“Ma olen nii ärevil!” kiljus Emma tüdrukute magamistuppa joostes. Kortsus paberitükk oli talle ettevaatlikult pihku pigistatud. Mõned tüdrukud vaatasid kergitatud kulmudega tema poole, oodates rohkem kuulda.
“Meil tuleb maskiball! Kahe päeva pärast, Halloweeni öösel! See tuleb lendluudpalliväljakul, täiskuuvalgel. Kas pole mitte imeline?”
Tuba täitus kiiresti suminaga ning Hermione avastas, et ei saa õieti mõeldagi. Teda üllatas väga, et Halloweenini vaid kaks päeva oli. Tundus, nagu oleks ta alles eile saabunud. Kas ma olen tõesti viimased kaks kuud siin olnud?
Tegelikult polnud ta unustanud, et pidi leidma tagasitee. Keelatud osakonnast oli ta leidnud ühe Nicolas Flameli vähemtuntud raamatu, mis tema ajarännu teooriaid sisaldas. Lõpuks oli ta jõudnud peatükini, kus Flamel kirjutas rohkem kui paari päeva jagu tagasi rändamisest.
Nädalate, kuude või isegi aastate taha rändamine põhimõtteliselt hakkab vastu ajale endale. Seetõttu pole kaasaegsed võlurid seda kunagi proovinud ja tõenäoliselt ei proovigi. Juhul, kui võlur reisib aastate taha minevikku, näeme me tekkimas väga veidrat vaateava. Matemaatiliselt ja teoreetiliselt on selline juhus võimalik, aga reaalselt võibolla isegi võimatu. Seda nimetatakse Rumineus’i teooriaks ja on täiesti ümberlükkamatu. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et aeg ise peatub, kuni rändur…
“Hei!” kiunatas Hermione, kui Emma tal raamatu käest krabas.
“Ole nüüd, lõpeta õppimine! Kellega koos sa minna kavatsed? Mis sa selga paned?”
“Oh, ma…” Hermione polnud tõesti kaalunud ballile minemist. Ta ei kavatsenud isegi mitte seal olla. “Ma pole kindel.”
“Oh, Helen,” ohkas Emma ärritatult. Teised tüdrukud vaatasid huviga nende poole. “Sa oled alati nii tagasihoidlik, sa ei tee kunagi midagi lõbusat, sa isegi ei ürita hea välja näha… sa lähed sellele ballile ja meie paneme sind korralikult riidesse.”
Selle ettepaneku peale kogunesid kõik Heleni toakaaslased tema ümber ning ta eristas lausekilde nagu, “–kui me su silmi veidi esile tõstame- ” või “–sa oleksid varrukateta kleidis jalustrabav- ” ja “–pole kunagi tähele pannud, kui kena sa olla võiksid- ”
“Hm,” ütles Emma kaalutlevalt. “Kui me su juustega midagi teeksime… tihedad lokid võibolla?”
Selle pakkumise peale tõmbus Hermione Emmast eemale, hakates mõtlema, et kogu see idee oli paras katastroof. “Ei, tõesti, Emma, mul pole tuju minna- ”
“Jama!” pistis Katie nimeline tüdruk vahele. “See saab sulle meeldima. Sa ei pääse tulekust mitte mingil juhul!”
Hermione raputas pead, kuid allus siiski nende lihtsale lobisemisele. Viimasel ajal oli nii raske millelegi keskenduda. Tema kuklas oli üks näriv mõte, mis tungis pinnale alati siis, kui tüdruk seda kõige vähem ootas…
Mida ma teinud olen? mõtles ta metsikult. Ta oli teda suudelnud. Tom Riddle’it. Lord Voldemorti. Viimane mõte tekitas temas vastikust, kuna ta lihtsalt ei suutnud neid kahte ühe isikuna näha. Mis temaga küll juhtus? Võib pigem juhtuma hakkab? mõtles Hermione meeleheitlikult. Kuidas sai kellestki nii targast, nii võluvast, nii erakordsest saada see koletis metsalagendikul? Hermione näris oma alahuult, tegevus, mida ta viimasel aja järjest rohkem tegi.
“Helen!”
“Jah?” küsis ta närviliselt pead püsti ajades.
“Sa paistsid korraks murelik… kahvatulillad kingad pole probleem, ega ju?”
“Oh, ee… ei. Jah! Ee, ma mõtlen… ma tahtsin tegelikult hõbedasi.”
“Sa näed suurepärane välja, Helen, lihtsalt oota.”
“Meil tuleb maskiball! Kahe päeva pärast, Halloweeni öösel! See tuleb lendluudpalliväljakul, täiskuuvalgel. Kas pole mitte imeline?”
Tuba täitus kiiresti suminaga ning Hermione avastas, et ei saa õieti mõeldagi. Teda üllatas väga, et Halloweenini vaid kaks päeva oli. Tundus, nagu oleks ta alles eile saabunud. Kas ma olen tõesti viimased kaks kuud siin olnud?
Tegelikult polnud ta unustanud, et pidi leidma tagasitee. Keelatud osakonnast oli ta leidnud ühe Nicolas Flameli vähemtuntud raamatu, mis tema ajarännu teooriaid sisaldas. Lõpuks oli ta jõudnud peatükini, kus Flamel kirjutas rohkem kui paari päeva jagu tagasi rändamisest.
Nädalate, kuude või isegi aastate taha rändamine põhimõtteliselt hakkab vastu ajale endale. Seetõttu pole kaasaegsed võlurid seda kunagi proovinud ja tõenäoliselt ei proovigi. Juhul, kui võlur reisib aastate taha minevikku, näeme me tekkimas väga veidrat vaateava. Matemaatiliselt ja teoreetiliselt on selline juhus võimalik, aga reaalselt võibolla isegi võimatu. Seda nimetatakse Rumineus’i teooriaks ja on täiesti ümberlükkamatu. Põhimõtteliselt tähendab see seda, et aeg ise peatub, kuni rändur…
“Hei!” kiunatas Hermione, kui Emma tal raamatu käest krabas.
“Ole nüüd, lõpeta õppimine! Kellega koos sa minna kavatsed? Mis sa selga paned?”
“Oh, ma…” Hermione polnud tõesti kaalunud ballile minemist. Ta ei kavatsenud isegi mitte seal olla. “Ma pole kindel.”
“Oh, Helen,” ohkas Emma ärritatult. Teised tüdrukud vaatasid huviga nende poole. “Sa oled alati nii tagasihoidlik, sa ei tee kunagi midagi lõbusat, sa isegi ei ürita hea välja näha… sa lähed sellele ballile ja meie paneme sind korralikult riidesse.”
Selle ettepaneku peale kogunesid kõik Heleni toakaaslased tema ümber ning ta eristas lausekilde nagu, “–kui me su silmi veidi esile tõstame- ” või “–sa oleksid varrukateta kleidis jalustrabav- ” ja “–pole kunagi tähele pannud, kui kena sa olla võiksid- ”
“Hm,” ütles Emma kaalutlevalt. “Kui me su juustega midagi teeksime… tihedad lokid võibolla?”
Selle pakkumise peale tõmbus Hermione Emmast eemale, hakates mõtlema, et kogu see idee oli paras katastroof. “Ei, tõesti, Emma, mul pole tuju minna- ”
“Jama!” pistis Katie nimeline tüdruk vahele. “See saab sulle meeldima. Sa ei pääse tulekust mitte mingil juhul!”
Hermione raputas pead, kuid allus siiski nende lihtsale lobisemisele. Viimasel ajal oli nii raske millelegi keskenduda. Tema kuklas oli üks näriv mõte, mis tungis pinnale alati siis, kui tüdruk seda kõige vähem ootas…
Mida ma teinud olen? mõtles ta metsikult. Ta oli teda suudelnud. Tom Riddle’it. Lord Voldemorti. Viimane mõte tekitas temas vastikust, kuna ta lihtsalt ei suutnud neid kahte ühe isikuna näha. Mis temaga küll juhtus? Võib pigem juhtuma hakkab? mõtles Hermione meeleheitlikult. Kuidas sai kellestki nii targast, nii võluvast, nii erakordsest saada see koletis metsalagendikul? Hermione näris oma alahuult, tegevus, mida ta viimasel aja järjest rohkem tegi.
“Helen!”
“Jah?” küsis ta närviliselt pead püsti ajades.
“Sa paistsid korraks murelik… kahvatulillad kingad pole probleem, ega ju?”
“Oh, ee… ei. Jah! Ee, ma mõtlen… ma tahtsin tegelikult hõbedasi.”
“Sa näed suurepärane välja, Helen, lihtsalt oota.”
* * * * *
“Ma näen naeruväärne välja,” sülitas Minerva Dumbledore’i poole end peeglist vaadates.
Võlur üritas lõbustatust oma häälest eemale hoida öeldes, “Mina isiklikult leian, et sa oled üsnagi jalustrabav… sellisel naeruväärsel kombel.”
Naine kandis paabulinnusulgedega kübarat ja liiga suurt, pimestavalt akvamariinsinist kašmiirsalli. Ta pöördus näoga Dumbledore’i poole, pähkelpruunid silmad välkumas. “Meenuta mulle veelkord, miks ma nõustusin kandma seda kohutavat riietust oma kohtumisel Võlukunstiministri endaga?”
“Ma ju räägin sulle, Minerva, tal on väike nõrkus paabulinnukübarate vastu. Sinu paigutamises sellele kohale, mida sa Beauxbatonsis soovid, võib olulist rolli mängida sinu nägemine selles… selles…” ta peatus, nähtavasti teadmata, kuidas asja naise peas kutsuda. Nüüd järele mõeldes tundus kübar kuidagi vale sõnana…
“Ja see kohutavalt särav sall? Kuidas sellega lood on?”
Selleks ajaks Dumbledore juba vappus tagasihoitud naeru käes. “Annab kena lisandi värviskaalale,” ütles ta, pöialt püsti hoides.
“Ahh!” hüüdis Minerva, salli maha rebides ja vihaselt minema visates. “Sa oled kohutav, Albus Dumbledore!” jätkas ta, samal ajal aga kergelt naeratades. Dumbledore vastas kella vaatamisega.
“Sa jääd hiljaks,” ütles ta võltsi tõsidusega. “Kunagi pole hea töövestlusele hiljaks jääda.”
“Juba lähen!” ütles nõid, tormas korraks veel end grimassi tehes peeglist vaatama. Järgmiseks jooksis ta väravavõtme juurde ning asetas käe kella vaadates sellele.
“Õnn kaasa!” ütles Dumbledore silma pilgutades. Minerva jõllitas teda altkulmu ja kadus.
Dumbledore mõtles hajameelselt, mis saab, kui Võlukunstiminister näeb üht oma aja säravamat noort nõida naeruväärses paabulinnu… kübaras.
Kahju küll, et tal tegelikult nende vastu nõrkust polnud.
* * * * *
“Hei, Marvolo,” sosistas libe hääl Tomist vasakul.
“Ära kutsu mind nii,” vastas Tom samasugusel toonil. Neil oli Võlukunsti ajaloo tund ning Tom üritas mitte magama jääda. Ta polnud väga kaua maganud.
“Miks mitte?” küsis Joseph Nott kerge naeratusega. “Marvolol on kena kõla. Kas sa ei arva nii, Marvolo?”
Tom pöördus Josephi poole, karmid mustad silmad teise helesinistesse puurimas. “Ma ütlesin, ära kutsu mind nii,”
Kui oli üldse midagi, mida Tom vihkas rohkem kui mugusid, oli see ta enda nimi. See oli argpüksi, läbikukkuja, allaandja nimi. See oli ta isa nimi. Tema isa, kes oli ta pärast ema surma hüljanud. Tema isa, kelle Tom oli eelmisel suvel puhtast raevust tapnud. Ta polnud kunagi oma isa vihanud; viha oli liiga hea tunne, et seda tema peale raisata. Mis puudutas tema isa, oli Tom tuim. Ta keeldus kulutamast energiat Tom Riddle seeniori vihkamisele.
“Olgu-olgu,” ütles Nott kiiresti. “Sa oled mõnikord jube. Tead seda? Sulle tekib selline tühi, külm ilme, mis on palju hullem kui jõllitus või kulmukortsutus…”
“Ma lihtsalt…” ta katkestas hetkeks. “Ma olen omale uue nime välja mõelnud.”
Tom oli uue nime võtmist kaua kaalunud. Mitte oma isa jälestusväärse nime, vaid enda oma. Nime, mille ta endale teeninud oleks.
“Millise nime siis?” küsis Nott.
“…Voldemort,” vastas Tom hetke pärast. Esialgu lihtsalt Voldemort, oletas ta.
“Voldemort? Mis nimi see selline on? Kui mõttetu!” ütles Nott kerge naeru saatel.
Sel hetkel Tomi veri kees. Oota ainult, Nott, mõtles ta mõrvarlikult. Ühel päeval kardad sa seda nime rohkem, kui midagi muud.
Kogu maailm hakkab seda nime kartma.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar