule lähemale ning too mõtles, kuidas said poisi tunded nii kiiresti muutuda. See oli hirmutav. Hetk tagasi oli ta olnud Rhioni suhtes mõrvarlik. Nüüd olid tema pilgus alles vaid mure ja pehmus.
“Ma arvan, et mul oli temast natuke kahju,” tunnistas Hermione madalal häälel. “Mulle tundub, et tal pole pööningul kõik korras. Ta tõesti ei tea, mida sinuta teha, kas pole?”
“Küllap mitte,” vastas Tom õlgu kehitades. “Aga samas pole ükski imbetsill siin koolis võimeline ilma käskudeta hakkama saama. Inimrass on hale. Ma vihkan seda, Hermione,” ütles ta ohtlikult, silmad põlemas. Mõnikord Tomi pingelisus lausa hirmutas tüdrukut.
“Vihkad mida?”
“Seda maailma. Kõike selles. Kogu nüüdseks möödunud julma ebaõiglust. Seda, kuidas idioodid nagu Dumbledore ja Malfoy peavad tingimata head ja kurja nii kindlalt eristama. Miks nad ei suuda mõista, et kõik mida ma tahan on õiglus?” ütles Tom, hääl tõusmas ja silmad leegitsemas. Hermione tundis kiusatust tagasi tõmbuda. Ta polnud poissi kunagi nii küünilise ja vihasena näinud. Ta polnud teda kunagi nii Lord Voldemorti sarnasena näinud. “Ma tahan maailma, kus inimesed oma kohutava diskrimineerimise eest vastutama peavad. Ühel päeval nad maksavad, Hermione. Sündimise hetkest saati olen ma neetud olnud. Ma olen olnud neist kõigist vähem. Ja siis tuli Dumbledore oma vananenud ja kitsamõistuslike väidetega heast ja kurjast, mõistis mu üle kohut selle eest, et üritasin olla võimalikult keegi! Mulle pole lunastuseks isegi mitte võimalust antud.”
Ta värises ja tema ilme oli tume ning muljutud. Tema veetlev ja meeleline nägu oli muundunud millekski tundmatuks. Raske südamega mõistis Hermione, et see nägu siiski oli äratuntav. See oli Lord Voldemorti nägu.
Tüdruku süda hakkas murduma.
“Tom, palun kuula mind,” sosistas ta poisi käest kinni võttes. “Palun saa aru, et mina annan sulle võimaluse lunastuseks. Ja ma ei järgiks kunagi su käske. Me oleme võrdsed… kas sa ei mõista seda?”
Poisi näojooned pehmenesid. Tom paistis ülejäänud maailma mõrvarliku pilguga vaatavat ja Hermione teadis, et ta võiks olla halastamatu ja julm kõigi vastu enda ümber. Kui ta aga Hermionet vaatas, muutus kogu ta nägu. Oli hirmutav teada, et võimaluse korral põletaks Tom maailma ja kõik selle sees tuhaks.
Kõik peale Hermione.
“Sul on õigus… ja see mulle sinu juures meeldibki,” ütles ta tõrksalt.
Nad hakkasid aeglaselt mööda järvekallast edasi kõndima. Pikka aega olid nad vaikselt, aga Hermione tundis, et ei peagi rääkima, et Tomi lähedust nautida. Poisi juures oli midagi, millest Hermionele kunagi küllalt ei saanud. See kuidas Tom kõndis ja rääkis oli otsekohene ja tundeküllane, erinevalt nii paljudest teistest.
“Tom,” alustas tüdruk ettevaatlikult, “mul on sulle tõsine küsimus. See võib paista rumal, aga… kes ma sinu jaoks olen?”
“Sa oled mu halvim õudusunenägu,” vastas Tom hetkegi mõtlemata. Tema hääl oli aus ja tõsine. “Sa oled see, kellega kohtumist ma alati kartnud olen. See, kes näeb alati läbi kõigist maskidest mille taha ma end varjan, kes murrab läbi müüridest mis ma enda kaitseks loon, kes seisab mulle vastu ka siis, kui kõik teised hirmunult taganevad. Sa oled mu halvim õudusunenägu,” kordas ta pehmelt.
Ta vaatas Hermionele silma ja tema pilk oli täis ettevaatlikkust ja segadust. Ta ei mõistnud ikka veel, mis temaga toimumas oli.
“Noh,” ütles Hermione kerge naeratuse saatel, “mul on kahju, et ma teile nii pealetükkiv olen, Mr. Riddle. Mul oleks vist siis kõige õigem nüüd lahkuda…”
Ja teadva naeratusega pöördus ta, et eemale kõndida.
“Ei,” ütles Tom teravalt, “sa oled tõesti mu halvim õudusunenägu, aga sa oled selline õudusunenägu, tead… selline õudusunenägu, mis inimese üles äratab. Küllap ma olen terve elu maganud… ja nüüd ärkasin ma üles.”
Hermione nägi, et igapäevaelus oli Tom osav kõneleja, kuid praegu kohmitses ta sõnu otsides ja oli rohkem segaduses kui kunagi varem.
“Ja see mida ma praegu ütlen on vastuolus kõigega, mida ma kunagi teadnud olen,” ütles Tom, hääl peaaegu äratundmatu, “aga ma tõesti tahan sind praegu suudelda.”
Tema nägu oli kuuvalgel kahvatu ja raidkujutaoline ning ta tumedad juuksed moodustasid kauni kontrasti.
“Siis suudle mind,” sosistas Hermione.
Hermione kõndis aeglaselt järvekallast mööda, vaadates vett otsekui suudaks põhja jäiseid sügavikke näha. Mõtelda oli hetkel sama hea, kui üritada suhkrusiirupis ujuda ja vaikset vett vaadates vajusid minema kõik tema selged mõtted.
“Ei tulnud und?” küsis tuttav hääl ta selja taga.
Järve must peegeldus muutus hõbedaseks ja tüdruk pöördus, et näha Rhion Malfoyd enda ees seismas. Koheselt tõmbus ta pingesse ja sirutas käe võlukepi järele.
“Ma nõiun su ära, kui lähemale tuled,” ütles Hermione poisile kiretult. Ta oli umbes kolme sekundi kaugusel Rhioni järve hõljutamisest. Malfoyd ei muutunud kunagi.
“Lase käia,” ütles Rhion aeglaselt, kergelt segadusseajava naeratuse saatel. Ta vaatas tüdrukust mööda, üle ta õla, ja Hermionel tekkis kiusatus selja taha vaadata.
“Ma pean tunnistama, Nestowe,” jätkas Rhion samasugusel kõhedal toonil, “sa oled sihikindel. Sa ei anna kunagi alla, ega ju?”
“Millest sa räägid?” küsis Hermione valvsalt. Poiss vaatas ikka järvele, kuid Hermione ei pöördunud.
“Kas sa pole märganud, et ma esimesest päevast saati sinust lahti saada olen üritanud? Ma teadsin kohe, et sa Tomi osas probleeme põhjustama hakkad. Ma nägin seda viisist, kuidas ta sind vaatas… kuidas ta sind ikka vaatab. Ilmselgelt oled sina nüüd ainus asi, mis talle korda läheb. Kas sa ei saa aru? Sa rikkusid kõik ära. Meie tundetu jääprints on igaveseks hävinud, ja see on sinu süü! Ta oli meie juht, ja nüüd ta ainult armastab sind! Sa oled laastanud Slytherini, võttes ära meie suurima juhi, ning ma vihkan sind selle eest, Helen Nestowe. Me kõik vihkame sind!”
Ta kõndis Hermione ees ärritunult edasi-tagasi ja raevutses kontrollimatult selle üle, kuidas tüdruk Slytherini hävitanud oli. Esimest korda kaalus Hermione võimalust, et Malfoy vaimselt ebastabiilne on. Poiss paistis kadedusest ja vihast lilla ning tema silmad läikisid kuuvalguses palavikuliselt.
“Lihtsalt hoia minust eemale, Malfoy,” ütles Hermione pehmelt, avastades, et taganemine tähendaks järve kukkumist. “Minul polnud mingit tegemist Tomi eileõhtuse otsusega ja ma vannun, et kui sa maha ei rahune, panen ma sulle täieliku kehakammitsa nõiduse peale.”
“Tee seda,” sisistas Rhion kibeda ja hüsteerilise naeru saatel, “ma esitan sulle väljakutse. Ma kavatsen su tappa, Helen. Ma kavatsen sind kägistada kuni sa- ”
“Lõpeta,” ütles tüdruk teravalt, tõstes võlukepi, et sellega Malfoy poole osutada. Poiss poleks murelikum paistnud, kui Hermione teda pulgakommiga ähvardanud oleks.
Ta astus sammu lähemale, aga Hermione ei saanud enam kaugemale taganeda.
“Sa sopaverelisest hoor,” sosistas Rhion mõrvarlikult. “Ma panen sind kahetsema kõike, mis sa Slytherinile teinud oled…”
Ta nägi välja, nagu tahaks Hermione poole hüpata, ning tüdruk vaarus ohtlikult järve serval.
“On siin probleem?” kostis Rhioni selja tagant siidine hääl.
Malfoy pöördus ümber, et näha Tom Riddle’it muretult enda selja taga seismas, käed rinnal risti ja kulm kergitatud.
“T… Tom…” kogeles Rhion kartlikult, taganedes nagu oleks näinud marutõbist hunti end näljaselt jõllitamas. “E-ei… probleemi pole. Helen ja mina vahetasime lihtsalt paar sõna… noh, rohkem nagu vestlesime, selles suhtes, et- ”
“Jää vait,” haugatas Tom halastamatult. Ta kergitas võlukepi ja selle tipust lendas loits, mis vaevalt Rhioni peast möödus. “Sul vedas, et ma kesköisel jalutuskäigul olin, Malfoy.”
Järgmine loits riivas Rhioni kõrva. Kui Tom oleks tahtnud, et nõidused Malfoyd tabaksid, oleksid need seda ka teinud. Rhion värises hirmust. “Sul vedas, et ma jalutasin, sest kui sa oleksid tüdrukut kasvõi puudutanud, oleksin ma su lõhki rebinud. Nüüd oleks sinust tark siit kaduda nii kiiresti, kui sinu armetud hellitatud jalakesed sind kannavad… väljendasin ma end selgelt?”
Rhion vastas kiunudes minema jooksmisega. Tom Riddle’il paistis olevat murettekitav mõju isegi täiskasvanud meestele.
Tom oli Rhionile samal päeval kinnitanud, et ei hooli Hermionest, aga tüdrukut ohus nähes oli miski temas plõksatanud. Ta hoolis Hermionest ja oli valmis seda endale tunnistama.
Tom pöördus tüdruku poole nagu midagi erilist poleks juhtunudki. Hermione oletas, et küllap oli poiss lihtsalt nii harjunud, et inimesed küsimusteta ta käske järgisid.
“Miks sa teda ära ei nõidunud?” küsis Tom uudishimulikult.
Ta astus tüdrukule lähemale ning too mõtles, kuidas said poisi tunded nii kiiresti muutuda. See oli hirmutav. Hetk tagasi oli ta olnud Rhioni suhtes mõrvarlik. Nüüd olid tema pilgus alles vaid mure ja pehmus.
“Ma arvan, et mul oli temast natuke kahju,” tunnistas Hermione madalal häälel. “Mulle tundub, et tal pole pööningul kõik korras. Ta tõesti ei tea, mida sinuta teha, kas pole?”
“Küllap mitte,” vastas Tom õlgu kehitades. “Aga samas pole ükski imbetsill siin koolis võimeline ilma käskudeta hakkama saama. Inimrass on hale. Ma vihkan seda, Hermione,” ütles ta ohtlikult, silmad põlemas. Mõnikord Tomi pingelisus lausa hirmutas tüdrukut.
“Vihkad mida?”
“Seda maailma. Kõike selles. Kogu nüüdseks möödunud julma ebaõiglust. Seda, kuidas idioodid nagu Dumbledore ja Malfoy peavad tingimata head ja kurja nii kindlalt eristama. Miks nad ei suuda mõista, et kõik mida ma tahan on õiglus?” ütles Tom, hääl tõusmas ja silmad leegitsemas. Hermione tundis kiusatust tagasi tõmbuda. Ta polnud poissi kunagi nii küünilise ja vihasena näinud. Ta polnud teda kunagi nii Lord Voldemorti sarnasena näinud. “Ma tahan maailma, kus inimesed oma kohutava diskrimineerimise eest vastutama peavad. Ühel päeval nad maksavad, Hermione. Sündimise hetkest saati olen ma neetud olnud. Ma olen olnud neist kõigist vähem. Ja siis tuli Dumbledore oma vananenud ja kitsamõistuslike väidetega heast ja kurjast, mõistis mu üle kohut selle eest, et üritasin olla võimalikult keegi! Mulle pole lunastuseks isegi mitte võimalust antud.”
Ta värises ja tema ilme oli tume ning muljutud. Tema veetlev ja meeleline nägu oli muundunud millekski tundmatuks. Raske südamega mõistis Hermione, et see nägu siiski oli äratuntav. See oli Lord Voldemorti nägu.
Tüdruku süda hakkas murduma.
“Tom, palun kuula mind,” sosistas ta poisi käest kinni võttes. “Palun saa aru, et mina annan sulle võimaluse lunastuseks. Ja ma ei järgiks kunagi su käske. Me oleme võrdsed… kas sa ei mõista seda?”
Poisi näojooned pehmenesid. Tom paistis ülejäänud maailma mõrvarliku pilguga vaatavat ja Hermione teadis, et ta võiks olla halastamatu ja julm kõigi vastu enda ümber. Kui ta aga Hermionet vaatas, muutus kogu ta nägu. Oli hirmutav teada, et võimaluse korral põletaks Tom maailma ja kõik selle sees tuhaks.
Kõik peale Hermione.
“Sul on õigus… ja see mulle sinu juures meeldibki,” ütles ta tõrksalt.
Nad hakkasid aeglaselt mööda järvekallast edasi kõndima. Pikka aega olid nad vaikselt, aga Hermione tundis, et ei peagi rääkima, et Tomi lähedust nautida. Poisi juures oli midagi, millest Hermionele kunagi küllalt ei saanud. See kuidas Tom kõndis ja rääkis oli otsekohene ja tundeküllane, erinevalt nii paljudest teistest.
“Tom,” alustas tüdruk ettevaatlikult, “mul on sulle tõsine küsimus. See võib paista rumal, aga… kes ma sinu jaoks olen?”
“Sa oled mu halvim õudusunenägu,” vastas Tom hetkegi mõtlemata. Tema hääl oli aus ja tõsine. “Sa oled see, kellega kohtumist ma alati kartnud olen. See, kes näeb alati läbi kõigist maskidest mille taha ma end varjan, kes murrab läbi müüridest mis ma enda kaitseks loon, kes seisab mulle vastu ka siis, kui kõik teised hirmunult taganevad. Sa oled mu halvim õudusunenägu,” kordas ta pehmelt.
Ta vaatas Hermionele silma ja tema pilk oli täis ettevaatlikkust ja segadust. Ta ei mõistnud ikka veel, mis temaga toimumas oli.
“Noh,” ütles Hermione kerge naeratuse saatel, “mul on kahju, et ma teile nii pealetükkiv olen, Mr. Riddle. Mul oleks vist siis kõige õigem nüüd lahkuda…”
Ja teadva naeratusega pöördus ta, et eemale kõndida.
“Ei,” ütles Tom teravalt, “sa oled tõesti mu halvim õudusunenägu, aga sa oled selline õudusunenägu, tead… selline õudusunenägu, mis inimese üles äratab. Küllap ma olen terve elu maganud… ja nüüd ärkasin ma üles.”
Hermione nägi, et igapäevaelus oli Tom osav kõneleja, kuid praegu kohmitses ta sõnu otsides ja oli rohkem segaduses kui kunagi varem.
“Ja see mida ma praegu ütlen on vastuolus kõigega, mida ma kunagi teadnud olen,” ütles Tom, hääl peaaegu äratundmatu, “aga ma tõesti tahan sind praegu suudelda.”
Tema nägu oli kuuvalgel kahvatu ja raidkujutaoline ning ta tumedad juuksed moodustasid kauni kontrasti.
“Siis suudle mind,” sosistas Hermione.
* * * * *
Tom suudles teda kuu pehmes valguses, nende kõrval sädeles järv kogu oma ahvatlevas tumeduses ja kõik nende ümber paistis aeglaselt hajuvat.
Hermione ei olnud Harry Potteri parim sõber ja Tom polnud tulevane Must Isand. Nad olid kaks elu traagilisse näitemängu takerdunud hinge, ning tüdruku huuled poisi omadel olid kõik, mis lugesid. Hermione tõmbus Tomist pehmelt eemale ning poiss vedas sõrmedega õrnalt üle ta põse ja mööda ta kaela.
Ja just sel hetkel Tom mõistis.
Mis armastus on, mõtles ta aeglaselt, mis armastus tõesti on… on Hermione. Armastus on see, just praegu.
Võibolla oli armastus pannud ta loobuma kõigest, mida teadis. Võibolla oli armastus ta päästnud.
See oli mõttetu. See oli kõikvõimas. See oli üürike. See oli imeilus. See oli kunstiline. See oli ideaalne. See oli traagiline. See oli südantmurdev ja ükski neist sõnadest ei jõudnud selle kirjeldamisele lähedalegi. Üle kõige oli see kirjeldamatu ja defineerimatu. Selle pärast polnudki ta kunagi armastust mõistnud.
Lõpuks tundis ta, et temaga saab kõik korda.
“Minu halvim õudusunenägu,” sosistas Tom pehmelt, kuid ei suutnud maha raputad tunnet, et Hermione oli tõeliseks saanud unelm.
* * * * *
Hermione jaoks oli suudlus olnud midagi enamat, kui lihtsalt suudlus. See oli olnud valgus seal, kuis võis olla vaid pimedus.
Tom vaatas teda ja ta taipas äkki, et Tom armastas teda. Poiss paistis ikka veel küüniline ja upsakas ja murelik, aga need iseloomuomadused oli talle tekitanud aastatepikkune vaev. Tomi jääks alati suur osa tumedust, aga oma kaootilisel ja tundeküllasel moel ta armastas Hermionet.
Tom Riddle oli muutnud ja ajamuster muutus koos temaga. Hermione loodud tulevikus ei olekski Lord Voldemorti, ja ei olekski surmasööjaid, kõik selle suure õnnetuse tõttu, milleks oli Tomi armumine.
“Ma ei tea, mida sinuga ette võtta, Tom Riddle,” ütles Hermione poisist kinni hoides, hääl tunnetest värisemas. “Sa rikkusid kõik mu plaanid. Sa oled mu suurim vaenlane ja ma ei taha midagi rohkem, kui siin sinuga seista ning mitte kunagi enam liigutada.”
Hermione oletas, et see oli saatus, mis neid kokku tõi, kuid lükkas selle mõtte kohe kõrvale. Need olid valikud, otsustas ta viimaks, mis minevikku ja tulevikku muutnud olid. See polnud armastus esimesest silmapilgust, vaid neil oli läinud kuid, et oma keerulisi tundeid mõista. Nad polnud mitte üksteise jaoks loodud, vaid ei suutnud teineteiseta eksisteerida. Valikud olid need, mis lõpuks kõike muutsid.
“Ma kardan, et kui me liigutame,” tunnistas Tom talle, “muutub terve see öö vaid kibemagusaks unenäoks ning hajub nagu… oled sa kunagi märtsihommikul väljas olnud, kui on just parajalt jahe, et metsa kohal kerge udu hõljuks? Ma kardan, et praegune hetk hajub nagu see udu päikesetõusul. Nii et ärme liiguta, Hermione. Üheks hetkeks, teeskleme et see on tõeline.”
Poisi silmad muutusid äkitselt niisketeks ning Hermione nägi pisarat tema portselankahvatul nahal voolamas. “Ma kardan meeletult, et see pole tõeline,” kordas Tom kuuldamatult ja hoidis tüdrukust kinni nagu Hermione oleks ainus tõeliselt kindel asi maailmas.
Hermionele meenus, kuidas Tom talle rääkis, et isegi väikse lapsena polnud ta kunagi nutnud. Ta meenutas ka, kuidas poiss oli talt küsinud, miks ta nutab, sel soojal sügisõhtul, mis tundus olevat miljoni aasta kaugusel.
“Sa võid nutta,” ütles Hermione pehmelt, “sest ma olen alati kohal, et su pisaraid ära pühkida.”
Ja nii nagu Tom oli talle teinud, tõstis ta käe ning kuivatas pisara, nagu see oleks vaid tühipaljas veepiisk.
Kirg. Eelaimdus.
“Tom,” sosistas ta kiiresti ja äkitselt. Tema silmad paistsid kuu andestamatus valguses suurte, säravate ja murelikena, “kui sa saaksid ajas tagasi minna ja midagi tõeliselt kohutavat muuta, kas sa teeksid seda?”
Tom mõtiskles hetkeks ning kallutas siis pea taeva poole.
“Ma usun kindlalt, et aega ei saa muuta, Hermione. Kõik aja juures on nii keeruline, nii keerukalt loodud, et kokkuvõttes on sellega võimatu manipuleerida.”
Vaata kui palju ma sind muutnud olen, tahtis Hermione öelda.
“Aga seda on varemgi tehtud,” jätkas ta visalt. “Inimesed on läinud minevikku ja muutnud väikest osa ajast, mida teisiti näha on soovinud. Ning kui nad tulevikku naasid olid asjad muutunud.”
“Tegelikult on aeg lihtsalt üks suur muster. See jätkub ja jätkub ning ei katke kunagi. Inimesed, kes tagasi lähevad, on määratud minevikku rändama. See on kõik osa mustrist,” ütles Tom kergelt, märkamata kuidas ta sõnad tüdrukule mõjuvad.
Ma olin määratud tagasi minema? mõtles Hermione. Kui erinevad saavad asjad olema, kui ma tagasi lähen? ta mõistis, et tema loodud muudetud reaalsuses saaks Tom olema nagu parem Dumbledore.
Sel hetkel tundis ta esimest korda kuklas närivat kahtlust, imepisikest ideealget, mida ta veel täielikult ei mõistnud.
Aga see ülioluline, väärtuslik mõttelõng lipsas minema, kui Tom teda suudlema kummardus. Kui Hermione oleks sellele mõelnud veel ühe minuti, või isegi vaid mõne sekundi, oleks ta võinud näha viga oma plaanis. Kuid sel hetkel lugesid vaid Tomi huuled tema omadel, Tomi käed ta piha ümber ja see, kuidas ta nii erksalt tajus iga Tomi liigutust.
Sel hetkel luges vaid see, et tema armastas Tomi ja Tom teda.
Pealegi, kas tõeline armastus mitte kõike ei võitnud?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar