2. Helen Nestowe Saksamaalt

“Mr. Riddle,” ütles Dumbledore käekella vaadates.

“Te polnud oma klassiruumis, kui ma tundi tulin, sir, seega ma oletasin, et te võite siin olla,” ütles Tom ettevaatlikult. Ta heitis pilgu Hermionele ning loetamatu ilme vilksatas ta tumedaist silmist läbi. Hermione märkas koheselt, et poisi olek oli peaaegu võrdne Dumbledore’i rahuliku ja enesekindla käitumisviisiga.

“Tõepoolest, aeg on lausa lennanud. Ma tulin, et näha Dippet’d ning ei taibanud, et sa juba tundi tulemas olid. Vabandust.”

“Muidugi, sir,” ütles Tom, mitte jämedalt, kuid viisakusest kaugel olles. Hermione tajus nende häältes veidrat alatooni, pinevat sorti pinget, mida neist mõlemast kiirgas.

“Lükkame selle tunni edasi täna pärastlõunaks, kas sobib?”

“Sobib, sir,” vastas Tom tundetult. Öelnud seda, kõndis ta minema. Dumbledore’i teravate silmadeta inimene poleks märganudki Tomi põgusat pilku Hermione poole.

Dumbledore pöördus tagasi tüdruku poole.

“Sir, ma tahaksin näha direktor Dippet’d,” ütles Hermione kindlalt, andmata Dumbledore’ile aega end rohkemate küsimustega pinnida. Ta oli otsustanud, et Dumbledore’i on igal juhul liiga raske lollitada. Kuigi Hermione direktor Dippet’d ei tundnud, ei saanud mees mingil juhul Dumbledore’ist nutikam olla.

“Siitkaudu siis,” ütles Dumbledore hetke pärast. Hermionele jäi mulje, et professor oli vahepeal tõsise mõttetööga tegelenud. Kõhklevalt järgnes ta Dumbledore’ile, mööda vihmaveerenninoka kujust ja otsedirektor Dippet’i kabinetti.

* * * * *

Dumbledore’ist eemale kõndides tundis Tom veidrat värinat mööda selgroogu alla roomamas. See oli tüdruk unenäost. Ma olen selles kindel, mõtles ta. Tüdruk oli olnud peaaegu identne unenäoneiule, mõne kerge muudatusega. Sirgemad juuksed äkki? Aga see sama tontlik ilu, mis poisi sisemust tarretavat paistis.

Vihaselt tõrjus ta tüdruku ja unenäo peast välja. Virilalt mõtles ta, kas Dumbledore oli Muundamise tunni vahelejätmiseks vabandusi otsinud, kui seda kokkusaamist tunniks üldse nimetada saigi. Kuigi Dumbledore seda tunnistamast keeldus, oli ‘tundidest’ saanud nende kahe omavaheline võistlus nupukuse osas, kuna Tom juba peaaegu Dumbledore’i tasemele jõudnud oli.

Tomil oli Dumbledore’iga pehmelt öeldes veider suhe. Mingil kombel oli mees ainus inimene Sigatüükas, kelle vastu tal vähimatki austust oli. Kui väga Tom ka seda tunnistada ei tahtnud, oli Dumbledore seda tüüpi mees, kes vaid oma kohaloluga ruumi vaikseks muutis. Ta oli selline mees, kes suutis võõraid vaid sõrmenipsuga endale kuuletuma sundida. Mingil moel oli Dumbledore Tomi iidol. Ta oli selline mees, kelleks Tom ise saada tahtis.

Samal ajal esindas ta aga ka kõike, mille vastu Tom oli. Dumbledore’il olid nii vanamoelised ja piiratud arusaamad heast ja kurjast, tõrjumisest ja arvestamisest. ‘Hea’ ja ‘kuri’ ei eksisteerinud Tomi jaoks. Need olid ähmased, juhuslikud nimed, mida inimesed andsid oma tegudele, et end paremini tunda. Tomi jaoks oli ‘hea’ see, mis talle endale kõige rohkem kasu tõi. Ja mis puutub arvestamisse ning tõrjumisse? Miks peaks ta avalikult arvestama mugude ja mugupäritolu võluritega, rassiga, kes teda eluaeg tõrjunud oli? Mugumaailmas oli ta olnud vaid ‘tänavarott’, orb, poiss, kes oma eluga mida korda saata ei suuda. Ausalt öeldes vihkas ta mugusid rohkem, kui midagi muud.

Tom naeris kibedalt, kuna tegelikult ei omanud miski sellest enam tähtsust. Ta oli juba ammu vabastanud end tunnetest, mida tavalised inimesed kogesid. Seal, kus pidid olema valu, rõõm ja kurbus, asus vaid tühjus, mis ümbritsevat endasse neelas. Ta polnud teinud seda võlukunsti abil, sest kahjuks polnud loitsu, mis ta südame ära võtta võiks. Aga tänu oma ajale mugude orbudekodus, raskele algusele Sigatüükas ja asjaolule, et ta kunagi kusagil oodatud polnud, oli ta õppinud end tuimestama kõigi tunnete suhtes, välja arvatud viha ning mõnikord ka rahuldus. Miski muu ei tabanud teda täie jõuga; kui teda ülistati, halvustati või solvati, tundis ta vaid nõrka hoopi. Südame jäätamine oli ainus kaitsemehhanism, mis tal oli.

Sellepärast oligi tüdruk unenäost ta tasakaalust välja löönud. Ta oli tundnud hetkelist tõmmet tüdruku poole, kuid see oli nüüd möödas ja Tom sai edasi elada tundetuses, mida ta nii väga hindas.

* * * * *

Direktor Dippet vaatas üle oma pärgamendihunniku enda ees enesekindlalt istuva tüdruku poole.

“Miss Nestowe… te ütlesite, et olete käinud kuus aastat võlukunstikoolis Saksamaal?”

“Jah, sir, Frau Brunhildi Hoher Schule der Zauberei’s!”

Dumbledore, kes Dippet’ist vasakul istus, torkas kiiresti vahele, “Tohin ma küsida, miks teil Saksa aktsenti pole, miss Nestowe?”

“Noh, mu perekond elas Inglismaal, kuni mu kümnenda eluaastani ja siis kolisime isa tööasjade pärast Saksamaale. Nüüd oleme Inglismaal tagasi, ja mul ei tekkinudki selle aja jooksul aktsenti,” lõpetas Hermione, paistes otsekui innuka informatsioonijagajana. Nähtavasti sai isegi Dumbledore tema enesekindlast pealispinnast petta. Sisimas aga peksis tüdruku süda meeletult. Ilmnes, et ta vihkas Dumbledore’ile valetamist rohkem kui midagi muud, mis ta teinud oli. See keeras ta sisemuse sõlme, aga professorile tõe rääkimisest poleks mingit kasu. ‘Jah, direktor Dippet, ma tulin siia teie parimat õpilast tapma. On see probleem?’

Dippet naeratas ja ütles, “Noh, mis Nestowe, mul on hea meel teile öelda, et testide põhjal olete te rohkem kui võimeline meie koolis käima. Ma lihtsalt ei suuda aru saada, kuidas me teist üldse alguses mööda vaatasime. Julgen öelda, et olete üks säravamaid noori nõidu– ”

“Armando, ma pean kahtlema teie rutakas otsuses. Võibolla oli sellel põhjus, et me temast mööda vaatasime, ning andke mulle andeks, miss, kuid paistab veidi kahtlane, et – ”

“Rumalus, Albus!” ütles Dippet ülbelt käega lehvitades. “Kas sa ei näe, et tüdruk räägib tõtt? Sõõlamiskübar ütles, et ta saab olema Gryffindoris ja kas on kübar kunagi eksinud? Pealegi, nii särava nõiaga seitsmendas klassis on meil kaks parimat õpilast, keda kool kunagi näinud on! Kujutle rahasid, mida ministeerium…” kergelt punastades piilus ta enne jätkamist Dumbledore’i poole, “…noh …ee …kui see välja jätta …te olete Sigatüükasse vastu võetud, Helen Nestowe!”

Hermione seadis näole naeratuse ning öelnud, “Mul on au, sir,” pöördus ta lahkuma. Talle oli teatatud, et ta peab kolima seitsmenda klassi Gryffindori tüdrukute juurde, ning seda meeles pidades asus ta trepist alla minema.

“Miss Nestowe? Tohin ma paar sõna öelda?” Hermione pöördus, et näha Dumbledore’i enda kohal trepiotsal seismas.

Professor ütles surmtõsisel ilmel, “Ma ei soovi talitada vastu direktor Dippet’i soovidele, aga igal juhul, kui te tahate rääkida mida te siis tegelikult teete, olen ma valmis kuulama. Seni julgen ma öelda, et pean teid põhjalikult jälgima.”

Hermione avas suu, et midagi öelda, kuid leidis selle paigale tardunud olevat. Kuidas ta…?

“Head päeva teile,” lõpetas professor naeratusega ning pöördus rahulikult minekule.

* * * * *

Dumbledore jälgis Suure Saali sisu oma kohalt direktor Dippet’i kõrval.

Helen Nestowe, või nii ta ennast nimetas, silus Gryffindori lauas närviliselt juukseid. Ta paistis teiste seitsmendikega kiirelt sõbrunenud olevat, kuigi rääkis vaid siis, kui teda kõnetati ja ei paistnud vaikuses söömist pahaks panevat.

Tom, teisest küljest, oli ümbritsetud pundi Slytherinlaste ja paari Ravenclawlasega. Ta oli vaevalt oma toitu puudutanud ning rääkis vaikselt kuid kiiresti. Kõik kuulasid teda palju pühendunumalt, kui ükskõik millist professorit tunnis.

Dumbledore kartis, et Tom oli saanud liiga suure võimu üle kaasõpilaste. Neile paistis ta ilmselgelt võluv, teravmeelne ja nutikas, ning samas tundsid nad end tema juures mugavalt, nagu ta oleks võrdne mitte ülem. Tom trotsis pidevalt autoriteeti ning oli tihti professoritest parem, mis, märkis Dumbledore virilalt, oli teine põhjus õpilastele teda niivõrd austada.

Oli võimalik, et üksi Dumbledore Tomis teist külge nägi. Poiss polnud mitte ainult võluv, teravmeelne ja nutikas, vaid omas ka imepärase koguse ambitsioonikust, kavalust ning tagasihoitud viha. Kõik need omadused temas ja Dumbledore’i veendumus, et poiss kaks aastat tagasi Saladuste Kambri oli avanud, muutsid Tomi potentsiaalselt kõige ohtlikumaks võluriks maailmas.

Otse vastupidiselt oli Helen Nestowe säravalt tark, ja kuigi kahtlane, ei paistnud ta endast mingit ohtu kujutavat. Dumbledore’i huvitas, mis võiks juhtuda, kui Tom ja Helen tuttavaks saaksid.

Omaette muheledes otsustas Dumbledore Heleni tunniplaani muuta, et see Tomi omaga kattuks. Kuigi kõigepealt õnnestus tal end veenda, et teeb seda ainult tüdruku vaimseks kasuks, mitte oma lõbuks.

Noh, põhiliselt.