1. Kesköökarva silmad

Kui Tom Riddle järgmisel hommikul ärkas, oli öine veider unenägu viimane asi tema mõtetes. Koolivanemana oli Tomil oma magamisruum – ja ka eraldi vannituba. See oli üks põhjuseid, miks ta üldse koolivanemaks saada tahtnud oli; ta eelistas alati üksindust seltskonnale. Siiski oli hetki, kus oma mõtetega üksi olemine pea talumatuks muutus. Ta võttis dušši; külma, nagu alati, sest soe vesi ei jõudnud kunagi vangikoobastesse.

Tom mõtles läbi oma päevaks seatud eesmärgid. Ta pidi alustama selle jubeda Halloweeni pidusöögi planeerimist, mis talle määratud oli, meelitama Rhion Malfoyd, et temalt nõiajookide koostisosi saada, lõpetama raamatu legilimentiast, mille professor Tunistra talle laenanud oli ning sooritama keeruka mäluloitsu Gregory Longbottomi peal, mille ta eelmisel õhtul unustanud oli. See oli lisaks tavalistele kodustele töödele, VVV eksamiteks õppimisele ning lendluudpallile. Aga tavaline koolitöö oli Tomile ammu igavaks ja üksluiseks muutunud. Oli ju nii, et ta kerge vaevaga igas aines kooli parim oli, kõik tema õpetajad talle edasijõudnute ülesandeid andsid, ja kuigi õpetajad seda ei mõistnud, poiss ka nendega kergelt hakkama sai.

Võibolla oli see igavus, mis Tomi ainust talle tundmatut võlukunstiliiki õppima meelitas. Võibolla oli see midagi muud. Must maagia oli kahtluseta kõige keerulisem võlukunsti liik ning Tom oli sellest kütkestatud. Ta oli kogunud grupi järgijaid, või midagi sellist, ning nad olid hakanud korraldama iganädalasi kogunemisi, et keelatud maagiat õppida ja Tomilt juhatust saada.

Ta kõndis üles Suurde Saali et veidi hommikust süüa ning istus oma tavalisele kohale Slytherini lauas. Paljud tema majakaaslased noogutasid talle kui ta möödus. ‘Sõprus’ polnud sõna, mida poiss kasutanuks, et oma suhet ükskõik kellega neist kirjeldada. Enamik lihtsalt austas teda – kartlikul moel. Pealegi, Slytherinlastel polnud sõpru. Neil olid poliitilised liitlased.

Kui Tom vaikselt Rhion Malfoyga rääkis, tundis ta seljal uurivat pilku ning teadis kohe, kellele see kuulus. Sellest ajast saati, kui ta viiendas klassis väikese Rubeus Hagridi välja heitmise põhjustas, oli Dumbledore teda hoolikalt jälginud. Albus Dumbledore oli ainus inimene Sigatüükas, kes paistis nägevat otse läbi Tomi veenva pealispinna. Teistele professoritele oli Tom tõsine teismeline, ambitsioonikas noor mees ja silmapaistev õpilane. Ainult Dumbledore paistis mõistvat, et ta oli midagi palju, palju ohtlikumat.

Kõndides oma esimesse tundi, tundis ta endal teistsugust silmapaari, kuigi ei teadnud, kellele see kuulus. Ta pöördus ringi, kindel, et keegi seisab ta selja taga. Poiss nägi pruuni välgatust nurga taha kadumas, aga ei vaevunud sellele järgnema. Kuigi, teda muutis veidi uudishimulikuks see, millisel Sigatüüka õpilasel võiks olla piisavalt julgust tema jälitamiseks. Oleks ta oma öist unenägu mäletanud, suutnuks ta ehk otsad kokku ajada.

* * * * *

Hermione sukeldus kõrvalkoridori samal hetkel, kui Tom ümber pöördus, ning tõmbas ettevaatlikult hinge. Ta otsustas, et poisi jälitamine ei lähe mitte mingil juhul kauaks läbi. Tal on silmad kukla taga, olgu ta neetud!

Hermione oli Tomi esimest korda nähes teda vaevalt ära tundnud. Nüüd, seitsmeteistaastaselt, olid Tomil tihedad mustad juuksed, mis tema kahvatu nahaga kauni kontrasti moodustasid. Ta oli pikk ja sale ning kõndis ohtliku graatsiaga, mis tüdrukule tugevalt Draco Malfoyd meenutas. Tal olid tugevad, kõrged põsesarnad ning kindel lõug, aga silmad olid kindlasti kõige ligitõmbavamaks osaks ta välimusest. Hermione ei leidnud muud värvi nende kirjeldamiseks, kui peente tumesinisekübemetega vedel kesköö. Poleks poiss üht tüdruku parimat sõpra mõned tunnid tagasi halastamatult mõrvanud, oleks Hermione teda lummavalt ligitõmbavaks pidanud. Ainsad asjad tema juures, mis oleks lasknud kahtlustada, et Tom ja Lord Voldemort üks ja see sama isik on, olid tema ebanormaalselt pikad ja kõhnad sõrmed. Isegi neid nähes, pidi Hermione kuulma kedagi poisi nime nimetamas, enne kui veendus, et see tõesti Tom Riddle on.

Kahjuks oli Hermione saatnud end tagasi kooliaasta esimesse päeva Sigatüükas. Ta oli tegelikult plaaninud minna veelgi kaugemale, kuid lasi paari aasta jagu märgist mööda. Oletatavasti oli ta nüüd aastas 1944, kuigi polnud võimalik selles ka kindel olla. Tüdruk oli ärganud siruli keset lagendikku Keelatud metsas. Sama lagendikku, kus Voldemort Harry tapnud oli. Hermione ei teadnud veel, millised tagajärjed nii kaugele minevikku rändamisel olid, kuid Dumbledore’i kindel keeld seda mitte teha püsis tal siiski meeles. Ärgates oli ta otsustanud kõndida koolini ning vaadata, kas leiab Voldemorti – Tomi! pidi ta endale pidevalt meenutama – ja saab teda jälitada. Nüüd, kus ta edukalt viiekümne aasta kaugusele minevikku jõudnud oli, polnud tal tegelikult aimugi mida teha. Ainus, mida ta kindlalt teadis, oli kohustus tappa Tom Riddle. Kuigi Hermione ajakeeraja kasutamist mäletas, ei suutnud ta aga meenutada oma saabumist ning oletas, et küllap oli ta lihtsalt teadvuse kaotanud.

Nüüd oli Hermionel vaja leida koht kus mõelda, kuna edasist plaani tal polnud. Asjaolu, et ta oli ajas kolmkümmend aastat enne omaenda sündi, oli ta täiesti pahviks löönud. See korraga hämmastas ja kohutas teda. Siin polnud miski kindel.

Kuna kõik parasjagu tundides olid, otsustas tüdruk Astronoomiatorni kõndida. Nii palju, kui Hermione teadis, polnud veel keegi teda näinud. Tal oli ajas liikumisega piisavalt kogemusi, et mõista: nii kaua, kui keegi teda ei näe, ei muutu ajamustris midagi. Kui teda aga nähakse, saab ta võimaluse muuta mineviku ning oleviku sündmusi. Dumbledore oli tal muuhulgas ka rangelt keelanud end näidata. Üks hetk, üks tõrge ajas, miss Granger, on kõik mis vaja, et muuta ühe inimese tulevikku, ja võibolla terve maailma tulevikku.

Hermione jõudis Astronoomiatorni ning heitis pilgu suurde võlvaknasse torni põhjaküljel. Kaugel allpool silmas ta umbes viieteistaastast suurt karvast poissi raskel sammul ringi kõmpimas. Talle meenus koheselt… Hagrid! Tüdruk naeratas laialt, viimaks tuttavat nägu nähes.

Siis istus ta maha ning toetas pea kätele. Põhimõtteliselt ta teadis, mida tegema peab, kuid ei omanud õrna ettekujutustki, kuidas täpselt sellega hakkama saada. Lühidalt öeldes, ta pidi mõrvama Tom Riddle’i. Ei, parandas ta end mõttes vihaselt, ma pean mõrvama õela jälgi olendi, kes tapab mu parimad sõbrad, kui mina teda esimesena ei tapa. Nii kõlas see lihtsamana.

Ausalt öeldes oli Hermione surmani hirmunud. Ta oli juba korra varem ajale vahele seganud ning tema ja Harry olid vaevu pääsenud. Seekord pole mul isegi Harryt, lipsas nukker mõte läbi ta pea. Teda hirmutas kohutavalt teadmine, et tulevikus olid Harry, Ron, tema vanemad ja võimalik, et kõik keda ta armastas, surnud. Samavõrra hirmutas teda asjaolu, et kõigi nende elud, ühes loendamatute teiste eludega, olid nüüd tema kätes.

Olles see loogiline tüdruk, kes alati, otsustas Hermione, et on kaks moodust, kuidas oma ülesannet täita. Esimene võimalus oli peituda varjudes, Tomi jälgida ning oodata parimat momenti ründamiseks. Kahjuks aga oli Tom juba tõestanud, et teda praktiliselt võimatu jälitada on ning Hermionel polnud aimugi, kui kaua võtaks aega, et teda üksi ja haavatavana tabada. Kui see oleks rohkem kui paar päeva, ei teaks tüdruk, kust saada toitu või kus magada ning ta polnud ka kindel, et nii kaua peidus püsida suudaks. Teine võimalus kujutas endast midagi, mida ta hädas olles alati teinud oli. Minna Dumbledore’i juurde. Rääkida talle kõigest, mis juhtunud oli, või pigem mis juhtuma hakkas ja loota, et ta Hermionet usub. Võibolla aitaks ta isegi Tom Riddle’it tappa. Dumbledore oli alati teadnud, mida kriisiolukorras ette võtta.

Püsti tõustes otsustas Hermione, et Dumbledore’i juurde minek on kindlasti parem variant. Ta peatus siiski, leides oma plaanist väikese mõra. Aeg oli veider asi ning moodustas alati täisringi. Miks ei olnud tuleviku Dumbledore Hermionet tundnud, kui tüdruk tõesti ajas tagasi läinud oli? Ehmatusega meenus talle midagi, mis direktor kunagi omavahel olles öelnud oli.

Te meenutate mulle kangesti kedagi, keda ma kunagi tundsin, miss Granger.

Oli see vaid kokkusattumus, või oli tuleviku Dumbledore teda tõesti varem kohanud?

Peas otsust vormides tõmbas tüdruk taskust võlukepi. Ta hingas sügavalt sisse ning valmistus tegema midagi, mida oli endale lubanud mitte iial teha. Praegu on asjad teisiti. See on tähtis.

“Rectus Capillus” sosistas ta, tundes juukseid oma peanahal ümber paigutuvat. Järgmisena ütles ta “Occulus Apparo,” ning paar õhukesi prille ilmus tema peopessa. Ta pani need ette ja pöördus akna poole. Nähes oma peegeldust ta aga kiunatas summutatult ning hüppas üllatunult sammu tagasi. Olen see… mina?

Tema kergelt puhmas, käharad juuksed olid asendunud sirgete meepruunide lokkidega ja prillid, mida ta kandis, panid ta silmad pisut teravamana paistma. Ta nägi välja veidi rahulikum ja korralikum ning, kui see võimalik oli, natuke vanem. Seda, ja ta tundis end hädavaevalt ära. Hermione nägi välja nagu täiesti teine inimene. Ta tegi grimassi. Ma vihkan seda. Ma tunnen end nagu Parvati ja Lavender enne Jõuluballi.

Ehkki ta end kuidagi kohmakana tundis, asus ta sellest hoolimata üpris otsusekindlalt Dumbledore’i kabineti poole teele. Kivist vihmaveerenninoka kujuni jõudes silus ta aga närviliselt juukseid ja seadis prille otsemaks. Kas ta nägi piisavalt erinev välja?

“Šokolaadikonn,” ütles tüdruk lootusrikkalt, enne kui talle meenus, et Dumbledore’ile maitsevad mugumaiustused.

“Ee… Marsi šokolaad! Ei, sidrunišerbett!”

“Ma olen neisse üsna kiindunud, kui nii öelda võib,” ütles hääl Hermione selja taga selgelt. Tüdruk pöördus kiiresti ümber, et näha enda taga seismas noort kuldpruunide juustega Dumbledore’i. “Direktor Dippet aga keeldub neid millegipärast proovimast. Ei teagi, mitu korda olen üritanud neid talle pakkuda,” jätkas Dumbledore, justkui midagi ebatavalist ei toimukski.

Direktor? Kuidas ta sai seda unustada? Dumbledore polnud saanud direktoriks enne Grindelwaldi alistamist.

“Kas ma tohiksin teie nime küsida, noor daam? Ja kui see minust liiga ebaviisakas pole, siis mis teid siia toob?”

“Ma olen Helen Nestowe, sir,” leiutas Hermione kiiresti, ajades õlgu sirgu nagu alati autoriteetidega rääkides. Äkitselt muutus ta süda raskeks mõistmisega, et Dumbledore’ile oma missioonist rääkimine oleks kohutav idee. Ta peaks tüdrukut pigem hulluks, kui usuks tema ekslevat juttu, mis sisaldas Musta Isandat ja ajakeerajat. Ja nõustuda ühe oma õpilase mõrvamisega? Dumbledore ei nõustuks iialgi, mitte mingil juhul, millegi sellisega. Hermione üritas kiiresti välja mõelda mõnd poolusutavat põhjust seal olemiseks.

“Ja ma tahaksin tegelikult end Sigatüükasse kirja panna,” lõpetas ta kiiresti. Sigatüükasse kirja panna? Kas ma millegi parema peale poleks tulnud?

“Kas tõesti, miss… Nestowe?” küsis Dumbledore, teda esimest korda korralikult vaadates. Hermionele ei jäänud märkamata professori kaalutlev pilk. “Ma pole kindel et see on võimalik, vaadates teie vanust. Öelge palun, kuidas te siia sattusite? On teil võlukunstiga seotud päritolu?”

Hermione vaikis. Kuidas sai ta selgitada selja taga olevaid kuut aastat võlukunstiõpinguid? Kuidas sai ta selgitada sinna jõudmist? Tema mõistus hakkas paaniliselt tööle.

Õnneks päästis teda kohesest vastamisest uus saabuja. Ta oleks peaaegu õhku ahminud, kui poiss nurga tagant välja astus. See üks inimene, keda ta üritas vältida ning samas ka see üks inimene, keda ta tappa üritas. Tom Riddle.