proloog: Lõpp

Hermione ahmis õhku, kui pimestavroheline valgusesähvak temast möödus. Õudusest kangestununa jälgis ta selle liikumist üle lagendiku ning aeg paistis aeglustuvat, kui valguskiir ta parimat sõpra otse tema silme all rindu tabas. Tüdruk ei pöördunud isegi siis kõrvale, kui Harry Potter maha kukkus, silmad juba tühjad ja elutud.

Järgmine asi, mida ta kuulis, oli kõrge ja külm naer, mis paistis kajavat läbi kogu metsa. Hullumeelse halastamatu kõkutamine.

Äkitselt teadis Hermione, mida tal teha tuleb ning tuim rahulikkus mähkis ta endasse.

See on ainus võimalus.

* * * * *

“See on ainus võimalus,” oli Harry vaid mõned tunnid varem sosistanud. Tema silmad, tavaliselt täidetud valguse ja otsusekindlusega, peitsid nüüd endas lõõmavat kindlameelsust, mida tihti süüdimõistetud vangide silmist lugeda võib.

Hermione vaatas üles tema poole, täis hirmu ja ebakindlust.

“Aga Harry, Dumbledore ütles…”

Poiss katkestas ta järsu käeliigutusega.

“Ma tean, mida Dumbledore ütles,” vastas Harry kurnatud häälel. “‘Ära mässa ajaga.’ Aga ma palun sul seda teha vaid siis, kui ma – kui ma ebaõnnestun.”

Ta vaatas Hermione poole, soovides, et tüdruk teda selgitusteta mõistaks.

“Sa ei ebaõnnestu, Harry. Sa ei saa,” sõnas Hermione lämbuval häälel. “Dumbledore ütles…”

“Dumbledore on läinud!” hüüdis Harry rusikaga vastu seina virutades. Nähes ilmet tüdruku näol paistis kogu ta olemus lõtvuvat teadmisest, et ta hirmutas Hermionet; hirmutas ainsat parimat sõpra, kes talle jäänud oli.

“Anna andeks,” pomises ta vaikselt, omaenda häält ära tundmata, “aga nagu ma ütlesin, Hermione: ma olen – olen peaaegu kindel, et miski või keegi muutis Voldemorti selliseks nagu ta on. Usu, ma tunnen teda ja tean, et ta ei sündinud selle kohutava olendina. Kui sa läheksid ajas tagasi enne seda, saaksid sa ta tappa nagu tavalise inimese. Ja Hermione, kui on olemas keegi – üldse keegi – keda ma usaldaksin enda asemel tagasi minema ning asju korda ajama, siis oled see sina.”

Poiss vaatas Hermionet ilmel, mis oli nii täidetud selle tõsidusega, mida ta vanast Harryst mäletas, et äkitselt uhas temast üle ootamatu enesekindluselaine.

“Ma teen seda,” oli Hermione kindlalt vastanud.

* * * * *

Ma teen seda, mõtles ta. Tüdruk otsustas, et on valmis tegema peaaegu kõike, et möödunud nädalate kohutavaid sündmusi olematuks muuta.

Tontlik vaikus metsas tema ümber paistis süvenevat kerge udu pealetungiga. Kuuvalgus langes nagu loor üle hääletu maastiku. Ainsateks kindlateks asjadeks selles jubedas poolreaalsuses tema silme all olid puud, pahklikud ja elutud, kuid siiski tahked.

Kerge muutus udus…

Ja Lord Voldemort ise pöördus näoga Hermione poole. Järsku, nagu oleks teda jääkülma vette kastetud, jõudis tüdrukuni teadmine, et ta on ainus elusolend lagendikul, välja arvatud deemon tema ees. Udu varjas hetkeks Voldemorti näo.

“Ah, see räpane sopavereline, keda Potter nii väga jumaldas,” sülitas Voldemort, tema halvaendeline hääl saatmas kontrollimatuid värinaid tüdruku selgroogu mööda alla. Hermione otsis kobamisi ketti oma kaela ümber.

“Kahju, ma ei tea isegi su nime,” sosistas Voldemort kohutava naeratuse saatel ning tõstis oma võlukepi.

Samal hetkel haaras Hermione oma ajakeeraja. Selle asemel, et seda ümber pöörata nagu tavaliselt, keeras ta seda vasakule. Selle asemel, et minna tagasi tunde, üritas ta reisida aastakümnete taha. Esimese ringiga rabas teda välgutaoline põrutus. Ta keeras seda uuesti ning kummituslik mets hakkas hajuma. Hermione fikseeris mõttes aja ning keskendus instrumendi oma tahtele allutamisele. Iga põrutus rabas teda järjest tugevamini ja tugevamini, kuni ta lendas läbi kirjeldamatu keerise mälestustest, sündmustest ja kohtadest, mille mäletamiseks ta elus polnud olnud. Möirgamine tema peas kostis aina valjemini, kuni paistis täitvat iga tema kiudu. Ning pärast seda: pimedus.

* * * * *

Õhku ahmides tõusis Tom Riddle oma voodis istuli. Hõõrudes meelekohti, püüdis ta meenutada unenägu, millest ärganud oli. Ta oli kindel, et see polnud üks neist tavalistest tontlikest painajatest, mis teda nii kaua kui ta mäletas vaevanud olid. See oli olnud midagi täiesti teistsugust, kuid samas painavamat kui ükskõik milline õudusunenägu. Ta mäletas, või pigem kujutles, suurte pruunide silmade ja meekarva juustega tüdrukut ning välgunoolekujulise armiga poissi. Tüdruk oli aga see, kes esile tõusis. Tema nägu, kuigi loomulikult keskpärane, oli mingil põhjusel Tomi jaoks kõhedakstegevalt kaunis. Kiiresti halvustas ta ennast selliste ebaoluliste mõtete eest. Unenäod on vaid mürk mõistusele, meenutas ta endale rangelt.

Mingil põhjusel ei lohutanud see teda eriti. Kas ma näen nägemusi? Kas ma hakkan hulluks minema?