Järgmisel hommikul tunniplaani lugedes vajus Hermione suu ammuli. Kõigepealt olid tal VVV- tasemel Nõiajoogid edasijõudnutele Slytherinlastega ja pärast seda Teoreetilised Nõiasõnad, üks raskemaid aineid Sigatüükas. Peale lõunat tulid Muundamine ning kõrgema astme Astronoomia, kursus, mis sisaldas suurt kogust keerulist mugumatemaatikat. Tema järgmise päeva tunnid olid sama keerulised ning sisaldasid muuhulgas edasijõudnute Ennustamist, ainet, mille ta kolmandas klassis pooleli oli jätnud ja millest seega mitte midagi ei teadnud.
Hermione oli endale lubanud, et seal ei saa temast parimat. Tegelikult näitab ta end tuima ning järeleandlikuna, et mitte tähelepanu tõmmata. Mida vähem inimesed teda märkavad, seda vähem muudab ta aja kulgu. Ainus põhjus, miks ma siin olen, meenutas ta endale, on omada põhjust Sigatüükas viibimiseks. Üritan Tomist ruttu vabaneda ja mida varem koju saan, seda parem…
Kui ma tagasi saan…
Saabumisest saati oli tüdruku rinnas paisunud hirm, kuid sündmustekeerises oli ta selle alla surunud. Kuidas ta tagasi saama peaks? Või tegelikult edasi? Varem ajakeerajat kasutades oli ta reisinud vaid tundide kaupa ning saabunud täpselt sinna, kust alustanud oli. Tegelikult kartis Hermione järjest rohkem ja rohkem, et ei saa kunagi edasi minna ning näeb Harryt ja Roni uuesti alles vana kortsus naisena, ja poisid ei tunne tüdrukut, keda on teadnud enamiku oma elust, enam äragi…
Ei! ütles ta endale, pisarad silmis kipitamas. Ma teen seda, ma ei hooli, et seda varem tehtud pole. Ma leian mooduse edasi minna.
“Helen!” Pisaraid minema pilgutades vaatas Hermione kiiresti üles ja nägi Emma O’Learyt, terava keelega Gryffindorlast enda ees seismas. “Sa paistad rööpast välja löödud. Kas midagi on halvasti?”
Hermione lõi ennast mõttes, et oli lasknud oma pealispinnal nii kergelt langeda. Ta naeratas Emmale usalduslikult ning vastas, “Lihtsalt esimese päeva närvilisus, tead küll…”
Emma naeratas teadvalt. “See läheb mööda, ära muretse. Tule, Nõiajoogid hakkavad. Slytherinlastega pealekauba; nad on jälgid. Muide, meie, Gryffindorlased, ei salli neid eriti, nad on üks närune kamp…”
“Tõesti? Ma poleks seda kunagi arvanud,” vastas Hermione läbi kokkusurutud hammaste. Nad kõndisid alla vangikongidesse koos grupi Gryffindorlastega. Harjumuspärase raudukse juurde jõudes üllatus Hermione hetkeks, nähes seda lahti lükkamas mitte professor Snape’i vaid kiilanevat meest veripunases rüüs, kelle nimeks osutus professor Alonzin.
Slytherinlased marssisid sisse kohe pärast seda, kuigi nad jäid hiljaks, nagu Hermione märkas, ning tund algas. Professor Alonzin rääkis kiiresti ning kõik peale Tom Riddle’i tegid märkmeid. Poiss istus sirgelt oma kohal, silmitsedes punkti õpetaja pea kohal. Hermione kortsutas kulmu, otsustades, et küllap polnud Voldemort koolis kuigi usin olnud.
Kui saabus aeg pruulima hakata, jagati Slytherinlased, nagu alati, paaridesse Gryffindorlastega. Hermione pea jõnksatas püsti kuuldes professor Alonzinit ütlemas, “Nestowe? Aa, uus õpilane. Sina oled praeguseks Riddle’iga paaris. Ta aitab sul järgi jõuda.”
“Vedas,” sosistas Emma talle kõrva ning liikus oma kohale. Hermione kortsutas kulmu.
Kõigi inimeste seast! mõtles ta. Kuidas sai ta vaadata silma inimesele, keda tapma pidi? Kuidas pidi ta temaga töötama? Temaga rääkima?
Tüdruk hingas sügavalt sisse, kui Tom tema juurde astus ning rahulikult maha istus. Ma ei taha su häält kuulda. Ma ei taha sinuga tegemist teha.
Sõnagi lausumata hakkas poiss katlas vett kuumutama. Hermione tuulas veidi närviliselt oma märkmetes. Ma istun Lord Voldemorti kõrval. Talle meenus, et pidi näitlema. “Okei, nii et me vajame… ee… Seedri- ”
Seedripuu koort, Palmisüdamikku ja Vetevaimu soomuseid, lisada ühekaupa kuumusel umbes 150 kraadi, segada üheksa korda päripäeva ja kolmkümmend kaks korda vastupäeva kolme ja poole minutiste intervallidega. Ma saan ise hakkama,” ütles Tom lühidalt.
Hermione vaatas teda ammulisui ning siis heitis uuesti pilgu oma märkmetele. Professor Alonzinil oli selle nõiajoogi selgitamiseks läinud pool tundi ning Tom tegi seda kümne sekundiga, sealjuures märkmeid kasutamata. Pisut tüdruku võistlusindu lõi siiski poisi sõnade peale lõkkele. Ta ei suutnud end peatada ütlemast, “Ei, tõesti, ma tean kuidas seda teha. Ma aitan.”
Tom vaatas teda kiretult, kuid Hermione avastas, et ei suuda poisi pilgule vastata.
“Ma ei vaja mingit algajast Gryffindorlast endale appi. Ma ütlesin sulle. Mind ei huvita, kas sa tahad aidata või ei.”
Hermione veri kees.
“Algajast? Ma… ma võin seda jooki pruulida sama hästi kui sina! See et sa Slytherinlane oled, ei tee sind veel Nõiajookides paremaks!”
Tom naeris. See oli veidi inimlikum variant kõrgest külmast naerust, mida tüdruk nii hästi teadis, ning meenutas talle kohe kellega ta koos oli.
“Sa ei tea kes ma olen, kas pole?” küsis Tom, külmalt lõbustatud ilme näol.
Ma ei oleks selles nii kindel, mõtles Hermione vihaselt. Ma tean ‘kes sa oled’ paremini, kui sa ise!
Kui tüdruk ei vastanud, ütles Tom, “Sa väidad, et suudad seda nõiajooki pruulida sama hästi kui mina? Ole siis lahke.”
Ta lükkas katla Hermione poole ning nõjatus tooli seljatoele, teda sama külma ilmega edasi vaadates.
“Hästi,” sähvas Hermione vihaselt vastu. Ta vaatas ettevaatlikult oma märkmed läbi ja kontrollis koostisosi. Kui teises klassis valmistatud Mitmemahlamögin välja arvata, polnud ta kunagi nii keerulist nõiajooki pruulida püüdnud. Lõppkokkuvõttes polnud Hermionel ju aimugi, kuidas ta VVV- tasemel Nõiajookidesse sattunud oli.
Ta töötas vaikselt, mõne minuti tagant koostisosi lisades ning temperatuure muutes, kuni sattus veidi segadusse selle osas, kui kaua täpselt jooki segada tuli.
Emma jooki vaatama küünitades avastas Hermione selle laimirohelise olevat. Ta enda oma oli alles tume sinkjasroheline ning tüdruk hakkas vaikselt närvi minema. Järgneva viie minuti jooksul aga saavutas jook õige värvi ning Hermione ohkas rahunenult.
“See on liiga vedel ja sa ei lisanud piisavalt Vetevaimu soomuseid,” ütles Tom kohe. Tema küüniline olek häiris Hermionet väga.
“Aga ma tegin selle õigesti, kas pole? Me saame selle eest O, kas sellest sulle ei piisa?”
“Selles asi ongi,” ütles Tom ilmetult. “Sa ütlesid, et võid seda teha sama hästi kui mina. Sa valmistasid selle hästi, aga mitte nii hästi, kui mina teinud oleksin.”
Poiss vaatas Hermionet ilmel, mida tüdruk mõista ei suutnud. Samas, ta ei suutnud iial Tomi ilmeid lugeda.
“Ära ürita end minuga võrrelda,” ütles Tom vaikselt. “See ei lähe läbi.”
Äkitselt meenus Hermionele, et ta pidi olema vaid keskpärase arukusega ja väga pelglik. Tom nägi ta nägu ilmetuks tõmbumas.
“Sul on õigus,” vastas Hermione tuhmilt noogutades.
Tomi silmist välgatas läbi midagi, mida oleks võinud pidada üllatuseks, kuid see vaigistati nii kiiresti, et Hermione ei saanud kindel olla.
Professor Alonzin hindaski neid Oivalisega; ainsaga kogu klassis.
Hermione oli endale lubanud, et seal ei saa temast parimat. Tegelikult näitab ta end tuima ning järeleandlikuna, et mitte tähelepanu tõmmata. Mida vähem inimesed teda märkavad, seda vähem muudab ta aja kulgu. Ainus põhjus, miks ma siin olen, meenutas ta endale, on omada põhjust Sigatüükas viibimiseks. Üritan Tomist ruttu vabaneda ja mida varem koju saan, seda parem…
Kui ma tagasi saan…
Saabumisest saati oli tüdruku rinnas paisunud hirm, kuid sündmustekeerises oli ta selle alla surunud. Kuidas ta tagasi saama peaks? Või tegelikult edasi? Varem ajakeerajat kasutades oli ta reisinud vaid tundide kaupa ning saabunud täpselt sinna, kust alustanud oli. Tegelikult kartis Hermione järjest rohkem ja rohkem, et ei saa kunagi edasi minna ning näeb Harryt ja Roni uuesti alles vana kortsus naisena, ja poisid ei tunne tüdrukut, keda on teadnud enamiku oma elust, enam äragi…
Ei! ütles ta endale, pisarad silmis kipitamas. Ma teen seda, ma ei hooli, et seda varem tehtud pole. Ma leian mooduse edasi minna.
“Helen!” Pisaraid minema pilgutades vaatas Hermione kiiresti üles ja nägi Emma O’Learyt, terava keelega Gryffindorlast enda ees seismas. “Sa paistad rööpast välja löödud. Kas midagi on halvasti?”
Hermione lõi ennast mõttes, et oli lasknud oma pealispinnal nii kergelt langeda. Ta naeratas Emmale usalduslikult ning vastas, “Lihtsalt esimese päeva närvilisus, tead küll…”
Emma naeratas teadvalt. “See läheb mööda, ära muretse. Tule, Nõiajoogid hakkavad. Slytherinlastega pealekauba; nad on jälgid. Muide, meie, Gryffindorlased, ei salli neid eriti, nad on üks närune kamp…”
“Tõesti? Ma poleks seda kunagi arvanud,” vastas Hermione läbi kokkusurutud hammaste. Nad kõndisid alla vangikongidesse koos grupi Gryffindorlastega. Harjumuspärase raudukse juurde jõudes üllatus Hermione hetkeks, nähes seda lahti lükkamas mitte professor Snape’i vaid kiilanevat meest veripunases rüüs, kelle nimeks osutus professor Alonzin.
Slytherinlased marssisid sisse kohe pärast seda, kuigi nad jäid hiljaks, nagu Hermione märkas, ning tund algas. Professor Alonzin rääkis kiiresti ning kõik peale Tom Riddle’i tegid märkmeid. Poiss istus sirgelt oma kohal, silmitsedes punkti õpetaja pea kohal. Hermione kortsutas kulmu, otsustades, et küllap polnud Voldemort koolis kuigi usin olnud.
Kui saabus aeg pruulima hakata, jagati Slytherinlased, nagu alati, paaridesse Gryffindorlastega. Hermione pea jõnksatas püsti kuuldes professor Alonzinit ütlemas, “Nestowe? Aa, uus õpilane. Sina oled praeguseks Riddle’iga paaris. Ta aitab sul järgi jõuda.”
“Vedas,” sosistas Emma talle kõrva ning liikus oma kohale. Hermione kortsutas kulmu.
Kõigi inimeste seast! mõtles ta. Kuidas sai ta vaadata silma inimesele, keda tapma pidi? Kuidas pidi ta temaga töötama? Temaga rääkima?
Tüdruk hingas sügavalt sisse, kui Tom tema juurde astus ning rahulikult maha istus. Ma ei taha su häält kuulda. Ma ei taha sinuga tegemist teha.
Sõnagi lausumata hakkas poiss katlas vett kuumutama. Hermione tuulas veidi närviliselt oma märkmetes. Ma istun Lord Voldemorti kõrval. Talle meenus, et pidi näitlema. “Okei, nii et me vajame… ee… Seedri- ”
Seedripuu koort, Palmisüdamikku ja Vetevaimu soomuseid, lisada ühekaupa kuumusel umbes 150 kraadi, segada üheksa korda päripäeva ja kolmkümmend kaks korda vastupäeva kolme ja poole minutiste intervallidega. Ma saan ise hakkama,” ütles Tom lühidalt.
Hermione vaatas teda ammulisui ning siis heitis uuesti pilgu oma märkmetele. Professor Alonzinil oli selle nõiajoogi selgitamiseks läinud pool tundi ning Tom tegi seda kümne sekundiga, sealjuures märkmeid kasutamata. Pisut tüdruku võistlusindu lõi siiski poisi sõnade peale lõkkele. Ta ei suutnud end peatada ütlemast, “Ei, tõesti, ma tean kuidas seda teha. Ma aitan.”
Tom vaatas teda kiretult, kuid Hermione avastas, et ei suuda poisi pilgule vastata.
“Ma ei vaja mingit algajast Gryffindorlast endale appi. Ma ütlesin sulle. Mind ei huvita, kas sa tahad aidata või ei.”
Hermione veri kees.
“Algajast? Ma… ma võin seda jooki pruulida sama hästi kui sina! See et sa Slytherinlane oled, ei tee sind veel Nõiajookides paremaks!”
Tom naeris. See oli veidi inimlikum variant kõrgest külmast naerust, mida tüdruk nii hästi teadis, ning meenutas talle kohe kellega ta koos oli.
“Sa ei tea kes ma olen, kas pole?” küsis Tom, külmalt lõbustatud ilme näol.
Ma ei oleks selles nii kindel, mõtles Hermione vihaselt. Ma tean ‘kes sa oled’ paremini, kui sa ise!
Kui tüdruk ei vastanud, ütles Tom, “Sa väidad, et suudad seda nõiajooki pruulida sama hästi kui mina? Ole siis lahke.”
Ta lükkas katla Hermione poole ning nõjatus tooli seljatoele, teda sama külma ilmega edasi vaadates.
“Hästi,” sähvas Hermione vihaselt vastu. Ta vaatas ettevaatlikult oma märkmed läbi ja kontrollis koostisosi. Kui teises klassis valmistatud Mitmemahlamögin välja arvata, polnud ta kunagi nii keerulist nõiajooki pruulida püüdnud. Lõppkokkuvõttes polnud Hermionel ju aimugi, kuidas ta VVV- tasemel Nõiajookidesse sattunud oli.
Ta töötas vaikselt, mõne minuti tagant koostisosi lisades ning temperatuure muutes, kuni sattus veidi segadusse selle osas, kui kaua täpselt jooki segada tuli.
Emma jooki vaatama küünitades avastas Hermione selle laimirohelise olevat. Ta enda oma oli alles tume sinkjasroheline ning tüdruk hakkas vaikselt närvi minema. Järgneva viie minuti jooksul aga saavutas jook õige värvi ning Hermione ohkas rahunenult.
“See on liiga vedel ja sa ei lisanud piisavalt Vetevaimu soomuseid,” ütles Tom kohe. Tema küüniline olek häiris Hermionet väga.
“Aga ma tegin selle õigesti, kas pole? Me saame selle eest O, kas sellest sulle ei piisa?”
“Selles asi ongi,” ütles Tom ilmetult. “Sa ütlesid, et võid seda teha sama hästi kui mina. Sa valmistasid selle hästi, aga mitte nii hästi, kui mina teinud oleksin.”
Poiss vaatas Hermionet ilmel, mida tüdruk mõista ei suutnud. Samas, ta ei suutnud iial Tomi ilmeid lugeda.
“Ära ürita end minuga võrrelda,” ütles Tom vaikselt. “See ei lähe läbi.”
Äkitselt meenus Hermionele, et ta pidi olema vaid keskpärase arukusega ja väga pelglik. Tom nägi ta nägu ilmetuks tõmbumas.
“Sul on õigus,” vastas Hermione tuhmilt noogutades.
Tomi silmist välgatas läbi midagi, mida oleks võinud pidada üllatuseks, kuid see vaigistati nii kiiresti, et Hermione ei saanud kindel olla.
Professor Alonzin hindaski neid Oivalisega; ainsaga kogu klassis.
* * * * *
Kella helisedes jooksid Hermionele järgi Emma ja sassis juustega poiss Gryffindorist.
“Helen! Sul nii veab, et Tom Riddle su paariline on. Kuigi ta on nõme, nagu nad kõik, teeb ta kogu töö ise ära ja sina saad häid hindeid. Muide, see siin on Christoph Black. Ta on Gryffindori lendluudpallivõistkonna vaht.”
“Meeldiv tutvuda,” ütles Hermione naeratades. “Mul on hea meel Tomi paariline olla; mis Nõiajookidesse puutub, pole ma just kõige tugevam.”
“Mina ka mitte!” ütles Christoph kiiresti. Ta hääl oli madal ja tormine. “Eelmisel aastal sain hädavaevalt läbi. Võin kihla vedada, et Alonzin üritab mind lendluudpallivõistkonnast välja heita lasta…”
Hiljem samal õhtul raamatukogus õppides mõtles Hermione, miks polnud ta Tom Riddle’it kartnud. Oli ju Hermione näinud teda mõrvamas oma parimat sõpra ning ise vaevu ta eest pääsenud. Niipalju kui Hermione teadis, pidi Voldemort ta nagunii tapma, kui tüdruk teda enne ei mõrva. Aga kuidas ta seda tegema pidi?
Millegipärast pani Tomi mõrva plaanimine tüdruku kõhu keerama. Ma pean ta hävitama, enne kui tal võimalustki on Lord Voldemortiks saada. See on mees, kes pani maailma hirmus värisema. On täiesti õige tappa üks mees, et tuhandete elusid päästa.
Hermione mõistus kinnitas talle, et see oli õige lahendus tema probleemidele. Kui ta Tom Riddle’i tapaks, ei saaks Lord Voldemorti eksisteerimagi. Siis võiks tüdruk minna edasi ja näha Harryt, Roni, oma vanemaid…
Ja nii hakkas ta kaaluma võimalusi Tomi tapmiseks. Avada Kedavra jäi ilmselgelt kõrvale, kuna tüdruk seda sooritada ei osanud. Ta pidi seda mugude kombel tegema. Relva tal polnud, kuigi see olnuks lihtsaim variant. Võibolla nuga köögist…
See näis barbaarne ning kohutav, kuid ühtki muud ideed Hermionele pähe ei tulnud. Peale tapmist peaks ta kohe ajakeeraja abil põgenema ning ajas edasi minema. Sellisel juhul pidi ta aga enne välja mõtlema, kuidas edasi minna.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar