“Furvam cor, sacramentim aedifice,” ütles Tom kergelt tema ümber kobarasse kogunenud õpilastegrupile. Ta sirutas välja oma vasaku käsivarre ning tundis ihu kõrbemas ja armiliseks muutumas. Tema sõbrad vaatasid pingsalt Märki, mille nõidus jätnud oli. See oli tume pealuu, mille suust libises välja madu. Pealuu tähendas teadmisi ning madu oli otseloomulikult vihje Slytherinile.
“Näete? See sümboliseerib Salazar Slytherini võimu ja seega ka meie võimu,” selgitas Tom pehmelt, lubades oma publikul lummatult üksisilmi pealuud vaadata. Minu võimu, parandas ta end mõttes. Need lihtsamõistuslikud inimesed ei saaks tema jaoks iial olema midagi enamat kui vaid järgijad.
“See ilmub vaid täiskuu valguses,” jätkas ta, heites pilgu taevasse enda kohal, “nii, et enamiku ajast ei näe seda keegi.”
Vähemalt praeguseks, lisas ta mõttes.
“Kas see teeb haiget?” küsis Hamilius Lestrange´i nimeline poiss hingetult.
“Pisut,” vastas Tom enesekindlal toonil. “Aga see on meie ühtsuse sümbol. Kujutlege suurust, mida me võime koos töötades saavutada. Meist saab tugevaim võlurite ja nõidade liit, mida maailm iial näinud on. Ma luban seda teile.”
Ning tema hääl, ja ilme tema näol, ja see kuidas ta rääkis ja seisis ja liikus oli niivõrd ahvatlev, et tema publik oli kui paigale naelutatud, suutmata end mõistusele kutsuda. Need võimatud asjad mida Tom lubas olid äkitselt saavutatavad ning nende unistused said ühtäkki valusalt tõelisteks. Tom vaatas nägusid enda ümber, nägi ilmeid väljendamas auahnust ja lootust. Ta taipas, et nemad, nagu ta isegi, soovisid võimu rohkem kui midagi muud maailmas ja teeksid ohtlikult palju, et seda saavutada. Siin ta seisis, pakkudes arvestamist ja ühtsust hõbekandikul. Kes olid nemad, et sellisest pakkumisest keelduda?
“Märgid teavitavad teid ka sellest, kui meil kohtumised on. Nii ei peaks me professorite selgade taga sõnumeid saatma.”
Ta andis oma seltsilistele veel paar hetke mõtlemiseks ning küsis siis, “Kas need meeldivad teile?”
“Ma arvan, et need on suurepärased!” hüüdis kolmanda klassi tüdruk Slytherinist.
“Nad võivad tõesti kasulikeks osutuda,” teatas Rhion Malfoy, Tomi kaaslane seitsmendast klassist, kuninglikult.
“Kas su mõistus kunagi lakkab meid hämmastamast, Tom?” küsis Nora Knightley oma tuntud muige saatel. See paistis kõiki veenvat ning nad hakkasid järjest uusi komplimente lisama.
Tom naeratas, noogutas ning seletas kõigile, et see oli olnud vaid lihtne idee, samal ajal mõttes nende kiire nõusoleku üle rõõmustades. See oli tema moodus pakkuda neile midagi perekonnasarnast ning pani nad end kindlamalt tundma, kui iial varem.
Viimaste nädalate jooksul olid asjad Tomi jaoks hästi läinud. Tema ainsaks ärrituseks oli olnud Helen Nestowe. Ta ei saanud tüdrukust aru. Dumbledore oli ilmselgelt temast endiselt huvitatud ning Tomi uudishimu oli jõudnud uuele tasemele.
Miks teeskles ta keskpärasust, kui oli tegelikult ilmselgelt üsnagi särava mõistusega? Kust oli ta tulnud? Miks ei olnud keegi teine tema salapärasest ja äkilisest ilmumisest huvitatud? Pärast ööd koridoris oli Tom otsustanud, et on kasutu üritada temaga otse rääkida. Kui Gryffindorlased olid nõus ilma mõjuva põhjuseta punkte kaotama, polnud see kunagi hea märk. Tüdrukul oli ilmselt tohutu saladus ja Tomil oli näriv kahtlus, et sel saladusel midagi temaga pistmist oli. Ta nägi seda viisist, kuidas Helen ta pilku vältis.
Oli üsna soe, kerge tuulega Oktoobriöö, kui Tom Astronoomiatorni ronis. Ta nõjatus ühele torni ümbritsevatest rõdudest ning lasi tuulel oma juukseid sasida. Jahe tuuleõhk aitas tal selgemalt mõelda ja nii tuli ta tihti siia, et põgeneda vangikongide külma umbsuse eest. Päike oli peaaegu loojunud; horisondi taga paistis veel viimane leegitsev serv.
Tom ei olnud näinud varju, mis teda nii pehmelt tipuni jälitanud oli, ei olnud näinud seda, kuidas punane päike terasnoalt tüdruku käes tagasi peegeldus. Hermione peatus aeglaselt nähes Tomi üle rõduserva nõjatumas, tumedad juuksed tuule poolt tagasi lükatud. Poiss nägi välja täiesti süvenenud ning ei paistnud omavat aimugi tüdruku sealviibimisest. Nüüd on õige hetk, otsustas Hermione kindlalt ning hakkas edasi astuma.
“Oota.”
Poisi häält kuuldes peitis Hermione noa oma rüüvoltide vahele, kasvav õudustunne teda enda alla matmas. Tom polnud ümber pööranud ning oli mõne hetke vait. Kas ta oli näinud nuga Hermione käes?
“Miks sa siin oled?” küsis ta lõpuks tüdruku poole pöördudes. Ta vaatles iga detaili tema juures. Tüdruku pikki, siledaid ja läikivaid kuldpruune juukseid, tema täidlaseid huuli, seda, kuidas loojuva päikese viimased kiired tema merevaigukarva silmadelt tagasi peegeldusid, pannes need hajuvas valguses hiilgavate ja hurmavatena paistma.
“Ma tulen mõnikord siia mõtlema,” vastas tüdruk kõhklevalt. Ta paistis olevat pinges, valmis tagasi hüppama. Tom ristas rahulikult käed ja nõjatus tagasi rõduserva vastu.
“Väsinud näitlemisest, ma eeldan?” küsis ta järsult, tüdrukut ootamatult tabades.
“Ei.”
“See on vale.” Tehtud naeratus.
Pärast seda järsku sõnavahetust vaikisid nad mõne hetke ning Tom raputad uskumatult pead.
“Su juuksed pole tegelikult sellised, ega ju?” küsis ta lõbustatud olekuga.
“On küll!” vastas Hermione jultunult, sikutades sirgeid lokke, et nende ehtsust näidata.
Tom naeris külmalt, tüdruku sõnadest välja tegemata. Ta tõmbas oma võlukepi ning viibutas seda tüdruku suunas.
Hermione ahmis õhku, tundes oma juukseid muutumas. Sirged lokid olid asendunud kohevate kähardunud kiharatega. Kätega pead kompides kiljatas ta õudustundes.
“Mida- mida sa tegid!”
“Ma ainult pöörasin tagasi loitsu, mis sa endale peale pannud olid,” vastas Tom rahulikult ja kergitas kulmu.
Hermione vaatas ringi, justkui tehes kindlaks, et keegi teda sellisena näinud polnud.
“Muuda need tagasi!” sisistas ta vihaselt, poissi surmaval pilgul vaadates. Hetkeks mõtles Tom, et selline soeng sobis talle üsna hästi, aga samas, mida läksid talle korda selle rumala tüdruku juuksed? Talle ei läinud korda, see oli kindel. Järgmise võlukepiviibutuse saatel naasid Heleni juuksed oma tavalisse olekusse.
“Kas sinu juures midagigi tõelist on?” küsis Tom külmalt. Helen paistis äkitselt ärritatud ning poiss teadis, et tema sõnad olid mõjunud. Suurepärane. “Kelle eest sa nii kangesti peituda püüad?”
Sinu, tahtis Hermione meeleheitlikult vastata, lihtsalt selleks, et poissi reageerima panna. Ta avas suu, et luua usutavat lugu, kuid Tom oli kiirem.
“Ära valeta,” ütles ta kiiresti. “Minu puhul see ei mõju.”
Hermione hingas sügavalt, meeletult vihane Tomi läbinägelikkuse üle. Kuigi ta seda ei tunnistanud, oli ta väsinud pidevast näitlemisest. Ta oli nii väga tahtnud koju tagasi minna ning tema plaan oli taas kord nurjunud. Seda kõike oli liiga palju. Ta tundis pisaraid silmisse tõusmas.
“Ausalt öeldes, ma olen eksinud,” sosistas ta. “Ma olen eksinud ja ei tea, kuidas tagasi saada.” Tema hääl oli tontlikult vaikne ning täis tõelisi tundeid. Tom otsustas, et kui tüdruk praegu näitles, teeniks ta selle eest auhinna. Vaadates esimest pisarat tüdruku silmast immitsemas ja üksiku langeva tähena põske mööda alla nirisemas, tundis Tom aga äkki midagi, mida kunagi varem kogenud polnud. Oli see kurbus?
“Sigatüüka raamatukogus on kõik maailma kaardid. Kui sa tark oleksid, võiksid sa lihtsalt vaadata…”
“Mitte… mitte sedasi,” vastas tüdruk pingutusega. “Mitte sedasi eksinud.”
Ta krimpsutas nina, üritades tagasi hoida nuukseid mis tema keha endasse haarata püüdsid. Mõttes raevutses ta endaga nutmise pärast. Jumala pärast, sa oled Lord Voldemorti ees! Ta mõrvas külmavereliselt tuhat- aga ei. Ta pole seda teinud. Veel mitte. Mida sa aga ootasid, kaastunnet?
“Miks sa nutad?” küsis Tom äkitselt ja kinnitas oma pilgu tüdrukule. Tema põskedele oli tõusnud kerge puna.
Hermione vaatas teda, silmad täis uskumatust ning ärritust. “Ma juba ütlesin sulle. Ma olen eksinud- ”
“Ei, mitte su nutmise põhjus. Ma tean seda. Miks sa nutad, kui kurb või ärritunud oled? Miks inimesed üldse nutavad? Ma ei näe selles mingit mõtet. Soolase vee silmist nõrutamine ju ei aita probleemi lahendada. Nii et miks?”
Mõistmine tabas Hermionet nagu klomm. Tom ei mõista tundeid, mõtles ta metsikult. Ta pole tõenäoliselt elus ühtki pisarat valanud.
“See on sama hea kui… kui… küsida miks taevas sinine on. Sest see on. Sest see on alati nii olnud ja tõenäoliselt on olemas mingi… pikk teaduslik selgitus mida ma ei tea, aga põhiliselt just selle pärast, et see on.”
Tom vaatas teda selle kohutava tühja ilmega, mida tüdruk juba kartma oli hakanud. “Siis on nutmine rumalus. On rumalus, kui inimesed teevad midagi selle pärast, et ‘see on määratud nii olema.’”
Hermione tajus tema sõnades sügavamat tähendust, kuid oli liialt endast väljas, et sellesse põhjalikumalt süveneda.
“Mida sina siis teed? Hoiad kõik oma tunded endas? Varjad neid? Ma teadsin kunagi kedagi, kes nii tegi,” ütles Hermione õnnetult. “Lõpuks ei läinud asjad tema jaoks kuigi hästi.”
“Kes ta on?” päris Tom.
Hermione vaatas sihikindlat kuid samas murelikku noormeest enda ees. “Sa ei teaks teda,” vastas ta, hääl rääkides pehmenemas. “Sa ei teaks teda üldse.”
Tom vaatas tüdruku niisket nägu pimedas helkimas. Ta mõistis, et tahtis tema heaks teha midagi, mida kunagi varem teha soovinud polnud; ta tahtis teda lohutada, rahustada, ükskõik mis kombel tema tuju parandada. Ainult et ta ei teadnud kuidas, sest keegi polnud teda kunagi lohutanud, nii nagu ka tema seda teinud polnud.
Ja siis tuli ta mõistusele.
Mida sa mõtled? See on Helen Nestowe, näitleja, kes kõiki lollitanud on. Tõenäoliselt näitleb ta ka praegu! Miks ma teda üldse kuulan?
Hermione tundis seda kohe, külmust ja pinget Tomis, mida seal varem polnud.
“Kuule. Mul pole vaja et mingi Gryffindorlasest sopavereline mulle oma tühiseid probleeme kurdaks, selge? Ma isegi ei tunne sind. Sa pole minu jaoks mitte keegi, mitte keegi peale valetaja, nii et kao siit minema.” Rääkides Tomi hääl isegi mitte ei tõusnud, kuid see oli kõige jõulisem käsk, mida Hermione kunagi kuulnud oli.
Ta vaatas Tom Riddle’it, Voldemorti, kes iganes ta oli, veel viimast korda enne ümber pöördumist ja minema kõndimist. Poisi külmad mustad silmad olid viimased, mida ta nägi.
“Näete? See sümboliseerib Salazar Slytherini võimu ja seega ka meie võimu,” selgitas Tom pehmelt, lubades oma publikul lummatult üksisilmi pealuud vaadata. Minu võimu, parandas ta end mõttes. Need lihtsamõistuslikud inimesed ei saaks tema jaoks iial olema midagi enamat kui vaid järgijad.
“See ilmub vaid täiskuu valguses,” jätkas ta, heites pilgu taevasse enda kohal, “nii, et enamiku ajast ei näe seda keegi.”
Vähemalt praeguseks, lisas ta mõttes.
“Kas see teeb haiget?” küsis Hamilius Lestrange´i nimeline poiss hingetult.
“Pisut,” vastas Tom enesekindlal toonil. “Aga see on meie ühtsuse sümbol. Kujutlege suurust, mida me võime koos töötades saavutada. Meist saab tugevaim võlurite ja nõidade liit, mida maailm iial näinud on. Ma luban seda teile.”
Ning tema hääl, ja ilme tema näol, ja see kuidas ta rääkis ja seisis ja liikus oli niivõrd ahvatlev, et tema publik oli kui paigale naelutatud, suutmata end mõistusele kutsuda. Need võimatud asjad mida Tom lubas olid äkitselt saavutatavad ning nende unistused said ühtäkki valusalt tõelisteks. Tom vaatas nägusid enda ümber, nägi ilmeid väljendamas auahnust ja lootust. Ta taipas, et nemad, nagu ta isegi, soovisid võimu rohkem kui midagi muud maailmas ja teeksid ohtlikult palju, et seda saavutada. Siin ta seisis, pakkudes arvestamist ja ühtsust hõbekandikul. Kes olid nemad, et sellisest pakkumisest keelduda?
“Märgid teavitavad teid ka sellest, kui meil kohtumised on. Nii ei peaks me professorite selgade taga sõnumeid saatma.”
Ta andis oma seltsilistele veel paar hetke mõtlemiseks ning küsis siis, “Kas need meeldivad teile?”
“Ma arvan, et need on suurepärased!” hüüdis kolmanda klassi tüdruk Slytherinist.
“Nad võivad tõesti kasulikeks osutuda,” teatas Rhion Malfoy, Tomi kaaslane seitsmendast klassist, kuninglikult.
“Kas su mõistus kunagi lakkab meid hämmastamast, Tom?” küsis Nora Knightley oma tuntud muige saatel. See paistis kõiki veenvat ning nad hakkasid järjest uusi komplimente lisama.
Tom naeratas, noogutas ning seletas kõigile, et see oli olnud vaid lihtne idee, samal ajal mõttes nende kiire nõusoleku üle rõõmustades. See oli tema moodus pakkuda neile midagi perekonnasarnast ning pani nad end kindlamalt tundma, kui iial varem.
Viimaste nädalate jooksul olid asjad Tomi jaoks hästi läinud. Tema ainsaks ärrituseks oli olnud Helen Nestowe. Ta ei saanud tüdrukust aru. Dumbledore oli ilmselgelt temast endiselt huvitatud ning Tomi uudishimu oli jõudnud uuele tasemele.
Miks teeskles ta keskpärasust, kui oli tegelikult ilmselgelt üsnagi särava mõistusega? Kust oli ta tulnud? Miks ei olnud keegi teine tema salapärasest ja äkilisest ilmumisest huvitatud? Pärast ööd koridoris oli Tom otsustanud, et on kasutu üritada temaga otse rääkida. Kui Gryffindorlased olid nõus ilma mõjuva põhjuseta punkte kaotama, polnud see kunagi hea märk. Tüdrukul oli ilmselt tohutu saladus ja Tomil oli näriv kahtlus, et sel saladusel midagi temaga pistmist oli. Ta nägi seda viisist, kuidas Helen ta pilku vältis.
Oli üsna soe, kerge tuulega Oktoobriöö, kui Tom Astronoomiatorni ronis. Ta nõjatus ühele torni ümbritsevatest rõdudest ning lasi tuulel oma juukseid sasida. Jahe tuuleõhk aitas tal selgemalt mõelda ja nii tuli ta tihti siia, et põgeneda vangikongide külma umbsuse eest. Päike oli peaaegu loojunud; horisondi taga paistis veel viimane leegitsev serv.
Tom ei olnud näinud varju, mis teda nii pehmelt tipuni jälitanud oli, ei olnud näinud seda, kuidas punane päike terasnoalt tüdruku käes tagasi peegeldus. Hermione peatus aeglaselt nähes Tomi üle rõduserva nõjatumas, tumedad juuksed tuule poolt tagasi lükatud. Poiss nägi välja täiesti süvenenud ning ei paistnud omavat aimugi tüdruku sealviibimisest. Nüüd on õige hetk, otsustas Hermione kindlalt ning hakkas edasi astuma.
“Oota.”
Poisi häält kuuldes peitis Hermione noa oma rüüvoltide vahele, kasvav õudustunne teda enda alla matmas. Tom polnud ümber pööranud ning oli mõne hetke vait. Kas ta oli näinud nuga Hermione käes?
“Miks sa siin oled?” küsis ta lõpuks tüdruku poole pöördudes. Ta vaatles iga detaili tema juures. Tüdruku pikki, siledaid ja läikivaid kuldpruune juukseid, tema täidlaseid huuli, seda, kuidas loojuva päikese viimased kiired tema merevaigukarva silmadelt tagasi peegeldusid, pannes need hajuvas valguses hiilgavate ja hurmavatena paistma.
“Ma tulen mõnikord siia mõtlema,” vastas tüdruk kõhklevalt. Ta paistis olevat pinges, valmis tagasi hüppama. Tom ristas rahulikult käed ja nõjatus tagasi rõduserva vastu.
“Väsinud näitlemisest, ma eeldan?” küsis ta järsult, tüdrukut ootamatult tabades.
“Ei.”
“See on vale.” Tehtud naeratus.
Pärast seda järsku sõnavahetust vaikisid nad mõne hetke ning Tom raputad uskumatult pead.
“Su juuksed pole tegelikult sellised, ega ju?” küsis ta lõbustatud olekuga.
“On küll!” vastas Hermione jultunult, sikutades sirgeid lokke, et nende ehtsust näidata.
Tom naeris külmalt, tüdruku sõnadest välja tegemata. Ta tõmbas oma võlukepi ning viibutas seda tüdruku suunas.
Hermione ahmis õhku, tundes oma juukseid muutumas. Sirged lokid olid asendunud kohevate kähardunud kiharatega. Kätega pead kompides kiljatas ta õudustundes.
“Mida- mida sa tegid!”
“Ma ainult pöörasin tagasi loitsu, mis sa endale peale pannud olid,” vastas Tom rahulikult ja kergitas kulmu.
Hermione vaatas ringi, justkui tehes kindlaks, et keegi teda sellisena näinud polnud.
“Muuda need tagasi!” sisistas ta vihaselt, poissi surmaval pilgul vaadates. Hetkeks mõtles Tom, et selline soeng sobis talle üsna hästi, aga samas, mida läksid talle korda selle rumala tüdruku juuksed? Talle ei läinud korda, see oli kindel. Järgmise võlukepiviibutuse saatel naasid Heleni juuksed oma tavalisse olekusse.
“Kas sinu juures midagigi tõelist on?” küsis Tom külmalt. Helen paistis äkitselt ärritatud ning poiss teadis, et tema sõnad olid mõjunud. Suurepärane. “Kelle eest sa nii kangesti peituda püüad?”
Sinu, tahtis Hermione meeleheitlikult vastata, lihtsalt selleks, et poissi reageerima panna. Ta avas suu, et luua usutavat lugu, kuid Tom oli kiirem.
“Ära valeta,” ütles ta kiiresti. “Minu puhul see ei mõju.”
Hermione hingas sügavalt, meeletult vihane Tomi läbinägelikkuse üle. Kuigi ta seda ei tunnistanud, oli ta väsinud pidevast näitlemisest. Ta oli nii väga tahtnud koju tagasi minna ning tema plaan oli taas kord nurjunud. Seda kõike oli liiga palju. Ta tundis pisaraid silmisse tõusmas.
“Ausalt öeldes, ma olen eksinud,” sosistas ta. “Ma olen eksinud ja ei tea, kuidas tagasi saada.” Tema hääl oli tontlikult vaikne ning täis tõelisi tundeid. Tom otsustas, et kui tüdruk praegu näitles, teeniks ta selle eest auhinna. Vaadates esimest pisarat tüdruku silmast immitsemas ja üksiku langeva tähena põske mööda alla nirisemas, tundis Tom aga äkki midagi, mida kunagi varem kogenud polnud. Oli see kurbus?
“Sigatüüka raamatukogus on kõik maailma kaardid. Kui sa tark oleksid, võiksid sa lihtsalt vaadata…”
“Mitte… mitte sedasi,” vastas tüdruk pingutusega. “Mitte sedasi eksinud.”
Ta krimpsutas nina, üritades tagasi hoida nuukseid mis tema keha endasse haarata püüdsid. Mõttes raevutses ta endaga nutmise pärast. Jumala pärast, sa oled Lord Voldemorti ees! Ta mõrvas külmavereliselt tuhat- aga ei. Ta pole seda teinud. Veel mitte. Mida sa aga ootasid, kaastunnet?
“Miks sa nutad?” küsis Tom äkitselt ja kinnitas oma pilgu tüdrukule. Tema põskedele oli tõusnud kerge puna.
Hermione vaatas teda, silmad täis uskumatust ning ärritust. “Ma juba ütlesin sulle. Ma olen eksinud- ”
“Ei, mitte su nutmise põhjus. Ma tean seda. Miks sa nutad, kui kurb või ärritunud oled? Miks inimesed üldse nutavad? Ma ei näe selles mingit mõtet. Soolase vee silmist nõrutamine ju ei aita probleemi lahendada. Nii et miks?”
Mõistmine tabas Hermionet nagu klomm. Tom ei mõista tundeid, mõtles ta metsikult. Ta pole tõenäoliselt elus ühtki pisarat valanud.
“See on sama hea kui… kui… küsida miks taevas sinine on. Sest see on. Sest see on alati nii olnud ja tõenäoliselt on olemas mingi… pikk teaduslik selgitus mida ma ei tea, aga põhiliselt just selle pärast, et see on.”
Tom vaatas teda selle kohutava tühja ilmega, mida tüdruk juba kartma oli hakanud. “Siis on nutmine rumalus. On rumalus, kui inimesed teevad midagi selle pärast, et ‘see on määratud nii olema.’”
Hermione tajus tema sõnades sügavamat tähendust, kuid oli liialt endast väljas, et sellesse põhjalikumalt süveneda.
“Mida sina siis teed? Hoiad kõik oma tunded endas? Varjad neid? Ma teadsin kunagi kedagi, kes nii tegi,” ütles Hermione õnnetult. “Lõpuks ei läinud asjad tema jaoks kuigi hästi.”
“Kes ta on?” päris Tom.
Hermione vaatas sihikindlat kuid samas murelikku noormeest enda ees. “Sa ei teaks teda,” vastas ta, hääl rääkides pehmenemas. “Sa ei teaks teda üldse.”
Tom vaatas tüdruku niisket nägu pimedas helkimas. Ta mõistis, et tahtis tema heaks teha midagi, mida kunagi varem teha soovinud polnud; ta tahtis teda lohutada, rahustada, ükskõik mis kombel tema tuju parandada. Ainult et ta ei teadnud kuidas, sest keegi polnud teda kunagi lohutanud, nii nagu ka tema seda teinud polnud.
Ja siis tuli ta mõistusele.
Mida sa mõtled? See on Helen Nestowe, näitleja, kes kõiki lollitanud on. Tõenäoliselt näitleb ta ka praegu! Miks ma teda üldse kuulan?
Hermione tundis seda kohe, külmust ja pinget Tomis, mida seal varem polnud.
“Kuule. Mul pole vaja et mingi Gryffindorlasest sopavereline mulle oma tühiseid probleeme kurdaks, selge? Ma isegi ei tunne sind. Sa pole minu jaoks mitte keegi, mitte keegi peale valetaja, nii et kao siit minema.” Rääkides Tomi hääl isegi mitte ei tõusnud, kuid see oli kõige jõulisem käsk, mida Hermione kunagi kuulnud oli.
Ta vaatas Tom Riddle’it, Voldemorti, kes iganes ta oli, veel viimast korda enne ümber pöördumist ja minema kõndimist. Poisi külmad mustad silmad olid viimased, mida ta nägi.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar