epiloog: Algus

Ta oli selle viimaks saavutanud. Harry Potteri mõrva. Voldemort seisis võidukalt keset tühja lagendikku, nautides oma ainsa vastase tapmise saavutust.

Aga mis see oli?

Tundus, et liikumine, kerge ohe temast vasakul. Ta pöördus vaatama ainsat elavat inimest lagendikul.

“Ah, see räpane sopavereline, keda Potter nii väga jumaldas,” sülitas ta.

Kõlas kerge ohe ja vaikus.

“Kahju… ma ei tea isegi su nime,” sosistas ta kohutava naeratuse saatel. Kõik, mida ta läbi udu näha suutis, oli naisekuju, abitult maas siruli. Tüdruku nimi oli Harriet või Helga või mingi muu selletaoline jubedus ning ta tapaks tüdruku kiiresti. Ta tõstis oma võlukepi.

Stopp. Edasi.

Hetk liiga hilja märkas ta tüdruku nägu ning meenutas samal momendil nime Hermione. Aga loits lendas juba läbi õhu, selle surmav roheline helendus lagendikku valgustamas.

Tüdruk kukkus aegluubis, otsekui graatsiline vaim igaviku pimeduses. Kui ta maha langes, märkas Voldemort üht eset tihedalt ta paremasse pihku pigistatuna. See oli süsimust roos, mis polnud närtsinud. Pärast viitkümmet aastat, või üht hetke, sõltub kelle vaatenurgast lähtuda, oli roos täies ilus, terve ja jõuline nagu siis, kui seitsmeteistaastane Tom selle Hermionele andnud oli.

Mina tapsin ta, mõistis ta üsna järsku. Mina olingi mõrvar.

Ja viimaks, suurim mõistmine kõigist. Ta oli kuulnud omaenda naeru.

Voldemort vaatles olukorra sügavmõttelist irooniat. Hermione oli läinud minevikku teda tapma, kuid oli temasse hoopis armunud. Tom oli teda kogu südamest armastanud ja siis oli ta kadunud. Selle pärast sai Tomist Lord Voldemort, mis omakorda viis Harry Potteri tapmiseni ja viimaks Hermione mõrvani. See oli nagu hiiglaslikest ketilülidest ring. Kas mõnda lüli saaks lõhkuda?

Hermione oli oma viimastel eluhetkedel mõistnud tehtu tõsidust. Ta oli ainuisikuliselt loonud koletise, kelleks oli Lord Voldemort. Samas, Lord Voldemort oli eksisteerinud ammu enne, kui tüdruk isegi Sigatüükasse läks, või ajakeeraja omandas. Kuidas sai ta vastutada mehe loomise eest, kes oli olemas juba enne ta sündi?

Hermione armumine Tomi oli rikkunud iga ideaali, mille poole nende ühiskond püüdles. Ja samas oli see olnud vältimatu. Tüdruk oli loonud koletise. Kuidas sai miski nii kaunis nagu armastus muuta inimese asjaks, milleks Lord Voldemort saanud oli?

Möödunud sündmuste käigule oli vaid üks selgitus. See oli see traagiline tõde, mida inimrass veel mõistma pidi. See tõde oli muutnud ajaloo kulgu, ning samas hoidnud seda muutumast. Hermione oli määratud tagasi rändama, et Tomi kohata. Samal kombel oli Tom määratud Lord Voldemortiks saama. Nagu Tom oli kunagi teadmatult öelnud, see kõik oli osa hiiglaslikust ettemääratud mustrist. Hermione oli muutnud tuleviku selliseks, nagu ta seda juba tundis.

Saatus, ja ettemääratus. Vähesed uskusid neisse ebamäärastesse mõistetesse ning veel vähemad teadsid, kuidas nendega tegeleda. Aga mida see kõik kokkuvõttes tähendas, oli see, et tähtedesse kirjutatu muutmine võimatu oli.

Lõpuks oleme me alati need, kelleks meid määrati. Valikud mida teeme ei muuda meie saatust; saatus muudab valikuid, mida me teeme.

Voldemort taipas seda, ning märkas, et juba kaheteistaastaselt, arvates, et kogu ta elu on tema jaoks ette plaanitud, oli ta õigus olnud.

Sel hetkel lahkus tema kehast viimane inimlik tunne.

Ma tapan ta. Ma tapan ta, kes iganes see ka oli, kes põhjustas Hermione surma otse mu käte vahel. Ma tapan ta, kui see ka mu viimaseks teoks jääb.

Tom Riddle tapaks Lord Voldemorti, ja see jääks tema viimaseks teoks. Ta vihkas iseennast rohkem, kui terve maailm kokku, ning see oli tohutu saavutus.

Tom Riddle, Voldemort, Must Isand, pööras võlukepi otsa enda poole ning lausus hetkegi kõhklemata tapmisneeduse.

Hiljem kirjutataks, et Harry Potter ja Voldemort olid nii raevukalt võidelnud, et tapsid teineteist ja ka kõik enda ümber. Keegi ei teaks kunagi tõtt, milleks oli, et Voldemort ennast armastusest tapnud oli. Tundest, mida inimesed ajast aega uuesti ja uuesti alahindasid.

Kui hommikune udu metsast hajus ja päike tõusis, näis esmapilgul, et lagendikule midagi elavat jäänud polnud. Aga pigistatud Hermione elutusse kätte oli kesköömust roos, mis oli täpselt Tomi silmade värvi.

Isegi tema surmas polnud roos närtsinud.