Siis juhtis Tom Hermione eemale, eemale ringist, läbi võlvkäigu ja tähtedest valgustatud maadele.
“Tom,” sosistas Hermione poisi poole pöördudes. Tüdruku nägu oli harjumatult haavatav, silmad pärani ja uurivad. “Miks sa- ”
“Sa pead aru saama,” alustas Tom äkki, “et ma ei tunne hirmu nagu tavalised inimesed. Ma pole kunagi kartnud, ei enda ega kellegi teise pärast. See pole… tunne… mida ma teaksin.”
Tema silmad oli tuhande kesköökilluna Hermione omadele kinnitatud. “Aga… kui ma sind seal seismas nägin ja teadsin, et sa surema pead, olin ma surmani hirmunud.”
Ta astus eemale, mõtted keerlemas liiga kiiresti, et neist aru saada. Miks sa seda tegid? sosistas õel hääl tema peas. Miks sa ta päästsid? Ta on väärtusetu sopaverelisest tüdruk ja sinu surematus on temast tähtsam. Nii et miks sa teda ei tapnud?
Kõige hirmutavam oli see, et Tom ei teadnud. Polnud ühtki loogilist põhjust, miks ta tüdruku elu säästma pidanuks. Tegelikult kasvas temas näriv kahtlus, et tal ilma Helenita parem oleks. Helen ajas ta pea segi ja ümbritses uduga tema halastamatu loogika, nii nagu seda veel keegi teinud polnud. Äkki sai poiss vihaseks. Ta vihastas enda peale oma otsuse pärast ja Heleni peale otsuse põhjustamise eest.
Ta kõndis tüdruku ees edasi-tagasi.
Hetkeks oli ta end veennud, et peab Heleni tapma. Siis oli ta vääratanud, mõistes, et kui kõvasti ta ka ei püüaks, ei suudaks ta lihtsalt ettegi kujutada maailma ilma selle tüdrukuta. Miks mitte? küsis ta endalt vihaselt. Ta pole eriline, ta on mittekeegi, ta on sopavereline, ta on kangekaelne, ta pole väärt minu seltskonda, ta on imekaunis seistes seal tähevalguses…
Tom oigas ärritunult, vihane nii Heleni kui iseenda peale. Ta haaras oma peast, üritades mõtteid korda seada. Ta polnud veel kunagi elus niimoodi kontrolli kaotanud.
Helen vaatas teda mõningase kohkumusega ja Tom märkas, et ta paistis sama segaduses kui poiss ise.
“Mis sinuga on?” küsis Tom viimaks, teravalt tüdruku poole pöördudes. Helen tõmbus tagasi. Poiss oli vihasem, kui Helen teda kunagi varem näinud oli.
“Mida sa ilmas pead?”
“Ma ei tea!” karjus Tom talle näkku. “Selles asi ongi… sinu ligidal ei tea ma midagi! Kõik, mida mulle õpetatud on, iga loogikaharu, kõik mida ma arvasin end teadvat hajub nagu hommikune udu, kui ma sinu ligidal olen ja ainus mis järgi jääb on sinu nägu! Ainus mida ma näen on sinu nägu! Ja ma vihkan sind selle eest!”
Ta hingas kähedalt sisse. Ta oli oodanud, et Helen kartlikult eemale tõmbub, kui ta tema peale karjub, kuid tüdruk seisis täiesti paigal. See oli veel üks asi Heleni juures. Ta seisis Tomile vastu ka siis, kui kõik teised oleksid hirmunult taganenud.
“Miks sa mind ei karda?” küsis ta tüdrukult petlikult pehmel häälel. Nende näod olid teineteisest vaid mõne sentimeetri kaugusel. “Ma karjusin sulle just näkku ja sa ei liigutanud. Kõik teised maailmas tunnevad minu ees surmahirmu aga sina mitte. Ära arva, et ma sulle viga ei teeks, Helen, sest ma teeksin küll.”
Hermione vaatas Tomi silmadesse. Poisi nägu oli nii lähedal, et ta võis näha mustade silmade kohal pikki tumedaid ripsmeid omatahtsi võbisemas. Tom oli teda just ähvardanud. Tom oli just öelnud, et vihkab teda.
Hermione aga ei uskunud teda hetkekski. Ta teadis, mis see oli. See oli viimane kaitsemehhanism, mis Tomile jäänud oli. Ta üritas meeleheitlikult tüdrukut eemale tõrjuda, et oma tervest mõistusest kinni hoida. Ta ei teadnud, mis toimus, teadis vaid, et tüdruk selle põhjuseks oli. Tom Riddle oli Hermionesse armumas ning see ei meeldinud talle põrmugi.
“Kuidas ma sind karta saaksin,” küsis Hermione vaikselt, “kui sa iseennast kardad?”
Nende pilgud kohtusid ja Tomi nägu oli täiesti avali. Ta silmad sädelesid nagu mustad sügavikud.
“Ja kui sa oled valmis mulle viga tegema, siis miks sa ei tapnud mind enne, kõigi oma juunior surmasööjate pilkude all? See oleks palju loogilisem olnud.”
“Kelleks sa neid just nimetasid?” küsis Tom urgitsevalt.
Hermione hingas järsult sisse. Kuidas ta sai nii rumal olla? Kuidas ta sai lasta midagi nii olulist välja lipsata? Tom pani teda mõtlematuid asju ütlema ning see polnud kunagi hea märk.
“Ma ei tea,” vastas ta külmalt, otsustades käituda, nagu see olnuks eimiski. “Aga Tom Riddle, keda mina tunnen, poleks mind surmast päästnud. Korraks paistis, et halastamatu Tom Riddle tahtis nutta.”
“Mina ei nuta,” sülitas Tom kibedalt. “Ma pole kunagi elus nutnud ning ei kavatse ka kellegi sinusuguse pärast nutta. Orbudekodu lapsehoidjad ütlesid, et ma ei nutnud isegi beebina. Ma ütlesin sulle, Helen, ma ei suutnud end sind tapma sundida, sest kogu oma elu olen näinud inimesi malenuppudena ja kui ma sind vaatan… näen ma su nägu.”
Hermione nägi, et selle tunnistamine hävitas Tomi. Teda hävitas tunnistamine, et Hermione pani ta end tundma haavatavamana kui kunagi varem elus.
Äkitselt tundis tüdruk end lämmatatuna. Ta ei talunud enam seda ebakindlust, mida ta Tomi poole vaadates tundis. Tom esindas kõike, mida Hermione poisis ei tahtnud. Ta oli halastamatu ja kontrolliv ja õel. Kui see tõsi oli, siis miks ei suutnud Hermione end liikuma sundida? Miks ta iga kord öösel silmi sulgedes Tomi nägu nägi?
Hermione keeras poisile selja, pisar põske mööda alla voolamas ning teine järgnemas. Teraskülm käsi klammerdus ta käsivarre ümber. Ta pöördus tagasi poisi poole ning too haaras mõlemad ta randmed ühte kätte, tõmmates tüdruku keha enda lähemale.
“Me pole rääkimist lõpetanud,” ütles Tom jäisel julmal häälel.
“Oleme ikka küll!” vastas Hermione vihaselt. Ta üritas poisi haardest vabaneda, kuid too ei lasknud lahti.
“Me pole rääkimist lõpetanud enne, kui mina nii ütlen,” ütles Tom kindlalt, tüdruku silmisse vaadates. Ta väänas tema rannet ning Hermione ahmis valust õhku. “Kust sulle selline mulje jäi, et sa minu juurest minema kõndida võid?”
Sel hetkel meenutas ta nii väga Voldemorti, et see hirmutas Hermionet.
“Sa oled uskumatu, tead seda? Sa oled kõiki enda ümber nii kaua kontrollinud, et ei mäleta enam, mis tunne on, kui inimesed sinu tahtmist ei tee! Noh, sa võid kamandada kõiki neid nõrgukesi kes sul kannul käivad ning sa võid Dumbledore’i ja teistega mängida, aga see ei tähenda, et sa mind kontrollida võid! See ei tähenda, et sa minuga mängida võid!” hüüdis ta ning hääldas viimase osa eriti selgelt. “Nüüd… lase mind lahti.”
Ehmunult lasi Tom ta randmetest lahti.
Hermione vaatas, kuidas poisi silmis viimaks mõistmine koitis. Ta ei saanud Hermionet kontrollida. Ta oli viimaks võrdset kohanud.
Hermione vaatas teda mõistmas, et võibolla ta isegi ei tahtnud tüdrukut kontrollida.
Enne, kui Tom midagi öelda sai, kõndis Hermione minema.
Ta ei näinud Tomi pead kätele toetamas ja tema nägu purunemas tuhandeks piina killukeseks.
“Tom,” sosistas Hermione poisi poole pöördudes. Tüdruku nägu oli harjumatult haavatav, silmad pärani ja uurivad. “Miks sa- ”
“Sa pead aru saama,” alustas Tom äkki, “et ma ei tunne hirmu nagu tavalised inimesed. Ma pole kunagi kartnud, ei enda ega kellegi teise pärast. See pole… tunne… mida ma teaksin.”
Tema silmad oli tuhande kesköökilluna Hermione omadele kinnitatud. “Aga… kui ma sind seal seismas nägin ja teadsin, et sa surema pead, olin ma surmani hirmunud.”
Ta astus eemale, mõtted keerlemas liiga kiiresti, et neist aru saada. Miks sa seda tegid? sosistas õel hääl tema peas. Miks sa ta päästsid? Ta on väärtusetu sopaverelisest tüdruk ja sinu surematus on temast tähtsam. Nii et miks sa teda ei tapnud?
Kõige hirmutavam oli see, et Tom ei teadnud. Polnud ühtki loogilist põhjust, miks ta tüdruku elu säästma pidanuks. Tegelikult kasvas temas näriv kahtlus, et tal ilma Helenita parem oleks. Helen ajas ta pea segi ja ümbritses uduga tema halastamatu loogika, nii nagu seda veel keegi teinud polnud. Äkki sai poiss vihaseks. Ta vihastas enda peale oma otsuse pärast ja Heleni peale otsuse põhjustamise eest.
Ta kõndis tüdruku ees edasi-tagasi.
Hetkeks oli ta end veennud, et peab Heleni tapma. Siis oli ta vääratanud, mõistes, et kui kõvasti ta ka ei püüaks, ei suudaks ta lihtsalt ettegi kujutada maailma ilma selle tüdrukuta. Miks mitte? küsis ta endalt vihaselt. Ta pole eriline, ta on mittekeegi, ta on sopavereline, ta on kangekaelne, ta pole väärt minu seltskonda, ta on imekaunis seistes seal tähevalguses…
Tom oigas ärritunult, vihane nii Heleni kui iseenda peale. Ta haaras oma peast, üritades mõtteid korda seada. Ta polnud veel kunagi elus niimoodi kontrolli kaotanud.
Helen vaatas teda mõningase kohkumusega ja Tom märkas, et ta paistis sama segaduses kui poiss ise.
“Mis sinuga on?” küsis Tom viimaks, teravalt tüdruku poole pöördudes. Helen tõmbus tagasi. Poiss oli vihasem, kui Helen teda kunagi varem näinud oli.
“Mida sa ilmas pead?”
“Ma ei tea!” karjus Tom talle näkku. “Selles asi ongi… sinu ligidal ei tea ma midagi! Kõik, mida mulle õpetatud on, iga loogikaharu, kõik mida ma arvasin end teadvat hajub nagu hommikune udu, kui ma sinu ligidal olen ja ainus mis järgi jääb on sinu nägu! Ainus mida ma näen on sinu nägu! Ja ma vihkan sind selle eest!”
Ta hingas kähedalt sisse. Ta oli oodanud, et Helen kartlikult eemale tõmbub, kui ta tema peale karjub, kuid tüdruk seisis täiesti paigal. See oli veel üks asi Heleni juures. Ta seisis Tomile vastu ka siis, kui kõik teised oleksid hirmunult taganenud.
“Miks sa mind ei karda?” küsis ta tüdrukult petlikult pehmel häälel. Nende näod olid teineteisest vaid mõne sentimeetri kaugusel. “Ma karjusin sulle just näkku ja sa ei liigutanud. Kõik teised maailmas tunnevad minu ees surmahirmu aga sina mitte. Ära arva, et ma sulle viga ei teeks, Helen, sest ma teeksin küll.”
Hermione vaatas Tomi silmadesse. Poisi nägu oli nii lähedal, et ta võis näha mustade silmade kohal pikki tumedaid ripsmeid omatahtsi võbisemas. Tom oli teda just ähvardanud. Tom oli just öelnud, et vihkab teda.
Hermione aga ei uskunud teda hetkekski. Ta teadis, mis see oli. See oli viimane kaitsemehhanism, mis Tomile jäänud oli. Ta üritas meeleheitlikult tüdrukut eemale tõrjuda, et oma tervest mõistusest kinni hoida. Ta ei teadnud, mis toimus, teadis vaid, et tüdruk selle põhjuseks oli. Tom Riddle oli Hermionesse armumas ning see ei meeldinud talle põrmugi.
“Kuidas ma sind karta saaksin,” küsis Hermione vaikselt, “kui sa iseennast kardad?”
Nende pilgud kohtusid ja Tomi nägu oli täiesti avali. Ta silmad sädelesid nagu mustad sügavikud.
“Ja kui sa oled valmis mulle viga tegema, siis miks sa ei tapnud mind enne, kõigi oma juunior surmasööjate pilkude all? See oleks palju loogilisem olnud.”
“Kelleks sa neid just nimetasid?” küsis Tom urgitsevalt.
Hermione hingas järsult sisse. Kuidas ta sai nii rumal olla? Kuidas ta sai lasta midagi nii olulist välja lipsata? Tom pani teda mõtlematuid asju ütlema ning see polnud kunagi hea märk.
“Ma ei tea,” vastas ta külmalt, otsustades käituda, nagu see olnuks eimiski. “Aga Tom Riddle, keda mina tunnen, poleks mind surmast päästnud. Korraks paistis, et halastamatu Tom Riddle tahtis nutta.”
“Mina ei nuta,” sülitas Tom kibedalt. “Ma pole kunagi elus nutnud ning ei kavatse ka kellegi sinusuguse pärast nutta. Orbudekodu lapsehoidjad ütlesid, et ma ei nutnud isegi beebina. Ma ütlesin sulle, Helen, ma ei suutnud end sind tapma sundida, sest kogu oma elu olen näinud inimesi malenuppudena ja kui ma sind vaatan… näen ma su nägu.”
Hermione nägi, et selle tunnistamine hävitas Tomi. Teda hävitas tunnistamine, et Hermione pani ta end tundma haavatavamana kui kunagi varem elus.
Äkitselt tundis tüdruk end lämmatatuna. Ta ei talunud enam seda ebakindlust, mida ta Tomi poole vaadates tundis. Tom esindas kõike, mida Hermione poisis ei tahtnud. Ta oli halastamatu ja kontrolliv ja õel. Kui see tõsi oli, siis miks ei suutnud Hermione end liikuma sundida? Miks ta iga kord öösel silmi sulgedes Tomi nägu nägi?
Hermione keeras poisile selja, pisar põske mööda alla voolamas ning teine järgnemas. Teraskülm käsi klammerdus ta käsivarre ümber. Ta pöördus tagasi poisi poole ning too haaras mõlemad ta randmed ühte kätte, tõmmates tüdruku keha enda lähemale.
“Me pole rääkimist lõpetanud,” ütles Tom jäisel julmal häälel.
“Oleme ikka küll!” vastas Hermione vihaselt. Ta üritas poisi haardest vabaneda, kuid too ei lasknud lahti.
“Me pole rääkimist lõpetanud enne, kui mina nii ütlen,” ütles Tom kindlalt, tüdruku silmisse vaadates. Ta väänas tema rannet ning Hermione ahmis valust õhku. “Kust sulle selline mulje jäi, et sa minu juurest minema kõndida võid?”
Sel hetkel meenutas ta nii väga Voldemorti, et see hirmutas Hermionet.
“Sa oled uskumatu, tead seda? Sa oled kõiki enda ümber nii kaua kontrollinud, et ei mäleta enam, mis tunne on, kui inimesed sinu tahtmist ei tee! Noh, sa võid kamandada kõiki neid nõrgukesi kes sul kannul käivad ning sa võid Dumbledore’i ja teistega mängida, aga see ei tähenda, et sa mind kontrollida võid! See ei tähenda, et sa minuga mängida võid!” hüüdis ta ning hääldas viimase osa eriti selgelt. “Nüüd… lase mind lahti.”
Ehmunult lasi Tom ta randmetest lahti.
Hermione vaatas, kuidas poisi silmis viimaks mõistmine koitis. Ta ei saanud Hermionet kontrollida. Ta oli viimaks võrdset kohanud.
Hermione vaatas teda mõistmas, et võibolla ta isegi ei tahtnud tüdrukut kontrollida.
Enne, kui Tom midagi öelda sai, kõndis Hermione minema.
Ta ei näinud Tomi pead kätele toetamas ja tema nägu purunemas tuhandeks piina killukeseks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar