7. Nende jaoks parim

Tom avas silmad, koheselt oma ümbrusest teadlik olles. Ta oli haiglatiivas ja unustanud oma Nõiasõnade kodutöö tegemata…

Ta oli haiglatiivas. Kuidas ta sinna sattunud oli? Viimane asi, mida ta mäletas, oli lendluudpallimäng ja see, kuidas Rhion Malfoy klommi Helen Nestowe’ pihta löönud oli…

Mälestused tulid robinal tagasi. Ta oli sooritanud oma elu teravaima laskumise ja püüdnud Helen Nestowe’i vaid mõned hetked enne kindlasse surma kukkumist. Tal oli õnnestunud luud otseks tõmmata ainult jala kõrgusel maapinnast, kuid nähtavasti polnud see piisav, et neid kukkumast peatada.

Miks? See oli esimene asi, mis talle pähe tuli. Ta polnud kunagi varem kellegi teise pärast eluga riskinud ning oli kindel, et ei teeks seda ka iial uuesti. Mingil kombel oli aga see, et Malfoy Helenit klommiga lõi, Tomi enda süü. Ta oli Malfoyle öelnud, et tahab tüdrukule tagasi teha ning Rhion oli kättemaksu hoopis uuele tasemele viinud.

Tom pööras aeglaselt pead ning oma üllatuseks nägi Helenit enda kõrvalvoodis lamavat. Tüdruk paistis nii kahvatu ja elutu, et Tom mõtles, kas ta surnud oli. Mitte et see talle korda läinud oleks.

“Oleme ärkvel, kas pole, Mr. Riddle?”

Tom nõksas pea teisele küljele ja nägi pehmes tugitoolis Dumbledore’i end rahulikult jälgimas.

Ta üritas istuli tõusta, mõeldes, et ei taha iialgi ennast Dumbledore’ile nii haavatavana näidata, kuid terav valu puusas peatas ta.

“Madam Baroma teatas mulle, et sa oled oma puusa murdnud. Sa ei saa umbes kaks või kolm päeva kõndida, kuni see võlukunsti abil uuesti kokku kasvab,” selgitas Dumbledore talle viisakalt.

Tom vandus mõttes. Kui oli midagi, mida ta vihkas, siis oli see nõrk olemine ja kolm päeva haiglatiivas lamada polnud just eriline märk jõust.

“Sa päästsid Helen Nestowe’ elu,” ütles Dumbledore keerutamata. Tomi vaadates oli ta pilk uuriv. “Miks?”

“Minu kohus Koolivanemana on tagada kõigi õpilaste heaolu ja ohutus,” vastas Tom tühjalt.

“Aga kindlasti pole sinu kohus selle käigus oma eluga riskida?” küsis Dumbledore sarnasel toonil.

Tom hingas sügavalt sisse. “Ma tundsin end tema kukkumise eest vastutavana, professor. Kokkuvõttes oli ju see minu võistkonna tõrjuja, kes teda klommiga tabas.”

“Rääkides Rhion Malfoyst, ta soovib sind näha. Kas me ei kutsuks teda sisse?”

Dumbledore lehvitas kätt ning Madam Baroma noogutas mõistvalt. Mõni hetk hiljem astus Rhion ruumi. Kas ta paistis natuke kahvatum? Olid ta silmad veidi tormisemad?

“Mul on hea meel teile teatada, Mr. Malfoy, et tänu Mr. Riddle’ile paistab, et Helenile ei jää ühtki püsivat kahjustustus,” ütles Dumbledore surmtõsiselt.

Rhion vedas käega läbi hõbedaste juuste ja noogutas aeglaselt.

“Öelge mulle, Mr. Malfoy, mis põhjusel lõite te selle klommi tema pihta?”

“See oli täiesti ettekavatsemata, sir,” valetas Malfoy kergelt. “Gryffindori ajaja oli ühel hetkel minu ees ja järgmisel kadunud. Klomm lendas temast mööda ning tabas Helenit selga.”

Tema sõnad võeti vastu vaikuses.

“Saan aru,” ütles Dumbledore. Oli selge, vähemalt Tomile, et Dumbledore ei uskunud Malfoy jutust sõnagi.

“Mul on nüüd teisi asju, millega tegeleda. Mr. Riddle, te tegite täna suurepärase teo. Direktor on nõustunud, et oma tegude eest teenisite te ära Teenetemärgi. Soovin teile kiiret paranemist.” Lahkudes oli ilme Dumbledore’i näol endiselt kahtlev.

Rhion ja Tom jäid kahekesi vaikima. Päikesevalgus voolas põiklevalt kardinatega kaetud aknast sisse. See andis toale tuhmi, laiska valgust, mis paistis summutavat seal olevat pinevat vaikust.

“Malfoy… mida sa mõtlesid? Muidugi tahtsin ma kättemaksu, aga sa ei pidanud tüdrukut tapma!”

“Mis see sinule korda läheb, kas ta on elus või surnud?” küsis Malfoy vaenulikult. Tema hõbedased juuksed olid rutakalt kõrvale kammitud ning põsed nördimusest punased. Võis kindlalt öelda, et ta polnud pooltki nii rahulik ja enese üle kontrolli omav, kui tavaliselt.

“Hunnik uurimist ja paberitööd, mida kool ja su pere ei vaja, Malfoy, on see, mis mulle korda läheb,” vastas Tom rangelt. Tegelikult ei hoolinud ta sellest üldse.

“Ausalt öeldes ma ei uskunud, et see ta tapaks,” ütles Malfoy mõne aja pärast. “Ma tahtsin teda lihtsalt hirmutada, tead küll, et ta taipaks Slytherinlastega mitte jamada.”

“Ma arvan, et ma saan sellega ka ilma sinu abita hakkama, Malfoy,” ütles Tom külmalt. Midagi tema ajus plõksatas. Miks sa tema eest seisad? Miks sa sopaverelist kaitsed?

“Nüüd aga, kus ta surnud pole, on tegelikult kõik korras. Kogu olukord on isegi üsna naljakas. Sinu kavatsused olid head, Malfoy, ja see on kõik mis loeb,” jätkas Tom kergelt. Pole mõtet kaotada olulist liitlast arusaamatuse pärast.

“Aitäh, et mu hädast välja aitasid, Riddle. Sul pole väga vigagi,” ütles Rhion, ja see oli nii lähedal komplimendile, kui üks Malfoy kunagi jõuaks. Tom noogutas ja Rhion jättis minema kõndides temaga rutakalt hüvasti, nii et Tomi üksi vaikusse lamama jäi.

Tom noogutas, uimasust tundes. Muidugi oli ta tüdruku selle pärast kinni püüdnud. Ta ei olnud endale jama kaela tahtnud, see oli kõik. Ta oli seda teinud, et päästa ennast ja ei kedagi teist. See polnud nagu– nagu…

Kuid ta oli juba magama jäänud.

* * * * *

“…kogu kool räägib sellest, Helen,” kuulis Tom eemal häält lausumas. Ta ei avanud silmi.

“Mida- Tom Riddle?” kuulis ta Helenit uskumatult küsimas.

“Sa oleks pidanud seda nägema. See idioodist Malfoy lõi sind klommiga ja sa kukkusid rõdult alla. Emma karjus ja sina karjusid ja kõik lihtsalt vaatasid õudusega kuidas sa püstloodis alla langesid. Tom oli kõigist mängijatest kõige kõrgemal, aga kohe kui ta sind nägi, ta sukeldus- ”

“…sa oleksid pidanud seda nägema…” pistis järgmine hääl vahele.

“…nagu rakett…” ütles veel üks.

“Tasa! Ta sukeldus alla ning püüdis su kinni just enne maapinnale kukkumist. Ja siis paiskusite te mõlemad ülepeakaela luualt maha ja kõik olid nii mures, Helen, kõik arvasid, et te olete mõlemad surnud.”

“Kõige vapram asi, mida ma olen näinud üht Slytherinlast tegemas,” kuulis Tom madalat mehehäält pahaks pannes tunnistamas. Christoph Black muidugi.

Tom avas silmad ja nägi kolme õpilast selgadega tema poole Heleni ümber kobaras seismas. Ilme tüdruku näol oli unustamatu. Ta oli õudusest haaratud. Kogu ta nägu oli täidetud puhta valuga ning Tom teadis, et sellel polnud vigastustega mingit pistmist.

Gryffindorlased aga ei saanud millestki aru, nagu tavaliselt. Emma haaras tal käest öeldes, “Sul on vist nii valus. Sa pead puhkama. Me jätame su üksi.”

Hermione noogutas tuimalt ja vaatas neid välja sammumas. Ta silmad vilksasid hetkeks Tomile ning ta sulges need kiiresti. Uks sulgus ja kõik jäi vaikseks.

“Ära teeskle, et sa magad,” ütles Tom mõne hetke pärast.

Tüdruk avas lõpuks silmad ja vaatas tema poole. Poiss vaatas pärani silmi tagasi, uudishimulik selle üle, miks oli Heleni ilme nii piinatud olnud, kui ta avastas, et Tom ta elu päästnud oli.

“Sa püüdsid mu kinni, kui ma kukkusin,” ütles tüdruk asjatult.

“Seda ma tegin. Aga see oli tegelikult mu töö.”

“Sa ütled seda paljude asjade kohta, kas pole?” sähvas Hermione vastu, hääles vaevumärgatav vihanoot. Äkitselt lükkas ta ennast üles ja kummardus lähemale.

“Miks sa pead kõik nii raskeks tegema!” karjus ta, hoolimata ohust Madam Baroma tähelepanu tõmmata. Tema hääl tõusis oktavi võrra. Tüdruk käitus, nagu oleks Tom teda mõrvata püüdnud, mitte ta elu päästnud.

“Kas sa ei saa lihtsalt oma asjadega tegeleda!” käis ta peale.

“Mida, ja lasta sul kukkuda?”

“Sul pole õrna aimugi, mida sa teed!” hüüdis Hermione, kaks vihapisarat silmanurkades kipitamas.

Äkki Tom mõistis, milles asi oli. Tüdrukul oli peas vastik muhk ja ilmselt vihjas see peapõrutusele. Ta ei mõelnud selgelt.

“Jää magama,” ütles Tom kiretult. Vähemalt ei kalla ta mind pisaratega üle, mõtles ta tänulikult. Aga samas, ta polnud seda ka kunagi oodanud.

“Minu elu päästmine pole sinu töö!” jätkas tüdruk süüdistavalt, hääl valjem kui varem. “Nii et miks? Miks sa seda tegid?”

“Teeme ühe asja selgeks, Nestowe…”

Aga ta jäi vait, kui Madam Baroma ruumi kiirustas. Nähtavasti polnud naine nende vestlusest midagi kuulnud.

“Vaata aga, mõlemad olete ärkvel! See oli väga vapper asi, mis sa tegid, Mr. Riddle. Helen on sulle tänu võlgu,” ütles Madam Baroma rõõmsalt.

Vait! tahtis Tom karjuda. Ma pole kangelane, ma pole vapper, ma pole midagi! Ma tegin seda ainult selleks, et ennast ja Malfoyd hätta sattumisest päästa!

Selle asemel vastas ta pikemalt mõtlemata, “Igaüks oleks seda teinud.”

Madam Baroma sagis ringi, neid kraadides ja nende vigastusi kontrollides.

“Noh, miss Nestowe, paistab, et te jääte siia vähemalt homme õhtuni. Ja teie jaoks, Mr. Riddle, mitte vähem kui kolm päeva. Seda puusa on keeruline parandada, isegi võlukunsti abil. Nüüd jooge mõlemad seda.”

Ta ulatas kummalegi kruusi aurava joogiga ja Tom tundis selles ära somniferi joogi. Ta ei suutnud mõelda, mitte praegu, ja vajas pääseteed. Ta jõi selle kiiresti ära ning tundis end kohe uniseks muutumas.

* * * * *

Kui Madam Baroma lahkunud oli, asetas Hermione oma kruusi lauale.

Tom oli ta elu päästnud ning kui tüdruk sellest kuulis, kadus temast äkitselt kogu ta otsusekindlus.

Hermione vaatas poisi rahulikult magavat kuju, tumedaid juukseid ja kahvatut nahka ning seda kõrki ilmet, mida ta isegi magades kandis. Ta võiks Tomi praegu tappa ja olukord ei saaks olla ideaalsem. Poiss oli juba praegu kriitilises seisus ja tüdruku võlukepp oli sealsamas… kui ta sooritaks Avada Kedavra, ei saaks keegi öelda, kas Tom suri loomulikel põhjustel või tappis keegi ta. Ja isegi siis, kes kahtlustaks, et Helen Nestowe tappis Tom Riddle’i, sama inimese kes ta elu päästis?

Aga ta ei suutnud, ja see oli põhiline. Ma ei suudaks iialgi tappa kedagi, kes mu elu päästis. Ja oli see siis mingi Gryffindori aukoodeks või mõni loodusseadus või lihtsalt tunne sügaval tüdruku sees, Tomi tapmine lihtsalt ei tulnud kõne alla. Kui üldse midagi, võlgnes Hermione talle oma elu.

Ta oli poisi peale karjunud, sest kui ta taipas, et Tomi tappa ei saa, sai ta aru ka sellest, et oli oma sõpru alt vedanud. Tegelikult mitte ainult sõpru, vaid tervet maailma. Terve maailm pidi kannatama Lord Voldemorti raevu ühe rumala tüdruku rumalate tunnete pärast. Kui Tom poleks teda päästnud, võibolla siis oleks Hermionel olnud piisavalt jõudu, et talle ots peale teha.

Pisarad tõusid talle silma, taibates, et ta ei tea mida teha. Ta vaatas Tomi ja ometi kord ei paistnud poiss painatud või kalkuleeriv või võimas. Hermione nõustus, et Emma polnud mingil juhul poisi välimuse suhtes eksinud. Ta oli klassikaliselt hea välimusega ning omas mingit väärikat ilu, millele polnud võrdset.

Kõik Tomi juures oli aga määritud faktist, et Hermione teda halastamatult tapmas näinud oli. Mingi ilu ei suudaks tasa teha kõike, mida ta teinud oli ja tegema pidi. Kuidas sai kellestki nii võrratust keegi nii…? Tom oli säravalt tark, suurepärase välimusega, teravmeelne, võluv ja ta oli Hermione elu päästnud. Tüdruk tundis tema poole vaadates kõhus veidrat jõnksatust.

Miks ta mu elu päästis? mõtles ta. Viimase asjana lõin ma teda kõigest jõust näkku. Ma ei kavatse hetkekski uskuda, et see oli ‘tema töö’. Ja kui see polnud ta töö, siis mida ta ometi tegi?

Tomi nägu oli alati nii tühi, tema ilme nii jäine, et Hermione ei saanud temast kunagi aru. Mida ta tundis?

Äkitselt tabas tüdrukut mõistmine, et Tom ei tundnudki midagi. Ja kui asi nii oli, siis oli Tom Riddle lootusetu.

* * * * *

Tom virgus nõrgalt, mõeldes kus ta oli. Ta avas silmad ning need võeti vastu pimedusega. Kas ma olen surnud? mõtles ta ähmaselt. Ta silmad hakkasid kohanema ning talle meenus, et oli haiglatiivas. Tuled ei põlenud, aga kardinad olid eest tõmmatud ja kuuvalgus voolas tuppa, kattes selle asukad pärlja helendusega.

Tom vaatas Heleni poole. Mitu kuukiirt peegeldus tema meekarva juustelt tagasi, valgustades ta näo ümbrust. Tüdruku nägu, pooleldi varjus, oli segu valgusest ja pimedusest. Tumedad, täidlased huuled, tihedad ripsmed ja siledad kahvatud põsesarnad helendasid tähevalguses.

Samal hetkel tüdruk virgus. Ta avas silmad ning need paistsid neid mõlemat ümbritsevas pimeduses võõrad ja murelikud. Tom rebis oma silmad temalt ja rüüpas öökapil olevast kruusist vett.

Helen paistis üllatuvat teda ärkvel leides. Nende silmad kohtusid hetkeks, tüdruku omad suured ja pisut kartlikud, poisil kesköömustad läbitungimatud jääkillud.

“Ei ole und?” küsis Hermione vaikselt. Tom vaatas eemale ja ei öelnud midagi. Tüdruk ohkas ning avastas, milline kergendus oli poissi vaadata mitte kui ohvrit.

“Paistab, et ma ei jõudnudki sind oma elu päästmise eest tänada,” ütles Hermione pehmelt.

“Üsna vastupidi,” vastas Tom virilalt. See ei paistnud teda haavavat. Ta lihtsalt nentis fakti.

“Aitäh siis. Pole just palju inimesi, kes seda minu heaks teinud oleks.”

Enam mitte. Sa tapsid nad kõik. Aga selle osa jättis ta ütlemata.

Tema üllatuseks ei hakanudki Tom end kohe kaitsma. Vaikus kestis peaaeg minuti, enne kui poiss rääkima hakkas.

“Küllap ma peaksin sulle tõtt rääkima.”

Tõtt? Hermione süda hakkas vasardama. Ta ootas, hinge kinni pidades.

“Saad aru… ma põhimõtteliselt ütlesin Malfoyle, et sa sind klommiga lööks,” seletas Tom tühjalt. Jääkülm tunne jooksis läbi Hermione.

“Sa… ütlesid talle?”

“Noh, ma tahtsin sulle selle kõrvakiilu eest kätte maksta. Ma tahtsin sulle koha kätte näidata. Rääkisin sellest Malfoyle ja ta võttis kättemaksu oma kätesse. Ainus põhjus, miks ma sind kinni püüdsin, oli enda ja Malfoy hädast välja päästmine. Nii et ära pea mind mingiks kangelaslikuks- ”

“Ma ei pidanudki,” vastas tüdruk jäiselt. Ma oleksin pidanud teadma. Muidugi tegi ta seda enda heaks. Kuidas ma saingi midagi muud arvata?

“Sa ütlesid varem, et ma ei tunne sind,” jätkas Hermione külmalt. “Noh, tunnen küll. Vähemalt nii palju, et teada: sa ei peatuks millegi ees, et maailma võimsaimaks võluriks saada. Isegi mitte süütute inimeste tapmise ja ammugi mitte mustade jõudude ees.”

Tom vaatas teda.

“Sa ei mõista. Ma olen üks ainsaid segaverelisi Slytherinis. Ma pidin tegema ükskõik mida, et ennast neile tõestada. Tõestada, et ma sinna kuulusin. Mustad jõud lihtsalt juhtusid olema moodus selle saavutamiseks,” ütles ta, äkitselt palavust tundes. Miks ta Helenile seda rääkis? Justnagu ta oleks Veritaseerumit joonud.

“Aga kas sa ei näe, et mustad jõud on kurjad? Kas sa ei näe, et need on loodud vaid inimestele haiget tegemiseks?”

Tom ei suutnud end takistada huvi tundmast, miks tüdruk sellele teemale peatunud oli ning jätkas rääkimist.

“Hea… kuri… need on lihtsalt sõnad, mida inimesed oma tegude õigustamiseks kasutavad. Mis on ‘õige asi’? Keegi ei paista kunagi teadvat, kas pole? Sest seda pole olemas. Kokkuvõttes teevad inimesed seda, mis neile parim on. Ma kasvasin üles kohas, kus ‘õige asi’ oli see, mis aitas mul ellu jääda. Mustad jõud pole minu jaoks kurjad. Miks nad peaksidki olema, kui need mul ellu jääda aitasid? Hea ja kuri on põhiliselt üks ja see sama. Ma usun, et lõpuks on ka inimesed kõik samad. Nad teevad vaid seda, mis neile parim on.”

Ja Hermione soovis kõigest südamest, et ta saaks öelda, ei, Tom, see pole tõsi, on olemas head ja halvad inimesed ning on kerge eristada head halvast, sest Tom, ma olen kogu elu seisnud Harry Potteri kõrval ja ta on alati õiget asja teinud, aga see poleks tõsi olnud. Harry oli hea ja suurepärane ja isetu, aga isegi temas oli tumedam pool, mida tüdruk siis näinud oli, kui Harry meelest kedagi juures polnud.

Harry, Valguse Kangelane, Headuse Aare, oli mingil määral kuri. Igaüks oli. Ja samal hetkel taipas Hermione, et Tom Riddle, tuleviku Must Isand, pidi olema hea, mingil määral. Tegelikult, miks sildistasid inimesed üksteist ‘heade’ ja ‘kurjadena’? Ta mõistis jultunult, et kõik olid kahe omaduse peened segud.

Inimesed teevad ainult seda, mis neile parim on.

Hermione soovis, et see poleks tõsi. Hea ja kuri olid võibolla vaid igatsevate mõtlejate loodud illusioonid. Tomil polnud kunagi olnud vanemaid, kes talle traditsioonilisi moraalimõisteid ja väärtusi õpetanuks. Ta oli end ise õpetama pidanud. Ta oli oma aja säravaim mõtleja ning leiutanud veatu loogika, mis lõpuks andis talle võimu teha asju, millest tavalised inimesed unistadagi ei julgenud.

“Saan aru,” pomises tüdruk vaikselt. Tom oli tema reaktsioonist äärmiselt üllatunud, aga noogutas lihtsalt. Kus oli vastuseis, kus olid vastuargumendid, kus oli kahtlus? Keegi polnud kunagi varem temaga nõustunud. Samas, mõistis ta, ma pole sellest ka kunagi kellelegi rääkinud.

Hermione vaikis hetkeks. “Nii et minu kinni püüdmine… oli see ‘õige’?”

Selle peale paistis Tomi nägu sulguvat. Ta silmad muutusid tühjadeks ja tundetuteks. “Sinu kinni püüdmine… see aitas mind, nii et loomulikult oli see õige.”

Aga esimest korda märkas Hermione tema hääles ebakindlusenooti.

Magama jäädes meenutas tüdruk Tomi sõnu ja mõtles.

Kas Tom oligi halb, või oli ta selliseks muutunud? Kas talle oli saatusest määratud Lord Voldemortiks saada, või olid olukorrad temast teinud selle, kes ta oli? Kust läks piir selle vahel, kes inimene oli ja kelleks ta saama määratud oli?

Viimane asi, mille mõtlemist Hermione mäletas, oli see, et Tom Riddle meenutas talle salgamatult Harry Potterit.