Rüüd siludes kõndis ta ukse juurde ning tõmbas selle lahti. Teisel pool avanev vaade üllatas teda üsnagi.
“Tere päevast,” ütles ta ukse taga seisvale noorele nõiale. Naine oli noorem kui tema, oma varajastes kahekümnendateks, oleks Dumbledore pakkunud. Tal olid pikad ronkmustad juuksed ja teravad pähkelpruunid silmad. Tegelikult oli ta üsnagi kaunis oma kõrkide kõrgete põsesarnade ning väikeste huultega. Hetkel oli ta ilme täidetud millegagi, mis paistis olevat lootusrikas entusiasm.
“Professor Albus Dumbledore, on mul õigus? Mina olen Minerva McGonagall ja mul on au teiega kohtuda, sir,” ütles nõid hardalt ning sirutas särades käe. Dumbledore võttis sellest kinni, üllatunud noore naise hingestatud erutusest.
“Ah, Minerva McGonagall, mul on nii hea meel, et te tulite. Ministeerium on teid minu assistendiks määranud, on mul õigus?”
Minerva roosad põsed muutusid punaseks ning ta noogutas ägedalt. “Jah, professor, kuni teises koolis töökoht vabaneb.”
“Pole mingit vajadust mind professoriks kutsuda, ega ju? Kokkuvõttes on meil ju samad kvalifikatsioonid.”
Dumbledore’i silmad sädelesid ning naine noogutas.
“Mul on nii hea meel Sigatüükas töötada, prof– Albus. Ma olen sellest nii kaua unistanud ja loodan siia kogu oma eluks jääda…”
Hermione sisenes kartlikult Nõiajookide klassi. Ta oli Tom Riddle’ile üsna palju mõelnud ning jõudnud jahmatavale järeldusele.
Sellest hetkest peale, kus ta 1943 aastasse saabunud oli, polnud Hermionel õrna aimugi mida teha. Kõik mida ta teadis, oli et ta pidi mõrvama Tom Riddle’i enne, kui poiss tema tapab. See oli algul tundunud küllaltki lihtsa ülesandena, ainult et nüüd Tom oli äärepealt Hermionele jälile jõudmas ning talle oli võimatu ligi hiilida. Nii oli tüdruk hakanud mõtlema teistele võimalustele tema tapmiseks.
Hoia oma sõbrad lähedal, aga vaenlased lähemal.
Hermione oli jõudnud järeldusele, et peab tegema midagi võimatut. Nimelt Tom Riddle’iga sõbraks saama. Kui aeg oleks õige ja Tom end tema juures täiesti mugavalt tunneks, tüdruk ründaks ning Tom ei näeks oma surma isegi tulemas mitte.
Nüüd oli teha vaid üks asi. Temaga sõbraks saada.
Tüdruk naeris mõttes. Kui keegi oleks mulle kuu aega tagasi öelnud, et ma Lord Voldemortiga sõbrustada tahan, oleksin ma ta kahtluseta hullumajja saatnud. Milline iroonia.
Ta istus poisi kõrvale.
“Anna andeks,” ütles ta keerutamata ning pisut eemalolevalt. Tom vaatas enda ette, tegemata väljagi asjaolust, et tüdruk midagi öelnud oli.
“Ma poleks pidanud- ”
Tom pöördus äkitselt tema poole, silmad täis pöörast viha.
“Sa ikka ei saa aru, ega ju? Küllap sul jäi eile õhtul vahele see osa, kus ma keelasin sul endaga rääkida. Ma ei tunne sind ja ei taha sinuga mingit tegemist teha. Iialgi,” lõpetas ta. Tüdruk mõistis ta häälest, et Tom oli iga sõna mõelnud. See läheb küll hästi, mõtles ta virilalt. Millega ma ta ometi nii vihaseks ajasin? See oli halb mõte!
Ta vaatas poissi silmanurgast. Too ei olnud oma häält tõstnud ja ta nägu oli sama rahulik ja häirimatu kui alati. Hermione kissitas vihaselt silmi.
“Kas ma võin midagi teha?” küsis ta, ning laksas Tomile vastust ootamata kõrvakiilu.
Poiss ahmis õhku, kui tüdruku käsi tema nägu puutus ja tõstis peo vermeni, mis ta põsel moodustuma hakanud oli. Järgmiseks pöördus ta Hermione poole, kahvatu nägu ärritusest punaseplekiliseks tõmbumas.
“Mis sul viga on? Igavene räpane sopavereline, närvihaige Gryffindori hull!”
Nõiajoogipudel laual plahvatas äkitselt ning valas Hermione üle kleepuva kollase vedelikuga. Tomi eriliseks meelehärmiks tüdruk vaid naeratas.
“Sa oled segane,” sosistas poiss surmaval toonil. “Sul pole aimugi, mida ma sinuga selle eest teha võin.”
Noh, see lahendas mõistatuse, mõtles Hermione rahulolevalt. Tal on tõesti tundeid ja seda on kasulik teada. Võibolla just mitte kõige sõbralikumaid tundeid, aga see on kindlasti hea algus.
“Mis seal toimub?” möirgas professor Alonzin segadust märgates. Tom ajas end kohe oma istmel sirgu.
“Mul on kohutavalt kahju, professor. Ma… kogemata… ajasin pudeli ümber. Ma koristan selle peale tunde ära,” pakkus ta tõsiselt.
“Pole vajadust, Mr. Riddle, pole vajadust. Ma olen kindel, et see oli vaid õnnetus,” vastas professor Alonzin kohe.
“Ma proovin kindlasti edaspidi ettevaatlikum olla,” kinnitas Tom talle, kui professor eemale kõndis.
“Sa ajad mul südame pahaks,” ütles Hermione, kui professor kuuldekaugusest välja jõudis. Tom ei vaadanud tema poole vaid haaras lihtsalt kaltsu ja hakkas kollast vedelikku põrandalt koristama.
Hermione aga mõtles tahes-tahtmata, kas ta ise oli õpetajate juuresolekul samasugune. Ei, vastas ta endale lõbustatud naeratuse saatel, keegi ei suudaks iial olla selline õpetajate lemmik nagu tema.
Tom kõndis saali poole, olles kohutavas tujus.
Ma vihkan teda, mõtles ta tundega. Ta peatus aga hetkeks. Tom polnud kunagi, terves elus, niimoodi kontrolli kaotanud nagu praegu. Tegelikult oli ta kindel, et kui poleks kasutanud oma viimaseid jõukübemeid, et end kontrolli all hoida, oleks lagi alla kukkunud. Millega oli tüdruk ta nii vihaseks ajanud? Teda oli ennegi löödud ja kindlasti sellest kõvemini. Võibolla oli asi rahulolevas ilmes tüdruku näol, või selles, et kõrvakiil täiesti provotseerimata oli.
Võibolla polnud Tom just selle pärast temaga rääkidagi tahtnud. Heleni juuresolekul oli kõik teisiti ja poiss vihkas seda. Ta oli terve elu ehitanud müüre oma tunnete ümber ja tüdruku juuresolekul need kõik lihtsalt kadusid. Pinnale tõusid tunded, mida ta ammu olematuks pidanud oli. Tüdruk kasutas kindlasti mingit keerukat maagiat, et tema kaitset nõrgendada. Pealegi, Tom ei saaks ometi riskida mugupäritolu tüdrukuga suhtlemisega.
Gryffindor. Tom ei tahtnud temaga rääkida ja tal polnud selleks ka vajadust. Tüdrukust polnud talle mingit poliitilist kasu ning seega oli ta kasutu. Loogikal oli alati olnud suur osa poisi iseloomust ning see paistis alati veatu.
“Riddle! Hei, Riddle!” kuulis ta selja taga teravat häält hüüdmas.
Rhion Malfoy jooksis talle järgi, hallid silmad täis midagi, mis paistis olevat lõbustatus. Kaks poissi polnud teineteisele eriti meeldinud kuni kuuenda klassi lõpuni. Tom oli vihanud Malfoy tusast ülbust ja asjaolu, et too oli alati kõik mida tahtis hõbekandikul saanud. Malfoyd oli häirinud see, et vääritu segavereline temast kõigis ainetes parem oli olnud ning Koolivanemaks sai. Tom aga oli mõistnud, et ei taha Malfoyde sugust võimsat perekonda oma vaenlaseks saada ning nendel kaalutlustel Rhioniga liidu moodustanud.
“Ma nägin, mis täna Nõiajookides juhtus,” venitas ta, hääl Tomi kõrvu kriipimas. “See Nestowe’ tüdruk lõi sind, ja mitte just õrnalt, võiks lisada. Sa pidid vist midagi kohutavat tegema, et teda nii vihaseks ajada. Räpane sopavereline.”
Nähtavasti piisab vaid mu kohalolust, et teda ärritada, mõtles Tom virilalt kuid ütles hoopis, “Ma saatsin tema poole paar solvangut, halvustasin veidi ta perekonda ja staatust ning ta plahvatas. Tead küll, millised Gryffindorlased on.”
Rhion noogutas tõsiselt, tabamata sarkasmi Tomi sõnades. “Sa ei lase sellel Gryffindori sopaverelisel ometi niisama pääseda, ega ju? See hävitaks su maine.”
Tom mõtles hetke enne vastamist, “Muidugi mitte. Ma pean leidma mingi kohutava mooduse, kuidas teda kogu kooli ees välja heita lasta. Kas see oleks piisavalt karm?” küsis ta naljatades.
“Suure Tom Riddle’i löömise eest? Vaevalt küll,” vastas Rhion Tomiga kaasa naerdes.
“Hiljem näeme, Malfoy. Pean Muundamisse minema,” ütles Tom kergelt ning noogutas hüvastijätuks.
Eemale kõndides tegi Tom grimassi. Milline tüüp, mõtles ta süüdimõistvalt. See oli taas üks näide ta võimust, et isegi inimesed, kes talle kõige vähem meeldisid, end tema juures täiesti mugavalt tundsid. Kokkuvõttes oli Tom ju võluv, võluv poiss.
Samas, Adolf Hitler oli ka.
Malfoyst saab hea ettur, mõtles Tom veel viimaks, neist kõigist saavad.
“Kas Saksamaal on rohkem Veelasid?” küsis Hermione lõbustatult Christoph Blacki poole vaadates. “Ei, mitte rohkem kui siin, ma kardan.”
Emma, kes tugitoolis kerratõmbunult koduseid ülesandeid tegi, naeris, kui Christoph loppi vajus. Poiss ei olnud kunagi Veelat näinud ning lootis, et ehk oli Hermione Saksamaal mõnd kohanud. Oleks kasulik, kui ma kunagi Saksamaal käinud oleksin, mõtles Hermione kerge lõbuga.
“Ma olen kuulnud, et neile meeldivad Bulgaaria mehed rohkem. Küllap nad elavad kõik seal,” leiutas ta häbitult.
Christophi naeratus tuli üsna kiiresti tagasi. “Ma nägin sind täna Riddle’ile kõrvakiilu andmas. Milles asi oli?”
Emma ahmis õhku ja vaatas Hermione poole.
“Ta saatis minu poole mõned solvangud, halvustas veidi mu perekonda ja staatust ning ma plahvatasin. Tead küll, millised Slytherinlased on.”
Irooniliselt ei suutnud Christoph Hermione sõnades sarkasmi tabada.
“Närune Slytherini jobu,” ütles ta lihtsalt, selget vastikustunnet väljendava ilmega.
“Noh…” ütles Emma häbelikult vahele, “ta on üks ilusamaid poisse meie klassis. Ah, ole nüüd, Helen, ära vaata mind nii… need tumedad, salapärased silmad…”
“Emma! Kas sa saad ikka aru, kellest sa räägid!” plahvatas Christoph äkki. “Tom Riddle, Slytherinlaste juht, eriline kurjus!”
“Ma lihtsalt ütlesin, Chris. Pealegi, sa räägid nagu ta oleks Must Isand ise! Jah kindlasti! Ma ei pane pahaks poissi, kes aeg-ajalt piire ületab…”
Hermione, kelle jaoks vestlus oli võtnud väga ebamugava pöörde, tõstis protestiks sõrme, kuid tema piiksatuse vaigistas Christophi hääl.
“Nii et kui ma hakkan juhuslikult mugupäritolu lapsi needma, meeldin ma sulle rohkem! On nii?”
Emma jõllitas teda uskumatult enne karjumist, “Sa oled võimatu, Christoph Black!”
Öelnud seda, tormas tüdruk dramaatiliselt toas välja.
“Kas ma ütlesin midagi valesti?” küsis Christoph Hermionelt kui Emma kuuldekaugusest välja jõudis ning naeratas laialt.
Kas mina ja Ron olemegi sellised? huvitus Hermione äkitselt. Pole siis ime, et Harry meie juuresolekul hulluks läheb! Tüdruk mõistis, et mõtleb poistest ikka veel oleviku vormis… kurb eksitus tema poolt, kuna nad olid mõlemad surnud.
“…niisiis, kas tuled?” lõpetas Christoph.
“Ah? Vabandust,” ütles Hermione kiiresti. Christoph pööritas silmi.
“Tuleb lendluudpallimäng, Gryffindor Slytherini vastu. Kas tuled mind vaatama või ei?” Poisi silmad paistsid tema poole vaadates lootusrikkad.
Hermione hoidis end tagasi, et mitte omakorda silmi pööritada. Mõned asjad ei muutu kunagi, ega ju? Poisid ja nende sport.
“Ma ei tea, Chris, ma- ” ta peatus, tahtes öelda, et tal on palju vaja õppida, ainult et polnud. Sa pole Hermione, sa oled Helen, mäletad?
“Muidugi ma tulen,” ütles ta lõpuks. Kui poiss laialt naeratas, tundus lausa tontlik, kui palju ta Siriust meenutas.
“Lendluudpallimäng?” küsis Minerva Dumbledore’ilt, kui nad tagasi kabineti poole kõndisid. “Tegelikult mulle üsnagi meeldib lendluudpall,” ütles ta kergelt punastades.
“Pole just palju daame, kes mängu naudiksid. See on teist austusväärne,” vastas Dumbledore viisakalt. Tema arvamus naisest tõusis iga lausutud sõnaga. Seda, ja nõid oli kohutavalt ligitõmbav.
Dumbledore vaatas kella. “Mul on aeg ühele õpilasele eratund anda,” ütles ta hüvastijätuks lehvitades.
“Kas ma tohin ka tulla? Ma tahaksin väga aidata,” ajas Minerva end sirgu, silmad uue väljakutse üle säramas.
“Ma kardan, et mitte, Minerva. See õpilane on… probleemne, ütleme nii. Võibolla kohtute tulevikus,” ütles Dumbledore õrnalt, kuigi ta hääletoon vihjas, et teema on lõpetatud. Minerva kortsutas mõtlikult kulmu enne noogutamist.
“Kohtume siis lendluudpallimängul,” vastas naine rõõmsalt, vaid pisike pettumusenoot hääles. “Ma julgen öelda, et hoian Gryffindorile pöialt.”
“Lendluudpallimängul,” nõustus Dumbledore naeratades.
Ja nii leidsidki Hermione, Minerva, Dumbledore, Christoph, Tom ja isegi Emma end laupäeva hommikul kell pool kümme lendluudpalliväljakult.
Oli pimestavalt kaunis oktoobrihommik ja krõbe tuul puhus läbi puulatvade. Hermione seisis kõrgel platvormil koos Emma ja veel mõne Gryffindori seitsmendikuga. Õhus oli seda haaravat, nakkavat erutust, mida seal alati enne mängu algust leidus.
“Ja siin on Gryffindori võistkond!” möirgas kommentaator, kui seitse punast figuuri lendu tõusid.
“Ja Slytherinlased!” möirgas ta uuesti. Rohelised ja hõbedased udukogud tegid ringi ümber väljaku enne maandumist. Kaptenid surusid kätt ja mäng algas.
Hermione vaatas kaht kõige kõrgemal taevas lendavat kuju ja valus jutt käis läbi ta südame taibates, et kumbki neist pole Harry. Ühel aga oli stiil, mis meenutas Harry lendamist. Tüdruk kissitas silmi, kuid ei tundnud teda ära. Kes ta oli?
Mängu edenedes läks Gryffindor kindlalt juhtima, osaliselt tänu Christophi suurepärastele vahioskustele. Nüüd oli vaja veel kitu leida ja Gryffindor võidaks. Emma hõiskas koos teistega ning krabas äkitselt Hermionel randmest, et teda läbi rahvahulga tirida.
“Tule, Helen! Ma tahan paremini näha!”
Järgmisel hetkel leidis Hermione end toetumas kõige kõrgemale rõdule. Nad olid ühel kõrgusel kolmekümne meetri kõrguste väravapostidega ja nägid mängu nüüd palju selgemalt. Hermione heitis pilgu kõrgemale ja sai kohe tunduvalt parema ülevaate kahest püüdjast.
Emma silmad olid aga kinnitatud Christophile ja ta ilme muutus iga poisi liigutuse peale. Seega ei näinud kumbki tüdrukutest Rhion Malfoyd kõrgemale tõusmas, pahatahtlikult Hermionet vaadates. Seal see tüdruk seisis, ilmselt midagi kõrgel enda kohal vaadates, kikivarvul käsipuu vastu toetudes, hädavaevu tasakaalus. Lihtsalt üks väike tõuge…
Ja siis vuhises klomm Malfoy suunas, kes kurika haaras ning palli tohutu jõuga Hermione suunas saatis.
Ma tean, kes see on! taipas Hermione lõpuks. See on– aga tema mõte jäi lühikeseks kuna miski teda selga tabas ning külg ees üle serva saatis.
“Helen!” kuulis ta Emmat karjumas, aga piinav valu seljas hakkas end tunda andma ning Hermione ei saanud aru, et Emma teda hüüdis. Kes on Helen? mõtles ta ähmaselt. Ta ei taibanud ka seda, et isegi karjus. Karjus nii valjusti, et kommentaatorigi hääl varju jäi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar